Sunday, April 8, 2018

Tel Aviv, II: Kuidas ma Iisraelis kodukassiks käisin


Mida aeg edasi, seda rohkem tundus, et ega ma sinna linna turistina küll ei läinud  pigem nagu kassina Ravi koju elama. Kõht oli mul kogu aeg head-paremat täis, käisin väljas päikese käes kõndimas ja nurru löömas ning aeg-ajalt pistsin käpad sooja merevette. Koeraga jalutasin ka, aga seda vist kassid ei tee. Samas turistid ka väga mitte.

Esimest korda, kui Pigletiga jalutamas käisin, tuli muidu välja, et ta on linnaosa kõige kuulsam koer. Vähemalt mingi loomapoe daam teadis teda nimepidi ja andis talle maiuseid, üks teine koerajalutaja teadis, et tema ja Ravi koerad ei saa omavahel hästi läbi, ja kõige pullim olukord tekkis siis, kui minu ja Pigleti poole rullis end üks ratastoolis onkel.

„Mida Piglet paasapühade ajal sööb?” küsis ta lõbustatult.

Juutidel nimelt on selline komme, et passoveri ehk paasa ajal nad kerkinud leiba süüa ei tohi ja selles ajavahemikus (vist oli kaheksa päeva) juuretise või pärmiga tooteid kusagil ei müüdagi. Kui mõni kauplus reeglit eirab ja seda siiski teeb, tuleb neil instantsidesse väike trahv tasuda. Samas ma ei tea, kuidas see tava just koera toidulauda piirab, ja seda ma onule vastasingi.

„Aga küsi talt!” julgustas vanapapi mind koeraga rääkima. „Küsi, mida ta sööb!”

Lubasin naerdes seda kodus teha.

„Kas sa oled juut?” uuris onkel mult edasi.

Vastasin talle, et ei ole.

„Aga mida sa tunneksid, kui ma sulle häid pühi sooviksin? Kas see solvaks sind?”

„Kindlasti mitte!” naeratasin, „vastupidi, mul oleks väga hea meel.”

„Kauneid pühi sulle sel juhul,” ütles mees mulle silma vaadates ning rullis end taas minema.

Sellised väikesed kohtumised...

Iisraelis õitses tol nädalal kõik. Jasmiinid, hüatsindid, suured punased õielahmakad, väikesed kollased lilletäpid, kõik ööd olid peadpööritavat värskust täis ning puude all lendasid madalalt julged nahkhiired.

Üks öö käisime Ravi ja Pigletiga piknikul. Istusime kõrkjates jõe kaldal ja kahejalgsed jõid veini, paplilehed sahisesid tuules, taamal mürtsus kellegi teknopidu ning taevasse olid tõusnud täiskuu ja kuumaõhupall. Õhk oli niiske ja soe, teispool jõge sirasid valgustatud pilvelõhkujad.

Ühel hetkel kuulsime selja tagant lehtede praksumist ja vaatasime hääletekitaja poole – meie juurde oli tulnud luusima šaakal. Kahtlaselt julge teine, hiilis ja nuuskis, mõtlesin, et ehk on marutõbine. Pigleti entusiastlik haugatus peletas ta aga siiski eemale.

Aga see öö oli midagi... just nende kiikuvate paplilehtede vaatamine... mingi kummaline segu kõikidest kohtadest ja olustikest, kus varem viibinud olin. Tavaliselt lõunamaareisid natuke muserdavad mind, mulle tuleb peale väike ängistus ja surm tundub alati luuravat sealsamas nurga taga, aga sel hetkel... ma ei tea... kõik oli nii õige, nii rahulik, nii paigas.

Lihtsalt naljakas, kuidas kõik vanad tunded, lõhnad ja mälestused jälle ellu ärkasid – kohas, kus ma seda kõige vähem ootasin. Tasmaania armastus ja värskus, Saksamaa teknoreivid, Pariisi ja Maroko vürtsikompott, Melbourne’i linnasiluett ja jasmiinilõhn, Hongkongi jahedad kiirrongid...  

See kõik oli koos seal, Ida ja Lääne ristumiskohas, maailmausundite hällis, see kõik sulges ühtäkki mingi ringi kaks lahtist otsa ja mul oli tunne, nagu oleksin koju jõudnud.

No comments:

Post a Comment