Mida
aeg edasi, seda rohkem tundus, et ega ma sinna linna turistina küll
ei läinud – pigem nagu kassina Ravi koju elama. Kõht oli mul kogu
aeg head-paremat täis, käisin väljas päikese käes kõndimas ja
nurru löömas ning aeg-ajalt pistsin käpad sooja merevette. Koeraga
jalutasin ka, aga seda vist kassid ei tee. Samas turistid ka väga
mitte.
Esimest
korda, kui Pigletiga jalutamas käisin, tuli muidu välja, et ta on
linnaosa kõige kuulsam koer. Vähemalt mingi loomapoe daam teadis
teda nimepidi ja andis talle maiuseid, üks teine koerajalutaja
teadis, et tema ja Ravi koerad ei saa omavahel hästi läbi, ja kõige
pullim olukord tekkis siis, kui minu ja Pigleti poole rullis end üks
ratastoolis onkel.
„Mida
Piglet paasapühade ajal sööb?” küsis ta lõbustatult.
Juutidel
nimelt on selline komme, et passoveri ehk paasa ajal nad kerkinud
leiba süüa ei tohi ja selles ajavahemikus (vist oli kaheksa päeva)
juuretise või pärmiga tooteid kusagil ei müüdagi. Kui mõni
kauplus reeglit eirab ja seda siiski teeb, tuleb neil instantsidesse
väike trahv tasuda. Samas ma ei tea, kuidas see tava just koera
toidulauda piirab, ja seda ma onule vastasingi.
„Aga
küsi talt!” julgustas vanapapi mind koeraga rääkima. „Küsi,
mida ta sööb!”
Lubasin
naerdes seda kodus teha.
„Kas
sa oled juut?” uuris onkel mult edasi.
Vastasin
talle, et ei ole.
„Aga
mida sa tunneksid, kui ma sulle häid pühi sooviksin? Kas see
solvaks sind?”
„Kindlasti
mitte!” naeratasin, „vastupidi, mul oleks väga hea meel.”
„Kauneid
pühi sulle sel juhul,” ütles mees mulle silma vaadates ning
rullis end taas minema.
Sellised
väikesed kohtumised...
Iisraelis
õitses tol nädalal kõik. Jasmiinid, hüatsindid, suured punased
õielahmakad, väikesed kollased lilletäpid, kõik ööd olid
peadpööritavat värskust täis ning puude all lendasid madalalt
julged nahkhiired.
Üks
öö käisime Ravi ja Pigletiga piknikul. Istusime kõrkjates jõe
kaldal ja kahejalgsed jõid veini, paplilehed sahisesid tuules,
taamal mürtsus kellegi teknopidu ning taevasse olid tõusnud täiskuu
ja kuumaõhupall. Õhk oli niiske ja soe, teispool jõge sirasid valgustatud pilvelõhkujad.
Ühel
hetkel kuulsime selja tagant lehtede praksumist ja vaatasime
hääletekitaja poole – meie juurde oli tulnud luusima šaakal.
Kahtlaselt julge teine, hiilis ja nuuskis, mõtlesin, et ehk on
marutõbine. Pigleti entusiastlik haugatus peletas ta aga siiski
eemale.
Aga
see öö oli midagi... just nende kiikuvate paplilehtede vaatamine...
mingi kummaline segu kõikidest kohtadest ja olustikest, kus varem
viibinud olin. Tavaliselt lõunamaareisid natuke muserdavad mind,
mulle tuleb peale väike ängistus ja surm tundub alati luuravat
sealsamas nurga taga, aga sel hetkel... ma ei tea... kõik oli nii
õige, nii rahulik, nii paigas.
Lihtsalt naljakas, kuidas kõik vanad tunded, lõhnad ja mälestused jälle ellu ärkasid –
kohas, kus ma seda kõige vähem ootasin. Tasmaania armastus ja
värskus, Saksamaa teknoreivid, Pariisi ja Maroko vürtsikompott,
Melbourne’i linnasiluett ja jasmiinilõhn, Hongkongi jahedad kiirrongid...
See
kõik oli koos seal, Ida ja Lääne ristumiskohas, maailmausundite
hällis, see kõik sulges ühtäkki mingi ringi kaks lahtist otsa ja
mul oli tunne, nagu oleksin koju jõudnud.
No comments:
Post a Comment