Sunday, April 8, 2018

Tel Aviv, I



Kes mind vähegi sotsiaalmeedias jälginud on, sai ilmselt aru, et ma armusin sellesse Iisraeli ikka korralikult ära. Üldse ei oodanud midagi sellist, sest käte värinal ja suurte kõhkluste saatel see lennupilet ju tegelikult ostetud sai ning ka esimesed muljed kohalikust lennujaamast olid pigem ärevakstegevad.

Esiteks juba lennukilt maha astudes (kui ma oma suureks üllatuseks järsku avastasin, et õhk ei teegi enam näole haiget) lasti kõigil teistel reisijatel rahulikult lennujaamabussi kõndida, kuid minuni astusid kaks hiiglama suurt korrakaitsjat, püssid kaenlas, ning hakkasid igasugu küsimusi esitama. 

Kes ma olen, kus ma elan, kuidas ma Bulgaariasse sain, mida ma Iisraelist otsin ja nii edasi. Vastasin neile nii ilusti kui suutsin ja hingasin kergendunult, kui mind lõpuks koos teistega bussi lasti, kuniks sees kordus sama pull. Korda kümme.

Sedakorda oli ülekuulajaks naisterahvas, kes ei alustanud teps mitte rõõmsalt noodilt. "Sa tulid Iisraeli Bulgaariast, sa elad Kreekas, sul on Rootsi pass ja sa oled eee...eestlane?" veeris ta mu dokumentidelt ning vaatas mulle altkulmu otsa. Okei, sel hetkel oli veits mr Worldwide tunne küll, aga see lahtus suht kiiresti, kui ta mu reisiharjumuste kohta küsimusi esitama hakkas.

„Sa läksid Kreekast Bulgaariasse hääletades? Üksinda? Naisena?” sain järjekordse kõõrdpilgu.

„Noo.. mul tegelikult oli tol hetkel veel sõber ka,” piiksatasin enesekaitseks.

„Kelle juures sa Iisraelis ööbid?”

„Ravi.”

„Ravi? Kas sa tead temast veel midagi peale ta eesnime?”

„Eee...” kogelesin ja üritasin ruttu ta Couchsurfingu profiili silme eest läbi lasta. „Ee... tal on koer ja.. ja... tal on omajagu surmalähedasi kogemusi olnud!” teatasin lõpuks võidukalt. Ma ei olnud kogu seda asja ikka üldse läbi mõelnud.

Ülekuulaja takseeris mind tükk aega vaikuses.

„Sul on ikka jube palju julgust, et niimoodi võõrasse riiki tulla,” ütles ta üldse mitte tunnustaval hääletoonil. „Okei. Palju sul raha kaasas on?”

See oli hetk, kus pidasin paremaks natuke luisata.

„Sada eurot,” ütlesin oma tegelikku rahasummat kahekordistades ning sain vastuseks täiesti varjamatult jahmunud näo.

„Sada? Nädalaks?” küsis ta kulme kergitades ning tundus, nagu oleks ta sealsamas valmis mind tagasi Euroopasse eskortida laskma ja ema järele kutsuma. Õnneks ei teadnud me tol hetkel kumbki, et kogemata kombel olin oma kontojäägi isegi kümnekordseks valetanud.

Millalgi see küsimustelaviin igatahes lõppes, ülekuulaja andis mulle ohates passi tagasi ja soovis ilusat puhkust, ning mina suundusin süüdlaslikul ilmel rongipeatust otsima. Kõhus keeras, vastik tunne oli sees ja ma hakkasin isegi mõtlema, et wow, kas need on ikka päris targad otsused olnud, mis ma siiamaani vastu võtnud olen. Äkki maailm ikkagi on kuri ja kole paik?

Mida ma üldse siia Lähis-Idasse otsima tulin, ise üksinda ja naisterahvas, kaks kätt taskus ja rahakotis ulumas tuul, tüübi juurde, kellest tean eesnime ja seda, et ta on mõned korrad surmaga silmitsi seisnud... kui lihtne on selline libakonto teha, noori tüdrukuid enda juurde kutsuda ning nad pärast maha koksata.

Sellised mõtted keerlesid mu peas, kui passikontrollist eemale kõndisin. Mu hirmud hajusid aga üpris kiiresti, kui

1) nägin ootesaalis tüdrukut sildiga

Welcome home Talia
Congratulations on your sex change
Love you brother sister

ja mõtlesin et ohhoo, see on ikka üks liberaalne maa

2) astusin rongile ning nägin lühikeste seelikutega tüdrukuid mööda vahekäike jooksmas ja naermas, ja mõtlesin et ahhaa, siin võib vist ikkagi ennast vabalt tunda

3) kohtusin Ravi ja tema koera Pigletiga, kellest esimesega paar õlut võtsime ja hommikutundideni rääkisime, ja mõtlesin et huhhuu, see olustik võib siin veel põnevaks minna.

Järgmisel päeval võtsin kohe esimese asjana suuna merele ja – nagu ma pärast ühes väikeses kohvikus oma märkmikusse kirjutasin, siis...

„Okei davai. Ma hakkan juudiks, vahetan nime ja kolin Tel Avivi. Täiega pekkis ikka kui normaalne koht. Täiesti ulme. Ma olen nii rõõmus ja rahul, ma olen ausalt öeldes õnnest täiesti pulbitsemas, mu jalad on väsinud Punase mere laiades lainetes kõndimisest, mu silmad on valusad päikesesse kissitamisest, mu pea kumiseb meretuulest, mu näol on kindlasti kiht liiva, igal pool kõlab see imeliselt arusaamatu heebrea keel, ja ma olen lihtsalt nii õnnelik.

Tel Aviv is the most open-minded place on earth,” kuulsin kõrvallauas öeldavat. „There are no limits, no borders. You can be just about anyone you want to be here.””


No comments:

Post a Comment