Friday, April 8, 2016

Miks ma enam Tinderis ei ole

Kõik oli fun and games, kuni ühel hetkel äkki enam ei olnud. 

Üks laupäev oli hästi ilus ilm ja tänu pilvitule taevale, eredale päikesele ja esimestele arglikele soojakraadidele tundsin end küllaltki spontaanse ja teotahtelisena. Kummutasin tassipõhjast viimase klõmaka kohvimaitselist piima, lülitasin yolomode täiega sisse ja kirjutasin esimesele ettejuhtuvale Tinderi-matchile, et võiks täna miskit teha. Tal polnud kah midagi suuremat ees, nii et leppisime kokku minu rongipeatuses kohtumise.

Sealt läksime piljardit mängima ja kõik oli suht tore, kuni mängukord läbi sai ja me reaalselt teineteisega rääkima hakkama pidime. Üle kivide ja kändude see vestlus kuidagi arenes, kantuna rohketest pausidest ja temapoolsest pidevast "ma nüüd üritan välja mõelda, millest me veel rääkida võiksime...". No mis seal ikka, mõnega jutt lihtsalt ei jookse.

Aga siis jäi ta oma kolmest õllest silmini täis ja ma pidin teda toetama, et ta üldse tagasi rongijaama kõnnitud saaks. Kogu selle aja rääkis ta pikalt ja laialt oma põieprobleemidest ja värises külmast nagu haavaleht, nii et ma pidin talle andma oma mütsi ja salli ja kindad. Kõige tipuks proovis ta veel üsna pealetükkivalt mind suudlema hakata, nii et mul tuli veel nende katsetega võidelda, ja siis pani ta ette, et kindlasti saame tulevikus koos reisida ja äkki ta võiks minuga suvel Eestissegi kaasa tulla! Pidime veel pool tundi koos rongi ootama ja see kõik oli lihtsalt nii tohutult ebamugav. Terve aja korrutasin endale mõttes, et kõik on mööduv, et varsti olen ma kodus ja söön nachosid, et natukese aja pärast ei pea ma teda enam kunagi nägema.

Pärast jõudsin koju ja tegingi omale nachosid, sõin ja läksin magama ja unustasin juhtunu täiesti. Hiljem kustutasin veel oma Tinderi ära, sest ma ei tahtnud ennast enam kunagi nii nõmedasse olukorda panna ja sain aru, et tegelikult lasub pea igal Tinderi kohtingul ikkagi see mehe-naise pressure (või mõtlen ma selle endale sinna ise?), et mus nagu lasuks kogu aeg kohustus valvel olla, oma huvisid meelde tuletada, mitte liiga palju naerda, mitte liiga palju lootusi tekitada. Et kellegi ego kogemata haavata ei saaks.

Olgu mis on, mõne päeva pärast tuli tüübilt sõnum.

"Ma näen, et sa oled mind tinderist ära kustutanud ja ei taha minuga enam rääkida. Ma tahtsin sind siiralt paremini tundma õppida, aga tundub, et olin sulle lihtsalt keegi, kellega üks õhtu välja minna."

Okei, mõtlesin, päris alusetu see süüdistus ei olnud, sest tegelikult ju täpselt nii oligi. Aga mida ta siis arvas? Et kõikide uute inimestega tutvumised peaksid libedalt minema, et ma peaksin suhtlema jääma kõigiga, kes mu eluteele satuvad? Ega ta ju isegi päris viksilt ja viisakalt ei käitunud. Ma ei osanud midagi vastata, jätsin sõnumi õhku rippuma ja läksin koeraga välja. Tagasi tulles olin saanud uue sõnumi.

"Ma tahtsin sinuga sõbraks saada, aga nüüd ma saan aru, et sa ei taha tegelikult siit mitte kedagi tunda ja sul on tõsised probleemid inimeste endale lähedale laskmisega."

Ja siis kickisid sisse süümekad ja enesehaletsus. Jumal, täpselt nii ju ongi! Kuidas ma üldse kunagi mingeid uusi tutvusi peaksin saama, kui lasen ennast esimesest kohtumisest niivõrd heidutada? Äkki ma peaksin ikkagi rohkem proovima, avatum olema, inimestele rohkem võimalusi andma, mitte olema niisugune eemalehoidev luuser? Ta oli ju tegelikult väga heasüdamlik, mis sest, et natuke totu! Muidugi me võime sõbrad olla, ehkki ta mulle kaunis järjekindlalt lähenemiskatseid tegi!

Järjekordse kohvilaksu all olles (millal ma ükskord aru saan, et see tökat mulle head ei tee?) kirjutasin talle sõnumi vastu, et kuule jaa, olen jah selline imelik kuju, et proovime äkki uuesti ja teeme järgmine nädal midagi koos. Sain silmapilkselt vastu elevil sõnumi, et oh kui rõõmus ja rahulik ta nüüd on ja et muidugi saame kokku. Ta pakkus tegevuseks kino, ma pakkusin filmiks "How to be single" (tagantjärele mõeldes vist mitte kõige õnnestunum pealkirjavalik), aga tundsin juba ette, kui vähe ma tegelikult sinna minna tahan. Ja siis saabus murdepunkt - nägin oma telefoniekraanilt, et ta helistab mulle. Videokõnega

No ei.

See oli juba liig mis liig. Ma ei armasta üldse skaipimist ega muud säärast, ma ei tee seda isegi oma emaga ja tema kandis mind 9 kuud oma üsas. Ja siis tuleb mingi tüüp, keda olen ühe korra elus oma ihusilmaga näinud, kes tekitas mus just lademetes süümekaid endaga mitte suhtlemise pärast, ja arvab, et me võiks nüüd õige mõnusasti lobisema hakata. No ei. Ütelgu teised nüüd mu personal space vajaduse kohta seda, mida nad tahavad, aga minu jaoks oli see juba liig mis liig. 

Lasin kõnel ära kutsuda, hetkegi mõtlemata blokeerisin ta kõned ja sõnumid lihtsalt ära ja hingasin kergendunult, sest tulevik ilma piinarikka väljavaateta temaga jälle kohtuda tundus helge ja mõnus. 

Tüübile tundusin ma aga ilmselt mingi täieliku psühhina, kes kõigepealt tahab hullult kokku saada, siis kontakti ära kustutab, siis ignoreerib, siis vabandab ja uue kohtumise välja pakub ja siis lõpuks lihtsalt ära blokeerib. Jah, niimoodi ma juba kord probleeme lahendan.

Veits nõme on muidu see, et ta elab minust ainult kaks rongipeatust edasi ja me käime samas keskuses poes. 

No comments:

Post a Comment