Tel Aviv-Burgas-Sofia-Thessaloniki

Puu külge seotud märtsitupsud (Baba Marta) Sofias

Alustan oma reisiemotsioonide jagamist täiesti „valest otsast” – etapist, mida arvasin jäävat nii põgusaks ja tühiseks, et sellest saab vaevalt kahe sõnaga üle libiseda, kuid mis tegelikult oodatust pikemaks venis ning mind nii mõnelegi olulisele arusaamisele tõi.

Alustan seda Tel Avivi lennujaamast, kus ma tuhmil pilgul ühte punkti vahtisin, aeg-ajalt teetopsi huultele tõstsin ning väljumistablood jälgisin. Mu lend oli jälle pool tundi edasi lükatud ja kui ma enne kahtlesin, kas ikka Burgas-Sofia bussile jõuan, oli mahajäämine nüüd kindel. 

Kuradi kurat. Olin plaaninud selle Bulgaaria-otsaga ühele poole saada nii kiiresti kui võimalik, kaduda sealt riigist kandade välkudes, sest kontrast Iisraeli kireva külluse ning Bulgaaria udu ja inimtühjade tänavate vahel tõotas teha liiga palju haiget.

Ma olin tundlik ja löödud, sest olin just leidnud „oma koha” ning sunnitud sellest liiga kiiresti lahkuma – ja kui ma üldse kusagile tagasi minna tahtsin, siis Ateenasse Kaja kaissu nutma. Aga mind ja Kreekat oli lahutamas lahmakas Bulgaariat ning, nagu äsja välja tuli, ka plaanitust rohkem aega.

Kesköö paiku, kui meid viimaks lennukile lasti, võtsin nõuks veeta öö Burgase lennujaamas ning hommikul esimese bussiga linna sõita (ja sealt uue Sofia-bussiga õnne proovida). Passikontrolli läbinud, tervitas saabujaid aga vaid tige koristaja, kes kühvliga kannatamatult vastu kivipõrandat tagus ja kehakeeles ilmeksimatult märku andis, et kadugu me siit kus kurat. Lennujaam pannakse kinni.

Välja tuli töötada plaan C.

Teiste reisijate hulgas panin silma peale ühele huvitavale tandemile, mille meespool kandis rastapatse ja rääkis Ühendriikide aktsendiga, ning naispoole kõnemaneerist tekkis aimdus, et tegu võib olla kohalikuga. 

Öhe avanevate liuguste ees võtsin nad rajalt maha ning uurisin, ega nad mõne kohaliku takso numbrit ei tea (sest see ei olnud niisugune lennujaam, kus taksojuhid sind öösel avasüli ootaksid – vastupidi, tundus, nagu oleksime jõudnud mõnele tühermaale, kus päeval toimuvad tuumakatsetused ning öösiti tulnukate invasioon). Nemad seevastu teatasid, et muidugi võivad nad mulle taksonumbri anda, kui ma tingimata üksinda sõita tahan, aga nemad juba ootavad taksot ning äkki ma tahaksin hoopis nendega liituda.

Täpselt nagu mu plaan ette nägi.

„Kuhu sina siis ööseks lähed?” küsis bulgaarlanna Olga mult, kui läbi Ida-Euroopa ööpimeduse Burgase kesklinna sõitsime. Tuli välja, et Iowast pärit Taylor couchsurfib öösel tema pool ning et juhuse tahtel saabusid nad mõlemad Burgasesse Tel Avivist. Olga käis lihtsalt puhkamas, Gruusiast tulnud Taylor sai sealtkaudu odavama lennu.

„Ausalt öeldes ma ei teagi, ma oleksin pidanud tund aega tagasi Sofia bussile istuma, aga nüüd peab vist hoopis mõni bussijaama pink asja ära ajama,” naersin. Tegelikult polnudki ju hullu midagi, oleksin pidanud maksimaalselt viis tundi kuskil ootesaalis tšillima ja juba varsti reisiga jätkama. Olga pani aga ette, et kui mul meesterahvaga toa jagamise vastu midagi ei ole, võin ma väga vabalt ka tema juures ööbida.

Mõte soojast toanurgast, kuhu end kerra tõmmata, ja vahest isegi üle varvaste ulatuvast tekist pani mu nurru lööma ja täitis südame tohutu heldimusega. Okei Bulgaaria, you win this round...

Enne magamaminekut rääkisime veel Tayloriga, tuli välja, et ta on Saaremaal käinud (no muidugi), ööbinud mu sõprade tuttava juures (loog) ja õppinud eesti keeles ära väljendi „mitu kartulit sulle persse mahub” (sada, oskas ta oma küsimusele ka ise vastata).

Hommikul ärkasin kuke ja koiduga ning pistsin tulistvalu bussijaama poole jooksu. Jah, päike tõusis küll üle kõrkjais lahesopi taevasse violetiks, jah, vahepeal oli soojemaks läinud ja väljas oli tõenäoliselt juba kümme kraadi, ja jah, rohu seest küünitasid välja esimesed arglikud võililled, aga...

...sellest hoolimata tahtsin ma edasi liikuda, mitte olla selles hallis hooajavälises kuurortlinnas, mis igalt poolt lipendab ja koorub, mille pleekinudkollased kioskipaviljonid kirjadega „Sunny Beach” ja „Party Zone” annavad aimu, et paariks kuuks aastas pannakse siin püsti mingi tehislik elu, potjomkini küla, mis talvehooajaks taas sureb ning räämas koridorides oma praekapsalõhnalisse letargiasse vajub.

Aga Bulgaarial olid minu jaoks teised plaanid. Ta vist ei tahtnud, et ma tema suhtes nii kiiresti alla annaks, ja kui ma juba tund aega oma väidetavalt saabuvat bussi oodanud olin – mille jaoks mul ka pilet ostetud oli – selgitas üks armas keskealine daam mulle, et olin oodanud lihtsalt vales bussijaamas.

Kui väga ma ka ei tahtnuks, ei õnnestunud mul enam kuidagi õigeks ajaks Sofiasse jõuda ja Thessalonikisse sõitvale bussile astuda. Saatuse keerdkäikudele alistudes istusin lihtsalt pingile tagasi.

See oli see hetk, kui mul lõpuks pisarad kurku tõusid ja kui see tore tädi minuga uuesti rääkima poleks tulnud, oleksin tõenäoliselt pannud kõrvaklappidesse mängima Celine Dioni ja pidanud maha ühe korraliku töinamismaratoni.

Selle asemel jõudis mu kõrvu hoopis bussirataste rahustav rullumine ning tollesama naise hääl, kes seletas, et ta käis küll seest uurimas, kas mul õnnestuks pilet kuidagi ümber vahetada, aga tegelikult pean ma ikkagi uue ostma – aga see ei ole väga kallis, umbes kakskümmend leevi (kümme eurot) – ja et uus buss Sofiasse sõitiski just jaama sisse.

Tänasin oma päästeinglit ja ronisin tema järel bussi, tema minu jaoks piletit küsimas ja mulle samaaegselt tõlketööd tegemas. Ausõna, ma ise vahel unistan tõlgiks hakkamisest, aga nende juhuslike võõrsil kohatud halastajate tasemeni ei küündi ma küll mitte kunagi. Isegi, kui neil sõnavara koha pealt teadmisi vajaka jääb, siis – millise kiiruse ja efektiivsusega kõik siiski lahendatud saab, nii et mõlemad osapooled on informeeritud ja rahul! Tõesti, kui keegi peaks kunagi vajama professionaalset bulgaaria-inglise tõlki, siis minu soovituskiri läheb Albenale Burgasest.

Kui olin endale lõpuks bussis koha lunastanud, läksin veel viimase palvega tema juurde.

„Äkki õnnestub sellele numbrile helistada ja küsida, kas mu Sofia-Thessaloniki reisi annab kuidagi hilisemaks muuta?” küsisin talt ja näitasin Iisraelis välja prinditud piletit juba kolmanda bussi kohta, millest ma vähem kui 12 tunni jooksul maha jäämas olin.

Paar kõnet, paarkümmend minutit bulgaariakeelset sõnamulinat ja bussijuhiga argumenteerimist ning mind oli ilma lisatasuta organiseeritud bussile, mis lahkub Sofiast kell üksteist õhtul. See tähendas, et ma pidin Bulgaaria pealinnas surnuks lööma umbes üheksa tundi, aga sel hetkel ei pahandanud ma enam millegi üle – olin ülevoolavalt tänulik ning lisaks ei olnud mul Sofiaga ka suuremat kana kitkuda. Viimati mulle lausa meeldis seal.

Burgasest Sofiasse loksudes panin selle Celine Dioni ikkagi peale, vaatasin veel natuke tuimal ilmel bussiaknast välja, nutsin oma pisarad ära ja leidsin siis hingeseisundi olevat täpselt sellise, et taaselustada üks kirjavahetus, mis kolm ja pool aastat tagasi minu süül katkes.

Kogu see reis raputas mind ikka korralikult, tõmbas lahti sellised hingeniidid, mis juba täiesti unustusehõlma vajunud olid, ja ma tundsin, et üks neist vajab nüüd jäädavat kokku sõlmimist. Nii et ma kirjutasin Nathanile ja vabandasin, tegin lühiülevaate oma viimasest kolmest aastast – ega seal tegelikult suuremat olnudki, mõned siia-sinna kolimised ja kaks vastamata armastust – ning avaldasin lootust, et ta mind üldse veel mäletab ja võib-olla ka oma eluga kurssi viia tahab. Ja lisasin, et kui ta mulle ei vasta, on see täiesti arusaadav ja okei.

Kirja saatnuna tajusin endas kummalist rahu. Ma tundsin, kuidas Iisrael ei olnud järsku enam lahtine haav või eufooria, millele järgneb valus allatulek, ei olnud enam miski, millega ma peaks üldse midagi võrdlema või kõrvutama. See oli muutunud kuldseks mälestuseks minevikupäevilt, üheks järjekordseks ilusaks postkaardiks, milletaolisi tuleb edaspidi kuhjaga veel.

Ma vaatasin bussiaknast välja päikesesse, välja mägedele ja väikestele küladele, välja silmiriivavalt koledatele betoonbussijaamadele ja mahajäetud vabrikutele, ja tajusin, et ma ei vaja õnnelik olemiseks enam mingeid erilisi olusid. Et rahu on mu sees ise olemas ja ma võin seda kõikjal tunda.

Ja olgu, Bulgaarias ei olnud küll palme ega läbitungivate silmadega müstilisi semiite, aga seal olid tädid, kes mu eest bulgaariakeelseid kõnesid tegid, mind käekõrval õigetele platvormidele viisid, taksoga linna aitasid ja enda juurde ööbima võtsid. Ja kas ei ole see päikeseloojangutest ja välkuvatest naeratustest mitte tähtsamgi.

Hommikuhahetuses jõudsin tagasi turvalisse ja tuttavlikku Kreekasse. Thessaloniki ei lõhnanud niimoodi nagu Tel Aviv – seksuaalselt ja müstiliselt, hinge kriipivate vürtsi- ja muskusepuhangutega, mida soe öötuul aeg-ajalt aknast sisse kannab – aga teda täitis ilmalikult magus, roosade kirsiõite ja kohevate kreemisaiade hõng.

Mu kõrvu ei kostnud enam see kõhuõõnsustest läbi tungiv jõuline ja salapärane, säbruline hašše ja šaasid täis pikitud heebrea keel, vaid natuke rohmakas ja puine, peaaegu täiuslikul konsonant-vokaal-konsonant-põhimõttel töötav ellinika oma ola’de ja kala’de, parakalo’de ja malaka’dega. Aga see oli okei.

Oli küll varajane hommikutund, aga inimesed olid ikkagi tänavatel, tegemas seda, milles nad siinkandis kõige paremad on – tšillimas ja vabalt võtmas, täitmas linnapilti oma nõjatumiste ja naerupahvakutega, oma laisa laialivalguvusega.

Ma arvasin, et ma ei tunne Thessalonikisse jõudes midagi, et mul ei ole ühtegi asja ega inimest, mis mind siin ootaks või kinni hoiaks – noh, tegelikult on see tõsi – aga siiski oli mõnus ja lihtne jälle neid tänavaid kõndida, minna nurga peale Muy Bieni ja osta pooleteise euroga veganvõileib (jah, ka Kreekas) ning põigata „alumisse poodi” et küsida ümarikult müüjahärralt oma koduvõtmeid.

Thessaloniki ei tekita mu südames tulevärki, aga need merega paralleelselt jooksvad tänavad ja valged korrusmajad, kioskid ja kohvitopsid, see ööpäevaringselt tasa hõõguv ja sütel podisev elu paneb mind tundma, et midagi elamisest lihtsamat ja mõnusamat siin ilmas ei leidugi.

Ta on laul, mis ei pane sind küll valust kägarasse tõmbuma ega joovastunult mööda tänavaid tantsima, vaid pigem see hitt üheksakümnendatest, mille sõnu sa eluaeg peast teadnud oled ning rahulikult pesupesemise või kohvi tegemise kõrvale kaasa laulda oskad. Ilma mõtlemata, ilma suuremat tundmata, ilma eksistentsiaalsetesse aruteludesse laskumata paneb ta kogu elu korraks pausile ja laseb südamel lihtsalt puhata. Rohkem nagu Backstreet Boysi „As Long as You Love Me” kui Andrea Bocelli „Nessun Dorma”.

Mälupilte Juudamaalt ja reisi algusest jagan teiega järgmises postituses.