Muhu, Schilling ja muu

Laupäeval läksime Regiinaga väikesele roadtripile, nimelt oli ta Kilingi-Nõmmes toimuvale Schillingi festivalile piletid võitnud. Enne aga käisime Muhu saarelt läbi, et tikandilist bikiinivooru vaadata, inimesi küsitleda ja pilte klõpsutada ning pärast ajalehte lugu kirjutada. Ilm oli ilus, päike lõõskas lagipähe ja pärast sõitsimegi siis igasuguste eksistentsiaalsete arutelude saatel mandrile. 

Aga see Schilling oli ikka jumala chill. Täielik hipsterfest, nagu Elu24 hiljem ära märkis. Lapsed ja koerad ja käsitööjäätis, hõljuvates riietes inimesed ja rahva seas igasugu prominendid ringi patseerimas. Terve ala peale märkasimegi ainult ehk kahte purjus inimest - kellest üks end muidugi, õllepurk käes, meie piknikutekile siruli viskas. Aga ei me pidanud sest suuremat, palusime tal viisakalt lahkuda ja tšillisime edasi. 

Oligi nii mõnus lihtsalt niisama olla - mitte millegi mõju all, mitte pidevalt ootamas, et paremaks läheks või rohkem sisse kickima hakkaks - lihtsalt ollagi ja vaadata männilatvu ja jalutada rahulikult ühest kohast teise. Teed juurde ostma või müüdavaid vinüülplaate vaatama või rahva sekka ilusa muusika saatel käsi üles tõstma. Öökülm pakkus lüürilist elamust ja kõik teised senikuulmatud artistid üllatasid oma imelise saundiga. Ühel vene tüdrukul oli niivõrd ilus, ingellik hääl... selle saatel jäimegi auto allalastud tagaistmeil, paksu suleteki all magama. 

Järgmisel hommikul Pärnu tänavaid jalutades mõtlesime, et äkki sõidaks nüüd ikkagi Viljandisse ka. Ja me sõitsime! Ja Rohelise Maja Kohvik oli maailma kõige armsam koht ja vihma ladises alla nagu oavarrest, aga meid see ei heidutanud. Elu tuleb nautida, jõudsime tõdemusele, ehkki see meis alatihti süümekaid tekitab. Tuleb vist ikka teha nagu itaallased ja kinnitada omale, et oleme väärt kõike head, mis meiega juhtub. Sest me olemegi. 

Foto: Regiina Allik

Foto: Regiina Allik