Maha suruda, et tõsta

Nüüd on siis päriselt kõik.

Nüüd, kus suurem armutorm möödas, on mu hingemeri jälle peegelsile ega mäletakski nagu enam laineid, mis kord selle kallast rüüstasid. Suursugused adrutornid on tagasi vajunud, lagunenuna loksuvad nad veevoogude külmas rüpes ning meenutavad aegu, mil olid veel uhked ja kõrged ning haisesid soolvee järgi.

Paksu pilvekihi all väikeses lahesopis valitseb taas täiuslik rahu. Enam ei karda ta sissetungijaid ega torme, sinisilmses teadmatuses eesootavast laseb ta luigeperedel mööda voolu siuelda ja üksikuil rändureil lutsu visata. Kaluripaadid ja võrgud on rannale tagasi hiivatud, vaid kõrkjad kiiguvad veel tasases tuules ning arvavad, et nii see igaveseks jääbki.

Ma ei ole patrioot ja mulle ei meeldi kedagi mingi kuuluvuse või sünnikoha järgi defineerida, aga määravaks osaks mu eksistentsis jääb alati meri. Ma pean ta lähedust tajuma, mulle on täiesti vastunäidustatud sisemaal elamine (e.g Tartu) ja see on ka üks põhjustest, miks ma kunagi oma perekonnanime vahetada ei taha (kui mind just juhuslikult ei peaks kosima Frank Ocean, aga levivad kuuldused, et poiss on gei).

Mul ei teki sügavaid tundeid kergesti, aga kui nad kord tekivad, võin tõepoolest üpris hirmutav ja mäslev olla. Kui ma armun, siis ülevoolavalt, toorelt ja peadpööritavalt, ma tahan endast kõike anda ja rääkida ning olen üllatunud, kui mulle samaga ei vastata.

Kui mul on mugav, olen ma lahtine raamat. Mu usaldusel pole piire ja ma ei taha end talitseda, mus puudub soov mingeid piire tõmmata, kättesaamatut mängida, ennast kuidagi alla suruda või kedagi õrritada. Meri ei mängi, ta lihtsalt ei oska seda teha.

Kui mul on tunded, siis nad on seal. Lõppeks ei näe ma varjamisel ja ilustamisel suurt mõtet – oleme ju kõik niikuinii ühest savist vormitud ja võitleme üldjuhul sama võitlust. Kui ma su vastu midagi tunnen, siis ma ütlen seda. Võib-olla see ongi mu kirstunael, aga muudmoodi ei ole ma nõus elama.

Sia küsib ühes oma poplaulus, et miks temal küll ei õnnestu armastust vallutada ja ka mina olen kogu aeg mõelnud, et mida perset ma küll valesti teen. Aga nüüd ma saan aru, et ma ei teegi midagi valesti, sest ma 1) lihtsalt elan ja 2) unustan ära, et romantiline armastus ei ole kunagi eesmärk.

Ta pole seda kunagi olnud. Ta on stiimul. Ta on see, miks Laura käis elamas Norras ja seikleb nüüd Kariibidel; ta on see, miks mu käsi vahel luuletusi kirjutama tõuseb, ta on see, miks raamatupoed on sõnadest lookas ja miks meil on alati uut muusikat, mida kõrvadesse toppida. Ta on see, miks Regiinal praegu lastešampus külmikus suurt päeva ootab.

Romantiline armastus on midagi palju väärtuslikumat kui see armastus per se: see on vahend loomiseks, õppimiseks ja enda tõelise minani jõudmiseks. See on see, mis täielikult motiveerib – ma usun, et miski muu lihtsalt ei pane loomult laiska inimest niivõrd orgaaniliselt liigutama. Mida ma endast teaksin, kui poleks kunagi kogenud nukrat ja vastamata armastust? Kuhu oleks mul liikuda, kui kõik oleks olnud algusest peale käeulatuses?

Pagana kavalad need Vanajumala trikid ikka. Suruda inimeseloom vastu maad, et teda kõrgemale aidata!

Ja ma ei lõpeta kunagi usaldamist – samamoodi, nagu ma ei lõpeta klubis ilma jalatsiteta tantsimist, liiga kõvasti naermist või maaliini bussi tagaistmel elu pöörase ilu pärast nutmist. Ma olen veendunud, et liiga palju usaldada ja armastada ei ole võimalik ning seda tehes saab ainult võita. Kui su hinges on headus ja kui sa tahad anda, oled sa juba kõik. 

Praegu muuseas on aga jälle täpselt see seis, et kortsutan uskmatuses kulmu ja mõtlen, et mis kuradi aine mõju all ma pidin olema, et kellegi pärast jälle nutta. Et arvata, et mul on kedagi vaja. Täitsa pöörane ikka!

Pildid tänahommikusest jalutuskäigust peniga.