Tagasi Tallinnas

Ma ei oleks võinud kunagi arvata, et kõikidest maailma kohtadest saab mu hingerahu kantsiks just Tallinn. Jah, kui nüüd mõelda, siis ka Melbourne'is tundsin seda, mida siin – täielikku sinasõprust elu ja ilmaga. Kohad, kus igavest küsimust „kuidas täita igavest tühjust?“ ei eksisteeri, sest ma ei saa selle püstitusest enam lihtsalt aru. Mis tühjus? Kõik on ju siin, kõik on ju olemas! Ainult ole ja ela ja vaata!

Niisiis jõudsin täna, pärast kuupikkust Saaremaa-lähetust, tagasi pealinna. Olin end ette valmistanud šokiks, kurvameelsuseks, koduigatsuseks, kuid mitte iialgi selleks piimjalt voogavaks rahuks, mis mind bussist väljudes otsekohe endasse mässis. Ma olin endal olemas ja see oli kõik, mida vaja.

Paksu lörtsi sadas mulle näkku, kui raskeid kotte tassides oma küünarnukke suretasin. Ülekäiguraja eel pritsis möödakihutav sedaan mind sopaga täis ning pärast paari ropu sõna vallapäästmist sain hurjutada kübaraga vene daamilt, kuid miski ei heidutanud mind. Ma olin jälle elus.

Suurlinnad toidavad mu hinge. Mulle meeldib, et õhtul magama minnes paistavad ärkliaknast sisse tänavavalgustid, meeldib, et karjäärinukilt mändide vahel laskub vaade tuledes linnale. Et mu ümber keerlevad sillerdavas virvarris tuhanded püüdlused ja toimetused, et keegi alati kusagil elab, et keegi alati kusagil unistab.

Ehkki ma kasvasin üles Saaremaa metsade sees, kuhu automüra ega üksik möödakäija eales ei satu ning öö ainsateks helideks on tuule meelevallas kiikuvate puuvõrade valuoiged, tuli kõige rahulikum uni ikkagi siis, kui olime emmega vanaemal külas. Pääsküla korteriakende taga sagis alati liiklus ja iga natukese aja tagant möödus kolinal rong.

Tallinn.

Ta on mu kompromiss kodu ja võõrsi, lääne ja ida, kasvukoha ja kosmopoliitsuse vahel. Kui ma kodus olles tundsin pöörast kibelust kuskile ära ja kaugele minekuks, siis siin lõppesid igasugused tõmblused otsemaid. Kõik tuleb loomulikult, kui aeg on küps - ent praegu pean ma olema siin. 

Aga täna käisin korraks koolis ja läksin siis Solarisse Kretet ootama. Aega oli palju, võtsin väikesest kohviputkast rohelise tee ja jäin sinnasamma baaripukile raamatut lugema. Mõnda aega lehti keeranud, kõnetas mind teed müünud neiu ja pakkus ka mandlipiimaga toorkakaod proovida. 

Jäime temaga mõneks ajaks rääkima. Ilmast, tema Londonis elavast vennast, meie soovidest ja senistest eludest. Ta kurtis siinset päikesevaegust ja seda, et ei oska oma eluga midagi peale hakata. Soovitasin tal Austraaliasse minna.

Lõpuks jõudis ka Krete ja rääkis kohvi kõrvale, kuidas Kuressaare rahvaga olla kõik vanaviisi. Kellegi autol on jälle liigud, ühed ja samad inimesed annavad ikka üksteisele molli ja kellegi sõber hakkab kellelegi treeningplaani tegema, et too saaks oma peavaenlase ikka korralikult läbi klohmitud. 

Vot sellised lood.