Kevad, Eurovisioon ja Eskilstuna

Märkamatult on kätte jõudnud suur kevad ja sellega koos pööraselt ilusad ilmad. Lühkarite väel päikese käes ringi kõndides, vastniidetud muru lõhna sisse hingates ja Eurovisiooni laule kuulates saavad kohalikule kliimale andeks antud kõik lõhenevad huuled, ninaotsi ketendama kraapivad miinuskraadid ja pilkaselt pimedad ööd, mis veel mõni aeg tagasi kunagi lõppevat ei tundunudki. It's all good now, ilmataat! 

Ja võib-olla mul ongi aeg-ajalt natuke kahju, et seda ustest ja akendest sisse tulvavat rohelist taassündi kellegagi jagada pole, aga äkki ma siis upuksingi natuke liiga palju siidripurki või viinapudelisse või kellegi teise silmadesse, kui siin üksinda sellesse hullutavasse vastärganud õilmitsemisse. Ja nagu vanarahvas ütleb, siis vahel on vaja tunnetada ka solituudi, et rõõmsam oleks retk houmboide juurde huudi. 

Ja ah, Eurovisioon! Nagu tähelepanelik lugeja juba teab, on see mu jaoks üks aasta tippsündmusi ja ma armastan selle juures absoluutselt kõike. Nii halbu kui häid laule, nii ballaade kui tümakat, nii kohutavaid kostüüme kui ka lausalastust. Seda, kuidas ta inimesi ühendab ning seejärel pooli valima sunnib; kuidas ta täiesti dramaatilisi mõõtmeid ja naeruväärselt kõrgeid noote võtab ning end seejärel mängleva kergusega ümber keerab, heites nalja kõigi üle, kes üldse Eurovisiooni, muusikat või elu tõsiselt võtavad. 

Üldiselt on mu jaoks kogu Eurovisiooni südamikuks Balkanimaad ja serbohorvaadi keeled, kõlagu nad siis parajasti puusi liikuma panevate rütmide või hoopis südantlõhestavate lõunaslaavi viiside saatel. Ja kui siis vahel ka juhtuma peaks, et nad laulu hoopis inglise keeles esitavad, on mu absoluutselt kõige lemmikum koht see, kui näiteks see viimane ja kõige jõulisem refrään tuleb nende oma keeles. No nii ilus! See meenutab "Triumfikaare" lõppu, kus Joan ja Ravic kellegi (ei mäleta enam, kumma) haiglavoodil põhjatutest tundmustest kaasakistuna mõlemad oma emakeeles rääkima hakkavad, kuigi kaaslane seda ei mõista (või oli see hoopis kuidagi täiesti teistmoodi). Kui vabastav! Kui loomulikult ja võimsalt voolavad üle huulte sõnad, mis on kaasa saadud emapiimaga, mis jooksevad mööda kõige sügavamaid südameteid... olen ju isegi seda pärast pikemaid äraolekuid kogenud. 

Ja no siis muidugi itaalia keel, eriti selle ja ka eelmise aasta lauludes oli ta niivõrd ilus. Iga kord seda kuuldes tunnen, kuidas see mind endasse tõmbab ja peibutab, nõuab enda osaks saamist, enda laulmist ja ära õppimist. Kuidas mul ühel hetkel tuleb ise kohale minna ja seda kõike teha ning pigem siis juba varem kui hiljem. 

Pildid on eelmisest nädalavahetusest, kui käisime Eskilstunas haigetele lastele pühendatud heategevusüritusel. Oli üks igati armas linnake.