Tuesday, May 31, 2016

Nädalavahetus: west coast

Sõidan rongiga tagasi idarannikule, puupüsti täis vagunis kleepumas põrgupalavus. Selg sõidusuuna poole, vererõhk laes, peapööritust mõõtmas möödavihisevad salud ja sillerdavad lahesopid. Pastakas hüppab, mõte ei jookse, lasteaiarühm karjub ja naerab valjusti, väike poiss mu kõrval põrkab istmel üles-alla ja tahab alatasa mööda minna, et vahekäigus ringi joosta. 

Istun, pastakas värisevas käes ja pilk maas, ning kaalun rongi- ja lennusõidu plusse ja miinuseid. Lennukis ma istun mitu tundi ja kardan surma, rongis on aga enesetunne nii halb, et ma tol hetkel ilmselt eelistaksingi surnud olla. 

Järsku aga võtab peas maad see harv rahulik ja korralekutsuv hääl. Ta aitab mind tihtipeale, kui kipun ennast haletsema.

"See ongi reisimine! Ei midagi muud kui end punktist A punkti B vedamine! See meeldib sulle, mäletad?"

Mäletan. Hingan sügavalt sisse, korrastan mõtted ja üritan veidi armastusväärsema pilguga ringi vaadata. Ebamugavus, see on elamajäämiseks vajalik. Teised inimesed, nad on elamajäämiseks vajalikud. Kuitahes palju ebameeldivust ja kannatusi nende kohalolu ei põhjustaks, on nende eksistents ka ainuke, mis elu mõtestab. Ilma teisteta ei ole inimene keegi. Ilma fännideta ei ole staare, ilma lugejateta ei ole kirjanikke. Ilma kaasreisijateta ei ole ronge ja ilma ligimesteta ei ole elu. Inimesed on teineteisele inspiratsiooniallikad, inimesed annavad inimeste eludele mõtte. Through others we become ourselves.

Läänerannik oli ime.

"Soojem kui Malagas," öeldi eile hommikul raadiost. Õdedega paljajalu liivaluiteid kõndides, tumeroosadesse õitesse puhkenud kibuvitsadžunglis jalutades oli mul raske uskuda, et olen ikka veel Rootsis ja mitte Vahemere ääres. Pealt lahtise Ameerika autoga linnas ringi kruiisides ja ringi tšillivatest päevitunud noortest mööda sõites oli keeruline hoomata, et olen siinsamas Varbergis ja mitte Californias. Inimeste laia ja venivat aktsenti kuulates võis aga arvata, et punt austraallasi on kätte võtnud ja rootsi keele ära õppinud.

Hotell Havanna, Ernest Hemingwayle pühendatud Kuuba lokaal vanamehe isiklike esemetega. 

"Olen ma Havannas või Rootsi läänerannikul?" õhkan vaatetornist üle punaste viilkatuste laiuvale kuumusele, paljad varbad külmal mustrilisel kahhelpõrandal, pilk naelutatud taamal lainetavale helesinisele rannajoonele. Õe käsi on asetatud ühele Hemingway trükimasinatest, ta sulgeb silmad ja püüab inspiratsiooni käelaba kaudu sisse imada.

"Tegelikult ei tohi neid muidugi katsuda," lisab ta.

Hiljem terrassil istudes uurin õelt isa juttude tõepõhja kohta.

"On see tõsi, et papa on Hemingwayl kätt surunud?" 

"On. Aga see lõvi-lugu küll päriselt ei juhtunud!" naerab ta ja viskab viimase klõmaka Cuba Libret hinge alla, "aga kas sa seda teadsid, et tal oli kunagi kaks ahvi?"

"Ei teadnud," naeran vastu, "seda lugu pole ta mulle küll rääkinud!"

Järgneb lugu kahest marmosetist, kelle isa kunagi pootsmaniaastatel endaga laeva peale kaasa võttis, neile kampsuneid kudus ja öösel oma kaisus magada lasi. 

"Mulle pole ta küll kunagi kampsunit kudunud," nendin seepeale pahuralt.

Aga mu õde. Ta on minust täpselt kolmkümmend aastat vanem ja ma unistan, et ka minust saaks ühel päeval nii motiveeriv, inspireeriv, julge ja elujõuline hing. Ta on inimene, kes usub, et talle on kõik lubatud. Ongi.

Ta ronib mänguväljakul seeliku lehvides ja aluspesu välkudes kõige kõrgemasse torni ja laseb huilates liumäest alla, sõidab autoga vastassuunavööndis, tagurdab jalgrattateele ja kui tal õnnestub napilt vanadaami mitte alla ajada, hüüab mängitud pettumusega: "Pagan! See oleks sada punkti olnud!" 

Kui väliterrassidel istume, viipab ta alati meie kõrvale istuma inimesi, tutvustab ja räägib neile lühidalt meie perekonnaajaloo ja hetk hiljem naerame juba kõik koos nagu vanad sõbrad. Ta viipab ja tutvustab, rõkkab naerda ja jutustab, saab jutu peale igasuguses vanuses inimestega, jagab kõigile oma visiitkaarte ja suudleb kell neli hommikul meid koju toimetanud taksojuhiga. 

Ta lööb koos minuga tantsupõranda nurka oma kingad, tantsib paljajalu kuni hommikuni, viib mu nudistide randa ja hüppab alasti jääkülma vette nagu kartmatu hüljes... ta elab. Ma soovin ja loodan, et oskaksin isegi kunagi nii kirglikult elada, nautida kõike, mida parasjagu teen ning mitte muretseda üleliia tuleviku pärast, mitte mõtelda nii hirmsasti teiste arvamusele..

No comments:

Post a Comment