Annan oma Thessaloniki-postitustesarjale avapaugu, tehes ülestähendusi linna odavaima noortehosteli terrassilt. Keskendumine on küll pisut raskendatud, sest vaiguvaadis laagerdatud retsinat on degusteeritud juba omajagu ning pargimurul on põske pistetud ka kohalikud oliivid ja kitsejuust, ent üleüldise pildi annab ehk lugejale maalida sellegipoolest.
Esiteks on meie siinne hostel absoluutselt kõige puhtam ränduripesa, mida ma oma reisimiste jooksul üldse kunagi näinud olen. Seda on aga kergelt varjutamas fakt, et duširuumid ja tualetid on mõeldud ühiseks kasutamiseks mõlemale sugupoolele ning kõikide kabiinide uksed on valmistatud läbipaistvast klaasist.
Läbipaistev on materjal küll õnneks ainult ühelt poolt, mis tähendab, et väljast saab detailse täpsusega teada absoluutselt kõik, mis toimub suletud ukse taga, ent seestpoolt välja vaadata ja võimalikke huvilisi kindlaks teha võimalik ei ole. Kirjutasime selle Kreeka vabameelse, sümpoosioneid ja orgiad soosiva kultuuri arvele ja elasime edasi.
Millega ma aga kohe kindlasti edasi elada ei saa, on kõrvulukustav mootorsaag, mis lükkub hostelitoas käima kell kaks pärastlõunal ning jätkub tuntud headuses kella kaheteistkümneni järgmisel päeval, pannes mind keset ööd peavalust oigama ja nutma ning järgmisel päeval apteegis 50-sendist investeeringut tegema, et lõpuks omale kõrvatropid osta.
Oma elus olen ma erinevates hostelites kokku elanud umbes aasta ning ehkki tihtipeale on mõni vaevumärgatav ebamugavus teist taga ajanud, pole asi mitte kunagi läinud nii kaugele, et peaksin öösel päriselt midagi selga panema, üle toa norskajani kõndima, teda raputama ja mõista andma, et see nüüd päriselt ka ei ole okei. Ja siis mõne aja möödudes sama protseduuri uuesti kordama.
Mis puudutab väljapoole hosteliuksi jäävat, on kõik rohkem kui imeline. Kui Elizabeth Gilbert oma rännukirgi kütnud raamatus kõikidele linnadele iseloomustavat sõna otsida üritas, siis minu poolt Thessalonikile omistatav oleks lihtsalt chill.
Siiamaani ei ole ma vist veel näinud linna, kus tsillereid oleks nii meeletult palju - nad on pagariärides istuvad vanurid, rannapromenaadil kohvijooke lürpivad noored ja palmi alla räntsakile laskunud paksud koerad. Neid on igas vanuses ja igat sorti ning nad panevad meid tundma, et võib-olla me ei teegi oma eluga midagi kardinaalselt valesti.
Eile käisime mereannirestoranis, et teha seda, millest olime unistanud kogu oma teenindajasuve vältel: tellida eelroog, pearoog, kõrvale valget veini ning kõike seda keset elavat tänavamuusikat, mida kandsid ette kohalikud melanhoolsed vanapapid.
Pärast jalutasime mööda mereäärt, kohtusime meelemürke propageerivate noortega (hiljem selgus, et pihku pistetud kreekakeelne voldik kirjaga "narkotiki" oli hoopis meid halvale teele sattumast hoiatav teabetekst, mitte uimastimenüü) ning andsime juua ühele paksudest koertest, kes meie pingutustest küll suuremat ei pidanud.
Tänavaid kõndides kandub ninna mõrkjas lõunamaalõhn: täpselt nii habras, et teadvustada, et asume endiselt Euroopa mandril, ning täpselt nii äratuntav, et panna mind igatsema palvelekutsungeid, looritatud naisi ja kõhnu kasse.
Kooli läheme ülehomme.
No comments:
Post a Comment