Saturday, January 13, 2018

Vanad rõõmud, uued mured

Ma pole suurem asi uusaastalubaduste andja, aga viimasel aastatel olen enda jaoks välja mõelnud lihtsalt läbiva teema, millele järgnevad kaksteist kuud keskenduda. 2016. aastal oli selleks raha – olin tüdinud oma sajaeurostest reedeõhtutest ja pidevast rahapuudusest, mistõttu üritasin temaga natuke mõistlikumalt ümber käia.

See tuli ka suhteliselt hästi välja, ainukeseks prohmakaks jäigi üks lend Barcelonast Tallinnasse, millest ma maha jäin ja pidin kaks korda kallima pileti asemele ostma. Aga eks ma olen siin elus juba teatud määral leppinud ka, et mind saadabki kõikvõimalike sõidupiletite kasutamata jätmine. Mingi karma vist. Äkki olin eelmises elus bussijuht, kes hilinejate nina ees uksed alati kinni lõi ja rahumeeli minema sõitis.

2017. aasta hakul lubasin hakata manipulatsiooni paremini ära tundma ja sellele mitte alluma. Lõpp neile kodus nutta tihkumistele selle pärast, et mingile emotsionaalselt ebaküpsele inimesele meeldib teiste hingeniite tõmmata ja vaadata, mis saab – et kaua tüdruk kannatab ja kaugele ta oma järeleandmistega läheb. Ei läinudki palju aega, kuni sain end tõestada – aasta esimestel päevadel kirjutas kõnealune isik ja väitis, et igatseb minuga rääkimist. Blokkisin ta ära.

Nüüd, 2018. aasta teisel nädalal tunnen, et selle aasta temaatika saab olema kannatuste vähendamine. Nii omaenda kui ka nende, kes minuga planeeti jagavad – tahan korrastada oma mõtteid ja olla empaatilisem tarbija.

Ma armastan ennast, aga mul on vahel kombeks endale sundmõtetega haiget teha – peaasjalikult välimuse osas. Mõnikord tunnen, et mul ei ole õigust kellegagi rääkida või midagi teha selle pärast, milline ma välja näen, et mul oleks rohkem õigust kusagil ruumi võtta, kui oleksin ilusam. Ma üritan neid mõtteid rohkem märgata ja neil minna lasta.

Proovin olla endaga õrnem, anda endale andeks selle, et ma pea ühtki projekti lõpuni viia ei suuda, et mul tihti ambitsioonid ja unistused ja elu mõte täiesti silme eest kaovad, et ma tüdin asjadest sama kiiresti kui neist vaimustun. Lasen endal võtta elu mängulisemalt ja mitte karta, tehagi asju lohakalt ja läbisegi ja aeg-ajalt vegeteerides, kui see on minu stiil.

Lõppeks ei saa ma ju suuremat parata, et elu mind pidevalt sellistesse olukordadesse asetab, kus mul pole tööd ega kohustusi, kuid samas ka mitte eriti palju raha ega materiaalseid hüvesid. Olukordadesse, kus mu suurim vastutus ongi köögi koristamine ja prügi välja viimine ning kus päevad veerevad õhtusse mõtiskledes, juttu rääkides ja kaarte tagudes. Ühel päeval saab minust vajalik ühiskonnaliige niikuinii!

Aastanumbri vahetudes astusin ka veganmaailma. Ma ei tea selle kohta veel palju, kuid õpin ja loen samm-sammult juurde. Rauda tuleb paremaks imendumiseks tarbida koos C-vitamiini ja ilma kofeiinita, päevase seleenikoguse saab kätte ühest parapähklist ja vastupidiselt mu pikaaegsele veendumusele on ka seentes ikkagi oma toiteväärtus.

Olen avastanud, et kõik mu lemmiktoidud ongi taimsed - köögiviljapuder ja tatar toovad pisara silmanurka ka kodumaal tarbides, kiivi ja kirsstomatite headus paneb teinekord lausa vanduma ja mu armastus ubade vastu on piiritu. Loodan, et mul jätkub jaksu selle paeluva ja kaastundliku elustiili juurutamiseks ning et mul sedakorda juuksed peast välja ei lange, nagu sel õnnetul 2014. aastal, kui ilma igasuguste toitumisalaste teadmisteta taimetoitlaseks hakkasin.

Mis veel. Ah, see Ateena-reis oli selles mõttes valgustav kogemus, et suht juhuslikult naasin sealt vene keele õpiku, „Jevgeni Onegini“ ja inglise spiooniromaaniga „The Russian Interpreter“. Niisiis olen pärast üritusi õppida itaalia, hispaania, prantsuse ja kreeka keelt ringiga tagasi seal, kus 2015. aasta sügisel – vaatamas vene youtubereid, kuulamas Dima Bilani ja kribimas märkmikusse susisevate häälikutega pikki sõnu. Ei, mis seal ikka, tuult purjedesse.

Imeline (ja tohutusuur!) Ateena




Prantslased viisid väljasõidule



Team Egnatia 107 + Top Cam + meie amazing peovalgus

No comments:

Post a Comment