Speechless in Sofia

Umbes paar kuud tagasi hakkasin tundma, et isegi oma pereliikmetele meilide kirjutamine valmistab raskusi, rääkimata siis millegi loomingulise paberile saamisest.

Inspiratsioon oli minust välja kurnatud, mõttevabriku hammasrattad kõrvulukustava kriiksuga seiskunud ning sõrmed minetanud viimsegi tahte mingeid sõnu üksteise järele seada. Lühidalt, loominguline kriis.

Üritasin küll nii- ja naapidi ennast sundida, jätkasin oma leheveeruga ja tegin kaks blogipostitustki, aga tulemus nägi iga kord välja lihtsalt aegunud ja labane. Eelnevatest kogemustest teadsin õnneks, et minu puhul lookleb teotahe sinusoidina ja ükskord tuleb tõus niikuinii.

Ma lihtsalt vajasin raputust.

Eelmisel nädalal kirjutaski vana hea Jack Bristolist, kellega mõned aastad tagasi Tasmaanias kohtusin ja oma kõige vaesemat eluetappi jagasin (elasime samuti Free Food Shelfi armuandide peal ning tagusime aja sisustamiseks kaarte), ning küsis, ega ma ei tahaks sõita Sofiasse temaga kokku saama.

Kuna kogu see Balkani piirkond pole just niisugune koht, mis väga tee peale jääks ja kuhu ma suure tõenäosusega tagasi tuleks, üritan kinni haarata igast võimalusest kuskile minna. Seega lubasin tal lahkelt endale piletid osta ning ühel pimedal esmaspäevahommikul seisingi pisut kahtlase moega äärelinna bussipargis, et ronida väikesesse logisevasse bussi sihtkohaga Sofia.

Päikesetõusul hakkasid akende tagant mööda libisema lumised kuused ja kaljunukid ning mida edasi läks sõit, seda valgemaks ja mägisemaks muutus maa. Äkitselt tundsin, et mu hing pakitseb sõnadeks vormuma, et mu mõtted janunevad olla tindijooned paberil. Küünitasin pastaka ja märkmiku järele ning jälgisin otsekui kõrvaltvaatajana, kuidas sõnad väljusid minust nagu kevadise paisu tagant.

Esimesed muljed Bulgaariast jõudsid minuni läbi väikeste piiriäärsete mägikülade sõites. Armsalt närused lobudikud seisid teineteise kõrval reas, korstendest tõusid rõõmsad suitsukeerud ning väike ojake peksis lõbusalt vahtu. Väikesed rätikutega vanatädid lükkasid roostetanud rattaid ülesmäge ja väikesed punaste ninadega vanamehed viskasid väikestele sagris koertele vorsti.

Üle väiksuse kõrgusid suursugused mäed, pealt kivised ja lumesäbrused.

Sofiasse pärale jõudes pühkisin põselt liigutuspisara. Räpased, kooruva värviga paneelmajaplokid, nende vahel kosmoselaeva meenutavad ultramodernsed bensiinijaamad ja kaubanduskeskused. Pruuniks tõmbunud lumelörts asfaltil, raagus puid katvad valged lumetordid ja kõigest väest mitte libiseda üritavad inimesed – ma olin kodus!

Viisin asjad hubasesse puidust hostelisse, kus radikad huugasid sooja ja vakstuga kaetud ümarikul köögilaual põles küünal. Kohtusin uute inimestega – rääkisin iiri poisiga tundide viisi keeltest ja kirjandusest ning lisaks oli mu hostelitoas itaalia-bulgaaria päritolu tüdruk Veselina, kes oli kogu oma olemuses täielik fenomen.

Kui teda esimest korda nägin, lendas ta tuppa, küsis ilma igasuguse sissejuhatuseta, kas ma itaalia keelt räägin ning eitava vastuse peale jätkas juttu mingis inglise-itaalia-bulgaaria segakeeles. Ilma ühtegi küsimust esitamata olin viie minuti jooksul teada saanud, et ta oli oma poisiga kolm aastat koos, aga eelmisel nädalal läksid nad lahku ja nüüd ta suitsetab jälle (selle peale torkas ta mulle pihku peenikese naistesigareti ja me läksime akna äärde, kust paistis väike lumine tänav), et noormees oli üldse imelik olnud – ei joonud ega suitsetanud, ent veetis see-eest kaunikesti palju aega mängupõrgutes.

Jah, eks vahepeal peab ikka napsutama ka, nentisin selle peale. Veselina elust selgus veel, et mõnikord suitsetab ta oma korterikaaslase Debora plärust kaks mahvi, seejärel naerab kümme minutit ja magab kaksteist tundi. Lisaks võttis ta jõuludega viis kilo juurde ning nüüd detoxib ennast teede ja tablettidega – ja ta ostis omale just uue sirgendaja, vaata, see on infrapunaga, ei lõhu juukseid!

Mõnikord ärkasin hommikuti ja juba enne, kui voodist püsti sain, oli ta mulle oma peenikese sigareti huulte vahele pannud. When in Rome, mõtlesin.

Siis sain kokku Jacki endaga, kellega me lihtsalt käisime kohvikust baari ja baarist kohvikusse ja sõitsime trammidega niisama edasi-tagasi ja rääkisime ja rääkisime ja rääkisime, vanadest asjadest ja praegustest asjadest ja tulevastest asjadest ja leidsime, et võib-olla peaks ikkagi tihedamini kokku saama kui iga kolme aasta tagant.

Sofias imestasin seda, et erinevalt minu praegusest staabist oli seal igal pool imehea ja odav toit ning tohutult palju veganvalikuid. Mitte ühelgi korral ei pidanud toidus pettuma, küll aga valmistas üllatuse kohalik teeninduskultuur – oma täielikus osavõtmatuses ja ükskõiksuses oli see lausa muljetavaldav.

Näiteks juhtus, et selle asemel, et viidata baari peatsele sulgemisajale, tuli baaridaam lauda, osutas nimetissõrmega õllele ning kähvas „Finish it! And go!“. Või siis oli jälle niimoodi, et olin restoranis ainus kunde ning kõik neli teenindajat lihtsalt ignoreerisid mind täielikult, kuni pidin neilt ise küsima asju nagu kas võib kuskile istuda, kas ma võiksin menüüd näha või kellega ma pean magama, et ma kunagi süüa tellida saaksin. Aga noh, vähemalt oli lobi maitsev ja ilusti serveeritud ning eks olegi see ju kõige tähtsam.

Igatahes on mul praegu selline tunne, nagu oleksin üles raputatud mitmekuusest talveunest ja uut energiat täis. Vahel on ikka vaja ära käia! Lisaks tegin täna ära psühholoogia eksami ja sellega võibki vist esimese Kreeka semestri lõppenuks kuulutada ning järgmist ootama hakata.