Kuu on tänaseks tiksunud päevast, mil ma siinsamas kodusaarel ajakirjanikutööga alustasin. Teist sama palju seisab veel ees.
Võib öelda, et ma olen väga rahul ja rahulik. Kaifin väikelinna tööelu täiega ja olen hakanud mõistma, et vastupidiselt pikaajalisele veendumusele mulle võib-olla isegi meeldib inimestega suhelda. Kõiki hirme seljatades tegin ka kaks täiesti spontaanset videoreportaaži (ühte saab näha siit :D) ja noh, üldiselt kirjutangi hapukurkidest ja praamidest ja millest iganes sensatsioonilisest siin väikesaarel üldse kirjutada saab.
Mõtlen, et naljakas. Et see, mida ma olen otsinud ilust või armastusest või ülimast vabadusest - selle olen leidnud hoopis tööst, pingutusest ja pühendumisest. Kellaaegadest ja kontoris istumisest. Hommikul vara ärkamisest ja kosutavast rahulolutundest, kui murtud saab nädala selgroog.
Ja mis see "see" siis on. Ikka seesama, mille üks leiab Jumalast ja teine heroiinist ja kolmas kellegi merepõhjakarva silmadest. See, mis täidab igavest tühjust.
Kui mõnel on vabanemise ja rahu leidmiseks tarvis end kontoritöölt lahti võtta, kontsakingad varna riputada ja paljajalu mööda ilma reisima minna, siis mulle oli hädavajalik sellelt niigi liiga kaua kestnud reisilt ära tulla ja kannad tugevasti kirjutuslaua alla maasse suruda.
Ja lõppeks ongi need ju üks ja seesama. Vahetus. Teise mätta otsa ronimine. Oma harjumuspärastest stampmõtetest üle vaatamine, nende kibedusega alla neelamine, erinevale maailmanägemusele voli andmine. Ja oh, kui valusasti see abaluudele pressib, aga ainult nii kasvavad tiivad.
(Ja pole küll minu asi, aga...) Nädalase vahega olen kuulnud kahe lemmikkirjaniku abielulahutusest: kõigepealt Elizabeth Gilbert ja siis Epp Petrone. Naljakas, need jõudsid minuni kui põntsud, nagu viimased tõendid kinnitamaks, et vot nii nüüd ongi.
Et miski ei olegi lõplik ja et ka kõige inspireerivam armastuslugu saab kord otsa ja et selles nagu... et selles ei olegi midagi imelikku. Inimesed õitsevad eri suundadesse ja lahutaksid end vist iseendast ka ära, kui see vaid võimalik oleks.
Õnneks ei ole ja selle peeglist vastu vahtiva jonnaka tõpraga tuleb siiski maad ära jagada kuni surmani välja. Vähemalt kellelegi oleme elu lõpuni truud.
No comments:
Post a Comment