Aastalõpp Katarinaga

Sel aastal mõtlesin rohkem kui kunagi varem seda, et no issand, miks te neid jõule ikka veel teete. Milleks on vaja käiata aastast aastasse neidsamu maitsetuid laule, ehtida kogu linn suurejooneliseks tarbimispalaganiks ja kanda ülemuse käsul peanahka sügelema panevaid päkapikumütse. Veits 2008 ei ole vä?

Selles mõttes oligi üks mu elu kõige ilusamaid jõuluõhtuid see, kui ma nüüd Ateenasse Kajale külla sõitsin ja me künkatippu hõõgveini jooma ronisime. Küngas oli pime ja metsaga kaetud, mäejalamile jõudes kuulsime kaugustest mingit kõhedusttekitavat loitsimist, mis hiljem jõuluöiseks jumalateenistuseks osutus. Väikeses valgustatud kirikus seisid reas inimesed ja kuulasid lindistust õõnsal häälel sisselauldud palvetest.

Jäime mõneks ajaks kuulatama ja siis ronisime edasi, Kaja nägi langevat tähte ja kuna ta elult parajasti midagi rohkemat tahta ei osanud, andis oma soovi mulle. Ma siis palvetasin igasuguste kõrgemate jõudude poole, et ma sellel mäel palun mitte ühtegi rotti ei näeks. Toimis. Üleval olime ainult meie kaks, termos hõõgveiniga ning vaade akropolile ja tuledes linnale.

See vahva nädal viis meid veel technoklubisse ja ühisele tinderideidile ning kui Kaja oma sealse perega koos väikesele saarele sõitis, jäin mina veel mõneks tunniks Ateenasse. Selles mõttes ma täitsa ootasin oma tagasisõitu, sest tulek meenutas väga mõnd Agatha Christie krimkat: vana logisev rong ühest linnast teise põrutamas, venelased kärakat panemas ja lärmamas ning akna taga laiumas paksud pehmed lumehanged. Oli ainult aja küsimus, mil keegi maha koksatakse ning ma uurimise enda peale võtma pean (olen nimelt suht arvestatava koguse kättemaksukontorit vaadanud).

Aga nagu ikka, olid elul minu jaoks teised plaanid. Läksin enne rongi väljumist ühe usbeki sünnipäevale aega parajaks tegema, aga hakkasin sealsete slaavidega napsu võtma ning Thessalonikisse ma tol õhtul kahjuks ei jõudnudki. Sellest polnud aga lugu, sest sõbralikud idanaabrid ostsid mulle järgmiseks päevaks lennupileti ning nii võisin ma ööseks sinna jääda ja nautida hapukurke, teed, koogikesi ja muid hõrgutisi, mida mulle aga ühtevalu klaasi kõrvale ette kanti.

Nüüd olen tagasi Thessalonikis ja täna on linna kohal kuidagi eriti pühalik vaib, täpselt selline vanade minnalaskmiste ja uute alguste oma. Koristasin toa, tegin selle aasta viimased pesud ja raseerisin üle kahe kuu jalad ära.

Kodus toimub meil praegu prantsuse invasioon ja Jules, kes muidu korteris lillegi ei liiguta, on hommikust saati kraaminud, küpsetanud ja ostelnud. Söögilauast on saanud beer pongi areen ning elamisse on ilmunud punased topsid, liitrite viisi alkoholi, terve külmkapitäis toitu ja ridamisi umbkeelseid prantslaseid.

Ise siis üritan uuel aastal panna natuke vähem pidu, süüa veidi rohkem juurvilju ja õppida veel mingi kolm sõna kreeka keelt. Olge siis ise kah mõnusad.