Nagu lubatud, olen end viimasel ajal üpris korralikult üleval
pidanud. Kirjutanud iga päev mitu tundi. Enne oli see, et no ei ole
millestki kirjutada. Nüüd on „to write“ nimekiri üüratu ja
pidevalt on lahti vähemalt seitse erinevat wordi dokumenti. „Mul
on palju kirjutamata asju – tähendab, olen olemas“, kui
parafraseerida Merit Raju.
Olen
õppinud kuuldefailide abil ja Shakira lauludest hispaania keelt.
Käinud koeraga rohkem jalutamas – kaugemale, kiiremini,
aeglasemalt. Aeg-ajalt külmast krõbisevate heinte vahel sörkides
ning aeg-ajalt peatudes, et nuhutada õhku, millesse juba
sõrmkübaratäis kevadekibelust visatud.
Olen
lugenud. Nagu öeldud, lugesin Justin Petrone raamatut „Kirju
Eestist“ ja selle lõppedes tõin raamatukogust teisegi,
„Reisikirju“. On jah selline easy reading, aga minu jaoks
sütitav. Üldse need Petroned loovad mingisuguse vajaduse
märkamiseks, tegutsemiseks, loomiseks, jäämata seejuures
pinnapealseks, käies alati sügaval ära. Et tagasi õhku ahmima
tulla ja teada – elu võti peitub tegutsemises, liikuvuses. Täpselt
selline lugemisvara on mulle vajalik, mõtisklemist ja stagnantsust
on mu elus olnud juba piisavalt.
Ja
sealt ma saan aru, et see on väga ilus ja okei, kui ma kirjutan maal
puuköögis istumisest või sellest, mis häält teevad papa
lohisevad toatuhvlid ja see ahjuvorm, mille ta patsti! pajalapi peale
lööb. Kuidas lekib oranž teekann, mis välimuse poolest näikse
kuuluvat mõnda nõiamajja, ja milliste aroomidega täidab
kaminaesise kuivatatud piparmünt.
Nii
ma vaikselt mõistangi, et kirjutamine ei tähenda mitte seda, et sa
pead tulema mingi tõeliselt enneolematu asja peale, mida keegi
kuskil kunagi varem välja öelnud ei ole; et sa pead leiutama
midagi, mis lugeja senise elu täiesti pea peale pöörab.
Sest
kirjutamine võib-olla ei olegi ainult millegi uue ja seninägematu
tutvustamine, vaid ka see, kui sa tood lugejale lähemale juba
tuttava ja koduse.
Et
kirjutamine võib tähendada ka turvatunde ja mõnusa õhkkonna
loomist. Kirjutada mitte niivõrd sellepärast, et kellelgi peaks
sellest tohutu kasu olema, vaid selleks, et kellelgi oleks mõnus.
Kasvõi ainult näiteks minul ja mu paaril sõbral.
Sest
kui keskendudagi kohe alguses kasutegurile, maailmapäästmisele,
sellele, et olla sama hea kui „teised“, kaob siirus ja vahetus,
tekib pingutamisefekt. Tjah - mis siis, et mõni inimene, keda
internetivõpsikus jälgin, oskab vaid 140 tähemärki kasutades
paremini sõnadeks vorpida seda, mida alati olen tundnud, aga mitte
kunagi öelda osanud.
Ja
mis sest, et mõni kirjutab nii tohutult ilusalt ja hingeminevalt, et
kusagil väga sügaval hakkab natuke valus ja et keegi ütleb kõike
miljon korda lihtsamini, kui ma eales oleksin osanud. Tuleb ikka
ütelda seda, mida tunned ja oskad ja jätta kõik muu kõigile
teistele.
Meenutan
noil puhkudel alati sõnu raamatust „Vanamees ja meri“.
Häid
kalureid on palju ja mõned kalurid on suured, aga maailmas on
üksainus sina.
Naljakas,
et vahel tuleb selleks läbi lugeda terve raamat, et saada kaasa vaid
üksainus mõte. Kogu ülejäänud olustik ähmastub, tegevusliinid
muutuvad ebaolulisteks ja tuhmuvad, aga see üks pisike tera jääb
alles. Tihtipeale saadab see köömen sind surmani ning pakub
meelekindlust paljudes erinevates olukordades.
Näiteks
kümnendas klassis, kui ma väga agaralt kohustuslikku ja muud
kirjandust lugesin ja selle kohta ka isiklikku lugemispäevikut
pidasin (hmm, vahest peakski selle traditsiooni taaselustama – kas
üldse oleksingi need asjad endale meelde jätnud, kui poleks neid
kirja pannud?), tähendasin alati üles ka huvipakkuvaid ütlemisi ja
mõttekatkeid.
Praegu
kipub see olema pigem niimoodi, et loen mingi intrigeeriva lõigu,
pildistan selle siis nutitelefoniga üles ja kuskile
galeriisügavustesse selfiede ja screenshottide vahele ta jääbki.
Eraldi kaustikut pidada, see on aga midagi hoopis muud!
Näiteks
Mérimée „Carmenit“ lugedes kritseldasin vihikusse järgmise
lause: „Möödunud nädalal jagasin teeröövliga õhtueinet, eks
lähme siis täna kuradi ümmardajaga jäätist sööma. Reisil tuleb
kõik ära proovida.“
Just
need sõnad jäid kumisema mu ajukäärudesse ning ajendasid mind
hiljem Balil ütlema JAH võõrale indoneesia ärimehele, kes mind
endaga saart avastama kutsus, just see tõukas mind Melbourne'is
minema budistide templisse vietnamikeelsele ühispalvusele, just see
pani mind õlgu kehitades soostuma, kui Jehoova tunnistajatest
naabrid endaga kuningriigisaali kutsusid. Just see innustas mind
hetkekski kõhklemata astuma juhusliku sõbraliku hindu tillukesse
kööki õhtusöögile.
Ka
raamat „Punane ja must“, mis mulle lõppeks tegelikult üldse ei
meeldinud, andis kaasa õpetussõnu. „Selle eest, et kogu aasta
võiksid püstipäi käia, maksab mõned veerandtunnid vaeva näha,“
lugesin sealt. Ning oma gümnaasiumiaegseisse kaustikutesse kaevudes
võisin näha, kuidas toona sellest juhindusin.
Nimelt
olin hilises teismeeas väga sihikindlalt otsustanud, et maksku mis
maksab, mina õpin rootsi keele selgeks. Ja kirjutasingi pakse
kaustikuid rootsi keelt täis: terved leheküljed täis laulude
tõlkeid, uusi sõnu; kirjatükke, mida ise endal valmis teha
käskisin. Lihtsalt sundisingi end laua taha istuma ja enam mitte
tõusma, kuni iga viimne kui selle õppetüki sõna oli peas. Ma
kirjutasin isegi rootsikeelseid luuletusi! Strindbergiga ilmselt ei
konkureeriks, aga siiski.
Eelmise
aasta esimesel poolel juhtuski, et läksin mõneks ajaks Rootsi elama
ja sain seal tõepoolest pea püsti käia. Ma oskasin lastega läbirääkimisi pidada, Tinderi deitidel käia, tänaval
teejuhiseid küsida ja perega kaasa laulda, kui nad autoraadiost
kodumaiseid klassikuid lasid. Praegu ongi säärane Rootsi-igatsus
peal, tahaks kõndida tuttavaid kitsukesi vanalinnatänavaid, vaadata raekoja
peegeldust jõel ja minna tagasi maailma parima muusikaga
geiklubisse...
No comments:
Post a Comment