Thursday, August 31, 2017

Shady's back

Blogimine on viimase poole aasta jooksul tundunud maailma kõige lambima asjana üldse, aga kuna ma olengi suht lamp vend, siis miks mitte sellele taas eluvaim sisse puhuda. 

Kui ma ükskord Austraaliasse läksin ja enne seda Panga külateid ja mereäärt kõndides mõtlesin, et issand kui palju ikka vahepeal muutuda võib, siis nüüd kolm aastat hiljem pean tõdema, et näiliselt mingit edasiminekut nagu ei olekski. Kui mitte arvestada neid tohutuid vaimseid kasvamisi ja arenemisi, mille mulle on garanteerinud järjekindel fuckboyde konksu otsa jäämine, aga tulevikus seda ju ometigi enam ei juhtu.

Seega jah, antud hetkel elan taas vanematekodus ja töötan restoranis La Perla, käin läbi valdavalt samade inimestega ja lihtsalt mu õde on veits suuremaks kasvanud. A see on suht kõik. 

Täna ma kõndisin jälle sedasama Panga mereäärt, kuhu ma sel aastal ilmselt enam ei jõua, sest olen minemas vahetusõpilaseks Kreekasse. Tähendab, osad paberid on veel täitmata ja õppeleping allkirjastamata, aga lennupiletid on juba ostetud. 

Nii et 23. septembril me Johannaga sinna kohale lendame, meeldigu see siis kreeklastele või mitte. Siis saan ma siinsest blogist teha vahetusõpilase-blogi, nagu sellisel puhul tavaks on, ja ühel päeval sujuvalt liikuda Ameerikasse raamatuid müüma. Põhjamaades kah ju juba töötatud. 

Muidu pärast viimast blogisissekannet on elu olnud umbes selline, et käisime korra perega Marokos, kus oli maksimaalselt äge, sellele järgnes kevad otsa Tartus peo panemist vaheldumisi mitte millestki hoolimisega ja tahtega trammi ette hüpata, mida ma õnneks siiski ei teinud. Lux Expressis seevastu istusin umbes kümme korda rohkem kui koolipingis ja siiamaani olen pisut jahmunud sellest, et eksamid (teisel katsel) jumala okeilt ära tegin. 

Juuli algul lendasime Ilonaga Itaaliasse Kaja juurde, kust sai alguse kuupikkuseks veninud reis mööda Euroopat. Hääletades, trainhoppides, raudteejaamades ja puude all magades ning vahel couchsurfides oli see reis ikka jumala säästukas, arvestades veel seda, et meie teisel reisinädalal pandi Kajalt kogu ta raha rotti ja pärast seda pidi ta elama minu almuste peal. 

Muidu olen ma umbes kogu elu arvanud, et Itaalia on mu hing ja veri ja et ma tahan oma maised jäänused kunagi Firenzesse matta, aga reaalsus oli see, et ma ei tundnud selle paigaga mitte mingisugust sidet. Jah, seal oli soe ja ilus ja imeline, aga itaaliakeelsed sõnad ja laulud, mis mul enne reisi südame kiiremini põksuma panid, ei liiguta mind enam karvavõrdki. Polvere di vita ha ricoperto tutta la bellezza. 

Üllatuslikult võtsid meid aga avasüli vastu hoopis Belgia ja Saksamaa, kus me kohtasime niisugust sõbralikkust ja vastutulelikkust, et ma siiamaani vahel mõtlen Belgiasse migreerumise peale ja hakkasin nüüd kolm päeva tagasi Youtube'i abiga prantsuse keelt õppima. 

Kaks korda põikasime veel Hollandisse ja tagasiteel käisime läbi Woodstocki festivalilt, mille ma enamuse osa ajast magamiskotis veetsin. Jõudsin siiski ka nelja bändi kuulama ning ühe ajal ütlesin Kajale, et kas me palun võiksime minna sellisesse kohta, kus inimesed ei karju. True festival spirit. 

Pärast Eestis käisime veel EHHFil ja tuleb tõdeda, et esimene kord ei olnudki üldse valus, hoopis väga lahe oli seal paljajalu paduvihmas ringi hüpata ja isegi erinevaid artiste kuulata (Aropi* lavale tuleku ajal põgenesin siiski telki).

Nüüd raban enne Kreekasse minekut kolme töökoha peal ja olen suurepärases meeleolus. Pilte ei viitsi panna, ju olete instagramist näinud. Peace out!

*endine Suur Papa

2 comments:

  1. peace out ma nigga, oled endiselt suht norm

    ReplyDelete
  2. yeaa b o i i i iiiiiiiii!!"19888

    8)

    ReplyDelete