Ma pole suurem
asi uusaastalubaduste andja, aga viimasel aastatel olen enda jaoks
välja mõelnud lihtsalt läbiva teema, millele järgnevad kaksteist kuud
keskenduda. 2016. aastal oli selleks raha – olin tüdinud oma
sajaeurostest reedeõhtutest ja pidevast rahapuudusest, mistõttu
üritasin temaga natuke mõistlikumalt ümber käia.
See tuli ka suhteliselt
hästi välja, ainukeseks prohmakaks jäigi üks lend Barcelonast
Tallinnasse, millest ma maha jäin ja pidin kaks korda kallima pileti
asemele ostma. Aga eks ma olen siin elus juba teatud määral
leppinud ka, et mind saadabki kõikvõimalike sõidupiletite
kasutamata jätmine. Mingi karma vist. Äkki olin eelmises elus
bussijuht, kes hilinejate nina ees uksed alati kinni lõi ja
rahumeeli minema sõitis.
2017. aasta hakul
lubasin hakata manipulatsiooni paremini ära tundma ja sellele mitte
alluma. Lõpp neile kodus nutta tihkumistele selle pärast, et
mingile emotsionaalselt ebaküpsele inimesele meeldib teiste
hingeniite tõmmata ja vaadata, mis saab – et kaua tüdruk kannatab
ja kaugele ta oma järeleandmistega läheb. Ei läinudki palju aega,
kuni sain end tõestada – aasta esimestel päevadel kirjutas
kõnealune isik ja väitis, et igatseb minuga rääkimist. Blokkisin
ta ära.
Nüüd, 2018. aasta
teisel nädalal tunnen, et selle aasta temaatika saab olema
kannatuste vähendamine. Nii omaenda kui ka nende, kes minuga
planeeti jagavad – tahan korrastada oma mõtteid ja olla
empaatilisem tarbija.
Ma armastan ennast, aga
mul on vahel kombeks endale sundmõtetega haiget teha –
peaasjalikult välimuse osas. Mõnikord tunnen, et mul ei ole õigust
kellegagi rääkida või midagi teha selle pärast, milline ma välja
näen, et mul oleks rohkem õigust kusagil ruumi võtta, kui oleksin ilusam. Ma üritan neid mõtteid rohkem
märgata ja neil minna lasta.
Proovin olla endaga
õrnem, anda endale andeks selle, et ma pea ühtki projekti lõpuni
viia ei suuda, et mul tihti ambitsioonid ja unistused ja elu mõte
täiesti silme eest kaovad, et ma tüdin asjadest sama kiiresti kui
neist vaimustun. Lasen endal võtta elu mängulisemalt ja mitte
karta, tehagi asju lohakalt ja läbisegi ja aeg-ajalt vegeteerides,
kui see on minu stiil.
Lõppeks ei saa ma ju
suuremat parata, et elu mind pidevalt sellistesse olukordadesse
asetab, kus mul pole tööd ega kohustusi, kuid samas ka mitte eriti
palju raha ega materiaalseid hüvesid. Olukordadesse, kus mu suurim
vastutus ongi köögi koristamine ja prügi välja viimine ning kus
päevad veerevad õhtusse mõtiskledes, juttu rääkides ja kaarte
tagudes. Ühel päeval saab minust vajalik ühiskonnaliige niikuinii!
Aastanumbri vahetudes
astusin ka veganmaailma. Ma ei tea selle kohta veel palju, kuid õpin
ja loen samm-sammult juurde. Rauda tuleb paremaks imendumiseks
tarbida koos C-vitamiini ja ilma kofeiinita, päevase seleenikoguse
saab kätte ühest parapähklist ja vastupidiselt mu pikaaegsele
veendumusele on ka seentes ikkagi oma toiteväärtus.
Olen avastanud, et kõik
mu lemmiktoidud ongi taimsed - köögiviljapuder ja tatar toovad
pisara silmanurka ka kodumaal tarbides, kiivi ja kirsstomatite headus
paneb teinekord lausa vanduma ja mu armastus ubade vastu on piiritu.
Loodan, et mul jätkub jaksu selle paeluva ja kaastundliku elustiili
juurutamiseks ning et mul sedakorda juuksed peast välja ei lange,
nagu sel õnnetul 2014. aastal, kui ilma igasuguste toitumisalaste
teadmisteta taimetoitlaseks hakkasin.
Mis veel. Ah, see
Ateena-reis oli selles mõttes valgustav kogemus, et suht juhuslikult
naasin sealt vene keele õpiku, „Jevgeni Onegini“ ja inglise
spiooniromaaniga „The Russian Interpreter“.
Niisiis olen pärast üritusi õppida itaalia, hispaania, prantsuse
ja kreeka keelt ringiga tagasi seal, kus 2015. aasta sügisel –
vaatamas vene youtubereid, kuulamas Dima Bilani ja kribimas
märkmikusse susisevate häälikutega pikki sõnu. Ei, mis seal ikka,
tuult purjedesse.
Imeline (ja tohutusuur!) Ateena |
Prantslased viisid väljasõidule |
No comments:
Post a Comment