Näiteks näis seltskond joviaalseid pensionieas naisi olevat saali kogunenud juba tubli tükk aega varem, et põrandal istudes vürtsiteed juua ja niisama elust-olust rääkida. Mind kui uut tulijat tervitati rõõmsalt kohe ukselt, toodi matt ja padjad ja ühtlasi tehti kõik selleks, et ma end esimesel korral kuidagi ebamugavalt või eksinult ei tunneks. Küünaldest ja viirukitest tõusis magusat hõngu, naiste rõkkav naer täitis pehmelt valgustatud ruumi, sisse hõljus täpselt niisama lõbus joogaõpetaja ja tund algas.
Olin alguses pisut äraootaval seisukohal, sest kogu üritus pidi toimuma kaks tundi. Mäletan Tartus power joogas käimisest, et kuigi see mulle väga meeldis, olin tunni aja möödudes alati surnd mis surnd ja ei oleks ette ka kujutanud, et üks veel sinna otsa teha. Muidugi ma ka ei googeldanud pranayama jooga kohta eelnevalt midagi (selle võimaluse peale tulin tegelikult alles praegu) ja mõtlesin, et tuleb, mis tuleb. Tegelikkuses sujus kõik ikka ääretult rahulikus tempos, enamus ajast keskendusime hingamisharjutustele ja umbes kolmveerand tundi ajast lihtsalt lamasime - ja kõik see kokku tundus nagu kuskil viisteist minutit!
Pärast tunni lõppu jäid naised muidugi veel sinna oma teetasse täitma ja lobisema, mina seevastu pidin uttu tõmbama, et taas naabri koera jalutama minna. Kogu ülejäänud päeva ujusin aga nagu pehme vati sees, helge naeratus näol ja rahu hinges. Perekond oli mulle lõunaks lambavorstikesi kõrvale pannud, aga tol hetkel ei näinud mus vastselt ellu ärganud Mahatma Gandhi küll, et nüüd mingit liha kugistama võiksin hakata. Kuulasin köögis hoopis Bob Marleyt :D ja tegin full vegan lõunasöögi :D ja lisaks ei olnud ma mitu päeva juukseid pesnud, nii et kui ootamatult koju tulnud pereisa mind "Stir it up" saatel ube praadimast tabas, võis ta küll ehmatusega arvata, et järgmiseks õpetan ma lapsed kanepit suitsetama ja viin nad Indiasse ennast leidma.
 |
| see on minu vegan rokk |
No comments:
Post a Comment