Kolmas peatükk

(...kus tuleb juttu sellest inimesest, kes nädal tagasi ostis endale lennupiletid otsemaid kodumaale tagasi sõitmiseks, kuid mõtles ringi ning hakkab nüüd sisse andma avaldust, et teiseks semestriks Kreekasse jääda). 

Epp Petrone ükskord kirjutas, et reisimine on suures osas valus ja mõttetu, parem seda vältida. Tookord seda lugedes ma ei olnud ise väga kauaks välismaal käinud, eriti mitte üksi, ja ei mõistnud niisugust avaldust üldsegi. Mis mõttes? Kuskile sooja ja uute inimestega kohta minek on ju maailma kõige ägedam asi üldse. Jajah, vahepeal on küll veits nõme ja nälg ja koduigatsus, aga see näeb pärast raamatulehtedel iganes kihvt välja ja kui hull see kõik ikka olla saab.

Aga eks keegi kunagi ütleski, et seikluse tunneb ära selle järgi, et lahedaks muutub see alles pärast läbielamist. Olukorra kestel on see mõnikord vastikult külm ja märg ning tõenäoliselt eelistaks sündmuste keerisesse tõmmatu ise olla ükskõik mujal kui seal, kuhu ta parajasti elu kaardijagamise tõttu sattunud on.

Nii flippisin ka mina siin vahepeal jälle väikestviisi ära, nagu kunagi Indoneesias, kus ma lihtsalt põrandal töinasin ja värisesin ja olin valmis ostma täiesti suvakat lennupiletit kuskile Euroopasse, et lihtsalt koju hääletada (õnneks takistas mind tookord tagasihoidlik eelarve), või Rootsis, kus ma päriselt pidasin plaani kohver võtta ja öösel tagaukse kaudu tuhatnelja Tallinna poole põgeneda. 

Ma tunnen lihtsalt nii teravalt enda ja oma lähedaste kaduvust, kui ma olen neist eemal, ja see tunne saab tihtipeale nii jõledalt suruvaks, et ma olen valmis katki lõikama ükskõik mis kütked ja köied mind parajasti antud kohas kinni hoiavad, ja jooksma tagasi oma muumitrolliunenäkku, kus kõik on pehme ja kaitstud ja ma võin taas pea liiva alla peita elu ajutisuse ees.

Tagasi - tagasi oma metsade ja mere sülle, tagasi puukööki hilja novembris, kui akende taga kohiseb paks pimedus ja papa harilik pliiats sahistab ajalehepaberile ristsõna lahendada. Kus kõik on soe ja oma, kus valu ja hirm tunduvad eksisteerivat kusagil täiesti teises reaalsuses.

Ja nii ma ostsingi vahepeal piletid, sest ma ei õpi, ma ju mitte kunagi ei õpi, et lennupiletite ostmiseks tuleb varuda paar päeva. Et ajutine paanika ei tähenda igavest, et mõnikord peabki igatsus oma vahedat nuga su hinges ringi keerama ja sul võibki olla nii tontlikult valus, aga see läheb üle ja kõik läheb edasi ja lained löövad tegelikult vastu kaiäärt siin samamoodi kui Saaremaal. 

Et tegelikult on kõik mu enda sees alati olemas, et ma pean keskenduma olemisele siin ja praegu, looma enda turva- ja pühapaiga enda sisse. Et mina pean olema enda kalju, et ma ei saa oma heaolu asetada mitte kellegi teise kätesse ja mitte ühtegi kindlasse kohta, isegi, kui see on mu kodu ja kõik see, millest ma pärinen ja tehtud olen.

Ja ma tänan Jumalat ja oma ema, et ta mulle ütles, et ma olen rumal, kui ma ära tulen, kes mulle meenutas, kui kaua ma seda kõike ootasin ja kui märgiliselt see vahetussemester üldse minuni jõudis. Ja et erinevalt eelnevatest olukordadest tegin ma seekord oma tormakate, läbimõtlemata ja nii minulike otsustega haiget oma reisikaaslasele, inimesele, keda ma mitte kunagi enda pärast kannatama panna ei tahaks. 

Pealegi on vahemaa ebarealistlike piltide maalimise peale meister. Ma ju mäletan aasta algusest kodust, kuidas mu hinge vaigistas ja halvas üksluisus ja etteaimatavus - kuidas mind haaras kustutamatu iha minna ära ükskõik kuhu.

Avada end uuele ja suurele, leida end taas elu tukslevast ja ebamugavast südamest, kus iga päev uhub sinuni ja sinust eemale uued inimesed ning avab pidevalt uusi teeotsi ja suleb teised halastamatult igaveseks.

Ja alates sellest päevast, kui ma ikkagi lennukile ei astunud, on kõik hakanud paremuse poole minema. Me leidsime kodu ja korterikaaslase, me kohtusime imeliste ja südant puudutavate inimestega.

Ma tean, et ma tunnen siin rohkem, et kogu see inimeste virvarr mu ümber paneb mind elama, paneb mind proovile, paneb mind aru saama, et Eesti ühiskonnal on veel tohutult õppida. Inimesel on siin hea elada ja mitte palkade või võimaluste, vaid kogukonna ja paindlike reeglite, andestava eluruumi poolest. 

Ainuke, mis mind tagasi koju tõmbab, on lähedased. Ratsionaalsel tasandil saan aru, et inimesel, inimesel kui hingelisel ja mitte kapitalistlikul olendil, on siin õige ja mõnus.

Mitte kusagil mujal ei ole ma nii järjekindlalt tundnud võimalust kohe auto alla jääda ning mitte kusagil mujal ei ole ma olnud nii kindel, et seda mitte kunagi ei juhtu, mitte siin, mitte nende inimestega, mitte ühiskonnas, kus teiste märkamine on sama elementaarne kui enda heaolu eest seismine. Samal põhjusel saab Thessaloniki endale lubada tänavakoeri ja -kasse, sest sõnatute kokkulepete tulemusel leiavad nad endale alati toitjad ja katjad, hoolitsejad.

Nii et mina jään.

Ja veel. Kohtusin jälle ühe hostelielu unustustehõlma vajunud eripäraga, mis on valusam kui läbipaistvad dušiuksed, norskajad ja silmapaarid, mis sind hommikuti jälgivad, kui üritad pidžaamast pärisriietesse pugeda. Kohtusin sellega, mis päriselt torkabki sulle jälle südamesse ja jätab sind peolt lahkuma ja pisarates tänavaid kõndima ajal, mis teised pole veel isegi twerkima hakanud.

Tajusin, mis tunne on kohtuda hingesugulasega, kes paneb tundidepikkuse vestluse näima tühiste minutitena, kelle ette saab laotada oma hämaraimad teod ja mustemad hingesopid, nagu poleks asigi - ja kaotada ta paari päeva pärast igaveseks laiale maailmale, kontinentide ja ookeanide, reisikihu ja kojukutsungi taha.

Aga eks olegi ilus, kui midagi lõpeb siis, kui ta pole veel päriselt alanudki. Jääb ilus mälestus, retrospekt kättesaamatust utoopiast, pelk teooria kõikidest võimalikest stsenaariumitest, mis oleksid kohe kindlasti juhtunud, oleks ta ainult jäänud. Või ilmselt siiski ei oleks, kuid eks me kõik ürita luua omaenda muinasjuttu. 

Täna tõstan tema auks teetassi ingveri ja sidruniga, mis ta endast siia jättis, ja loodan, et ta tunneb ennast rahuliku ja kaitstuna just täpselt seal, kus ta parasjagu on.