Saturday, May 14, 2016

Pulle lugusid ühikast, 1

Oli ju ka minu elus ükskord niisugune periood, mil Tartu legendaarseimas ühikas elasin ja vähemalt niisama legendaarse inimesega tuba jagasin. Kui keegi varem Mordoris käinud ei ole, siis see on niisugune mõnus nõukahõnguline koht, kus seinad on täis kõigi elanike loomingut (sest kunst kuulub ju ometigi rahvale), unisex-tualettruumid asuvad koridori lõpus ning duši all ja pesu pesemas tuleb käia all keldris. 

Kui ma enne kolimist teada sain, et pean end igapäevaselt teiste naissoost majaelanike ees paljaks koorima ja et dušikabiinidel pole uksi, tabas mind šokk ja hakkasin leiutama viise, kuidas isiklik dušikardin kaasa võtta ja mismoodi Kaja seda mu jaoks üleval hoida saaks. Reaalsus oli muidugi see, et kedagi ei kottinud mu paljas ihu ja mind ei kottinud kellegi teise oma ning vahel isegi meenutan nostalgiliselt neid ühiseid pesuskäike, kus sai voolava vee taustal mõtteid vahetatud ja mõnikord isegi "Oh sa õnnistav" lauldud.

Muidu juhtus aga ühikas igasuguseid toredaid asju, mis siiamaani muigama panevad. Mõned neist kannatavad trükimusta ja mõned mitte, aga paar esimesse kategooriasse kuuluvat võib ju siia üles tähendada ikka.

Igatahes. Täitsa septembri algul pesime Kajaga esimest korda koos pesu. Panime seltsis masina käima ja tulime jälle üles mingeid tohutult tähtsaid asju tegema, veidi hiljem jooksin aga üksinda alla keldrisse, et riided pesumasinast kuivatisse tõsta. Samal ajal oli minuga pesuruumis üks pikk noormees, kelle masin oli täpselt minu oma all. Kuidagi sahmerdamise käigus kukkus paar minu asja tema omade sekka, naersime ja vabandasime kohmetult ja ma tõstsin need siis tagasi kuivatisse. Vajutasin masina tööle ja jooksin üles tagasi ja siis natukese aja pärast ilmus ühika facebooki gruppi niisugune postitus:



Ohhoo, mõtlesin, kas mind on ka nüüd Märgatud, kas siit areneb edasi suur sõprus või lausa ühikaromanss? Mõttes juba esimese kohtingu outfitti valides kirjutasin siis inimesele sõnumitesse, et yo mina olengi see äpardunud neiu, et siin ma nüüd siis olen ja annan endast märku. Vastuseks kirjutas ta mulle aga lihtsalt oma toanumbri ning mu lootusekiir uusi tutvusi sobitada tuhmus natuke, sest hakkasin aimama, milles asi tegelikult olla võis. 

Läksin siis ikkagi viiendale korrusele ta ukse taha, koputasin, ja - ukse vahelt sirutus välja käsi, mis mu peopessa Kaja pitsilised aluspüksid asetas. "Aitäh," pomisesin nina alla ja tegin koos trussikutega kiiresti leegid. Takoi ühikaromanss.

No comments:

Post a Comment