Baby steps

Nagu lubatud, olen end viimasel ajal üpris korralikult üleval pidanud. Kirjutanud iga päev mitu tundi. Enne oli see, et no ei ole millestki kirjutada. Nüüd on „to write“ nimekiri üüratu ja pidevalt on lahti vähemalt seitse erinevat wordi dokumenti. „Mul on palju kirjutamata asju – tähendab, olen olemas“, kui parafraseerida Merit Raju.

Olen õppinud kuuldefailide abil ja Shakira lauludest hispaania keelt. Käinud koeraga rohkem jalutamas – kaugemale, kiiremini, aeglasemalt. Aeg-ajalt külmast krõbisevate heinte vahel sörkides ning aeg-ajalt peatudes, et nuhutada õhku, millesse juba sõrmkübaratäis kevadekibelust visatud.

Olen lugenud. Nagu öeldud, lugesin Justin Petrone raamatut „Kirju Eestist“ ja selle lõppedes tõin raamatukogust teisegi, „Reisikirju“. On jah selline easy reading, aga minu jaoks sütitav. Üldse need Petroned loovad mingisuguse vajaduse märkamiseks, tegutsemiseks, loomiseks, jäämata seejuures pinnapealseks, käies alati sügaval ära. Et tagasi õhku ahmima tulla ja teada – elu võti peitub tegutsemises, liikuvuses. Täpselt selline lugemisvara on mulle vajalik, mõtisklemist ja stagnantsust on mu elus olnud juba piisavalt.

Ja sealt ma saan aru, et see on väga ilus ja okei, kui ma kirjutan maal puuköögis istumisest või sellest, mis häält teevad papa lohisevad toatuhvlid ja see ahjuvorm, mille ta patsti! pajalapi peale lööb. Kuidas lekib oranž teekann, mis välimuse poolest näikse kuuluvat mõnda nõiamajja, ja milliste aroomidega täidab kaminaesise kuivatatud piparmünt.

Nii ma vaikselt mõistangi, et kirjutamine ei tähenda mitte seda, et sa pead tulema mingi tõeliselt enneolematu asja peale, mida keegi kuskil kunagi varem välja öelnud ei ole; et sa pead leiutama midagi, mis lugeja senise elu täiesti pea peale pöörab.

Sest kirjutamine võib-olla ei olegi ainult millegi uue ja seninägematu tutvustamine, vaid ka see, kui sa tood lugejale lähemale juba tuttava ja koduse.

Et kirjutamine võib tähendada ka turvatunde ja mõnusa õhkkonna loomist. Kirjutada mitte niivõrd sellepärast, et kellelgi peaks sellest tohutu kasu olema, vaid selleks, et kellelgi oleks mõnus. Kasvõi ainult näiteks minul ja mu paaril sõbral.

Sest kui keskendudagi kohe alguses kasutegurile, maailmapäästmisele, sellele, et olla sama hea kui „teised“, kaob siirus ja vahetus, tekib pingutamisefekt. Tjah - mis siis, et mõni inimene, keda internetivõpsikus jälgin, oskab vaid 140 tähemärki kasutades paremini sõnadeks vorpida seda, mida alati olen tundnud, aga mitte kunagi öelda osanud.

Ja mis sest, et mõni kirjutab nii tohutult ilusalt ja hingeminevalt, et kusagil väga sügaval hakkab natuke valus ja et keegi ütleb kõike miljon korda lihtsamini, kui ma eales oleksin osanud. Tuleb ikka ütelda seda, mida tunned ja oskad ja jätta kõik muu kõigile teistele.

Meenutan noil puhkudel alati sõnu raamatust „Vanamees ja meri“.

Häid kalureid on palju ja mõned kalurid on suured, aga maailmas on üksainus sina.

Naljakas, et vahel tuleb selleks läbi lugeda terve raamat, et saada kaasa vaid üksainus mõte. Kogu ülejäänud olustik ähmastub, tegevusliinid muutuvad ebaolulisteks ja tuhmuvad, aga see üks pisike tera jääb alles. Tihtipeale saadab see köömen sind surmani ning pakub meelekindlust paljudes erinevates olukordades.

Näiteks kümnendas klassis, kui ma väga agaralt kohustuslikku ja muud kirjandust lugesin ja selle kohta ka isiklikku lugemispäevikut pidasin (hmm, vahest peakski selle traditsiooni taaselustama – kas üldse oleksingi need asjad endale meelde jätnud, kui poleks neid kirja pannud?), tähendasin alati üles ka huvipakkuvaid ütlemisi ja mõttekatkeid.

Praegu kipub see olema pigem niimoodi, et loen mingi intrigeeriva lõigu, pildistan selle siis nutitelefoniga üles ja kuskile galeriisügavustesse selfiede ja screenshottide vahele ta jääbki. Eraldi kaustikut pidada, see on aga midagi hoopis muud!

Näiteks Mérimée „Carmenit“ lugedes kritseldasin vihikusse järgmise lause: „Möödunud nädalal jagasin teeröövliga õhtueinet, eks lähme siis täna kuradi ümmardajaga jäätist sööma. Reisil tuleb kõik ära proovida.“

Just need sõnad jäid kumisema mu ajukäärudesse ning ajendasid mind hiljem Balil ütlema JAH võõrale indoneesia ärimehele, kes mind endaga saart avastama kutsus, just see tõukas mind Melbourne'is minema budistide templisse vietnamikeelsele ühispalvusele, just see pani mind õlgu kehitades soostuma, kui Jehoova tunnistajatest naabrid endaga kuningriigisaali kutsusid. Just see innustas mind hetkekski kõhklemata astuma juhusliku sõbraliku hindu tillukesse kööki õhtusöögile.

Ka raamat „Punane ja must“, mis mulle lõppeks tegelikult üldse ei meeldinud, andis kaasa õpetussõnu. „Selle eest, et kogu aasta võiksid püstipäi käia, maksab mõned veerandtunnid vaeva näha,“ lugesin sealt. Ning oma gümnaasiumiaegseisse kaustikutesse kaevudes võisin näha, kuidas toona sellest juhindusin.

Nimelt olin hilises teismeeas väga sihikindlalt otsustanud, et maksku mis maksab, mina õpin rootsi keele selgeks. Ja kirjutasingi pakse kaustikuid rootsi keelt täis: terved leheküljed täis laulude tõlkeid, uusi sõnu; kirjatükke, mida ise endal valmis teha käskisin. Lihtsalt sundisingi end laua taha istuma ja enam mitte tõusma, kuni iga viimne kui selle õppetüki sõna oli peas. Ma kirjutasin isegi rootsikeelseid luuletusi! Strindbergiga ilmselt ei konkureeriks, aga siiski.

Eelmise aasta esimesel poolel juhtuski, et läksin mõneks ajaks Rootsi elama ja sain seal tõepoolest pea püsti käia. Ma oskasin lastega läbirääkimisi pidada, Tinderi deitidel käia, tänaval teejuhiseid küsida ja perega kaasa laulda, kui nad autoraadiost kodumaiseid klassikuid lasid. Praegu ongi säärane Rootsi-igatsus peal, tahaks kõndida tuttavaid kitsukesi vanalinnatänavaid, vaadata raekoja peegeldust jõel ja minna tagasi maailma parima muusikaga geiklubisse...