Järjekordselt olen oma eluga jõudnud punkti, kus hosteli koristajad teavad mind nimepidi, free food shelf on täiesti normaalne õhtusöögiallikas ja mina hakkan end siin vaikselt üha mõnusamini tundma.
Tahad, tšätid inimestega, tahad, põrnitsed niisama vaikselt telefoniekraani, kõik on sul kogu aeg käe-jala juures olemas ning pidevas ringluses ja jagamises. Ühe uus on teise vana ning midagi üle ei jää ja äraviskamisele ei kuulu.
Pisut harjumatu on muidu see, et hostelis pliite ei tunta ja selle asemel on hoopis kaasaskantavad Primused. Neid müüakse ka tänaval igal pool ja Johanna tuli lagedale teooriaga, et äkki kreeklased lihtsalt tahavad, et neil oleks kogu aeg võimalik oma kompsud kokku korjata ja naaksu tõmmata - noh, et kui elumere lained üle pea kasvavad ja inkasso ukse taga seisab, saab vaikselt Primuse ja rahakoti kaenlasse haarata ning tagaukse kaudu lopsakamatele jahimaadele põgeneda.
Meie igatahes ostsime hoopis supermarketist keedupoti ja hakkasime tollesama väikese gaasikonstruktsiooni peal pastat keetma - eks ta pisut ohtlik välja nägi ja paras tegemine oli ta ka, aga välja tuli täitsa normaalne lobi.
Mis mulle siin veel meeldib ja eelnevatest reisisihtkohtadest erinev tundub, on just Lähis-Ida ja Balkanimaade rändurite paljusus. Näiteks oleme kohanud väga muhedaid inimesi Iisraelist ja Jordaaniast, Makedooniast ja Albaaniast; kohtadest, millest muidu väga palju ei tea ja arvatagi ei oska. Üks öö jagasime tuba mingi Kreeka bändiga ja nemad jätsid meile oma CD.
Täna saime ära tšekkida ka esimese ujumise Kreekas - nimelt oli seljataha jäänud raske koolinädal ning eelseisva nädalavahetuse tähistamiseks otsustasime sõita randa.
Sinnajõudmiseks tuli aga istuda tunde loksuvates ja tolmustes bussides, kus ruumi oli nii vähe, et küll toetas keegi minu õlale oma rippuvat kõhtu ja Johanna küünarnukile oma kubet ja üleüldse saime pidevalt erinevate kehaosadega vastu vahtimist. Ma küll ei ole nõukogude ajal elanud, aga selline sovetiromantika hingus kandus meieni aegadest, mil randaminek oligi üks ilmatuma suur ja higine ettevõtmine.
Tuli aga välja, et kogu meie vaev sai kuhjaga tasutud, sest peegelsile meri sillerdas nii rahulikult ja kutsuvalt päikese käes. Lisaks selgus, et oktoobri algus ei ole veel ujumiseks üldse liiga hiline aeg ning nii me kastsimegi seal ennast selges soolases vees, viskasime hiljem päikese kätte külili ja leidsime ühiselt, et erinevalt paljudest eelmistest vahejuhtumitest oli see exactly what we signed up for.
Tagasi linna minekuks proovisime aga teist varianti. Üks kohalik tüüp, kellega bussis sõbraks saime, ütles küll, et Kreekas üldse keegi ei hääletagi ja meil tõepoolest veab, kui ainult mõne kilomeetri kõndima peame ja alles seejärel keegi meile halastab. Tegelikkuses olime aga jõudnud vaevalt tee äärde jõuda ja pöidla püsti ajada, kui juba peatuski pisike punane auto ja avas meile lahkesti enda uksed.
Nii me siis istusime seal väikese ümmarguse auto tagaistmel, kuulasime, kuidas keskealine paarike raadiost tulevaid kurbi kreeka viise kaasa laulab, hingasime sisse nende sigaretisuitsu ning vaatasime päikeseloojangus möödavilksavatele küpressidele, kriitvalgetele majadele ja oliivisaludele. Ja see oligi täpselt see hetk, kus kõik oli paigas ja olemas, kus mingi krõks käis ära ja ma tundsin, et ma armastan Kreekat, et ma sobin siia.
Koolis oleme muidu ka nüüd paar korda käinud, aga see on teisejärguline.
No comments:
Post a Comment