Mulle meeldisid sel aastal suht kõik laulud. Täiega hea tasemega Eurovisioon oli ja ma lõpuks ei saanudki enam aru, kellele tegelikult pöialt hoidsin. Võib-olla Itaaliale. Aga kui viimastel minutitel enne võitja väljakuulutamist selguma hakkas, kelle poolel kaalukauss nüüd tegelikult olla võib, ütlesin isegi mitu korda valjusti, et no palun mitte Ukraina.
Sest see laul oli mu arvates lihtsalt tohutult igav ja ma ei olnud seda väga palju enne kuulanud ka, et ta mulle armsaks saada võiks. Ja kui Ukraina päriselt võitiski, olin ma kuskil kümme minutit väga pettunud ja vahtisin niisama tuimalt seina. Et selle jaoks ma nüüd vaatasingi Eurovisiooni või. Et selle jaoks ma käisingi endale taararahade eest krõpsu ja spraiti ostmas või.
Ja siis ma mõtlesin veel seda, et no kuidas kurat võidab mingi poliitiline laul, mis nutab aastakümneid tagasi juhtunu pärast ja no teate küll, kõik need asjad, mida te juba 250 korda internetist lugenud olete. Ja rääkisin facebookis väikese õega, kes ütles, et ta on nii pettunud.
MINA KA, kirjutasin. Võiduloo pärast, jah?
Ei, sellepärast, et inimesed on nii lollid, kirjutas ta mulle vastu. Võidab laul, mis räägib kannatustest ja surmast ja kõiksugu koledustest, mida diivaninurgalt sädelevaid kleidikesi jälgivad eurooplased endale üldse ette kujutadagi ei oska, ja inimestel ikka on midagi vastikut öelda.
Ja see läheb ühtlasi ajalukku kui hetk, mil sain õppetunni oma kolmeteistaastaselt õelt. Miks ma üldse lasin enne pigil oma hinge valguda, mõtlesin. Iseäranis loosse ja selle sõnadesse süvenemata.
Panin laulu uuesti mängima ja võtsin tõlkega lyricsi lahti.
Ja siis ma sain aru, et see ei ole poliitiline laul, sest poliitika ei tapa ega küüdita inimesi. Inimesed tapavad ja küüditavad ja vägistavad ja piinavad inimesi.
Sest need ei ole ainult venelased ja tatarlased, vaid ka mina ja sina. Sest see ei ole ainult 1944, vaid ka 1976 ja 2014 ja 889 enne Kristust. Sest need on kõik inimesed, kes on kunagi teiste inimeste käe läbi kannatanud, sest need on kõik aastad, kuud ja päevad, mil see on juhtunud.
1944 ja tatarlased on ainult meedium, isiklik kogemus, mille kaudu kõikide teiste kannatustega suhestuda ning need teisteni tuua; midagi, mis üldse algselt tekitab nii sügavaid tundeid, et tekiks vajadus neid teistega jagada. Millestki üldisest mulisemine ja love-peace-maigutamine ei mõju, ei pane mõtlema, ei tekita emotsiooni.
Ma ei usu ealeski, et laulu mõte oli nüüd kõikidele teada anda, et krimmitatarlased on kõige ebaõiglasemalt koheldud rahvas kogu maailmas, või kellelegi kuidagi "ära panna" või maaslamajana haletsust teenida. Ma tahan uskuda, et laulu mõte oli, et ärge palun vihake ja tapke oma kaasinimesi, sest elu võib ilma selletagi paras litapoeg olla.
Ja isegi niisuguse sõnumiga laulust tuld võtmine, selle üle näägutamine ja põhimõtte täielik kõrvust mööda laskmine lihtsalt süvendab probleemi ja vihkamist. See on umbes nagu mu lapsed vahepeal: Tema alustas! Ei, sina alustasid! Aga tema tegi rohkem! Aga sina lõid kõvemini! Lumepall veereb ja kogub tuure ning kasvab lõpuks ohjeldamatuks madinaks, kust kõrvaltvaatajale paistavad vaid löögivalmis rusikad ning õhkulennutatud tigedad laused.
Ma näen seda siinsete laste peal ja näen seda siis, kui vahel ise kellegagi vaieldes hoogu lähen. Ma näen seda, kui mõtlen sõdade ja inimeste vastastikuse hävitamise peale. Kui raske on inimestel korraks lihtsalt... mitte reageerida? Korraks vajutada endas kinni see koht, mis nõuab, et talle jääks alati õigus ja viimane sõna ning luua selle asemele hoopis allaandmine ja armastus? Jääda korraks vait, ehkki keel kibeleb hirmsasti midagi lõplikult paikapanevat ja mürgist ütlema? Asetada end ligimese kingadesse? Lõpetada pidev õiguse ja võimu ja raha ja maade tagaajamine?
Ja eks muutused algavad ikka iseendast. Nagu liblika tiivalöök võib vallandada orkaani teisel pool maakera, usun ma tõesti, et läbi pingutuste ennast paremaks ja lahkemaks muuta võin ma mingil õrnal moel mõjutada ka maailma. Või kellegi teise maailma. Ma luban ennast rohkem jälgida ja endale keelde hammustada, kui tegelikult tahaks kõvasti ja valjusti reageerida ja enda õigust taga ajada. Ma luban olla tähelepanelikum ja kaastundlikum. Ma luban, sest tänavuse Eurovisiooni võitis Jamala lauluga 1944.
We could build a future where people are free to live and love. Kuidas pagana päralt on see poliitika? See on lihtsalt common sense.
Like. :)
ReplyDelete