Tel Aviv, III: ühe poisi Jumalast ja elu keerdkäikudest

Tel Avivis mõtlesin umbes nädal aega järjest, et homme lähen kindlasti turule. Iga kord tuli aga midagi ette, näiteks piruka küpsetamine, Pigletiga jalutamine või jube hea rannailm, nii et jõudsin sinna alles oma reisi eelviimasel päeval.

Kuna mul raha ei olnud, kõndisin neid hõikumist, sagimist ja kalalõhna täis tänavaid pigem inimesi kui kaupa vaadeldes. Näiteks täheldasin liigikaaslaste puhul sellist huvitavat fenomeni, et mida kitsam on läbikäidav koht ja rohkemaarvulisem kari, seda suurema tõenäosusega otsustavad nad tropina seisma jääda ja midagi väga olulist arutama hakata.

Inimhoovus kandis mind aga edasi ning mõne aja pärast jõudsin turutänavatelt välja, araablaste linnaossa Jaffasse, kus ma Iisraelis oldud aja jooksul esimest korda mošeed ja pearättidega naisi nägin.

Kuna Iisraeli rannik oleks otsekui joonlaua abil merre tõmmatud, kulges rannajoon ka piki Jaffat. Kõndisin seal jalgupidi soojas vees, kuulasin ühest kõrvaklapist Shakira „La Bicicletat” ja mõtlesin, et no hullult äge oleks, kui ise ka jalgrattaga mööda linna sõita saaks.

Ma päris täpselt veel ei tea, kuidas ja mil määral ma universumi korralduslikku poolde usun, aga mõnikord on küll selline tunne, et keegi kusagil kuulab su mõtteid ja otsustab veits pulli teha. Noh, lihtsalt et mynthonit kokakoolasse visata ja vaadata, mis saab.

Näiteks nagu siis, kui ma ükskord duši all pikalt juurdlesin, kas ikka tulla Thessalonikisse õppima või mitte ja silmi avades šampoonipudelil kirja „Thessaloniki, Greece” nägin. Või siis, kui me Johannaga kogu aeg ütlesime „üks viis teada saada” ja pangakaardi pin-koodiks saadeti üks-viis-üks-viis.

Või siis, kui ma paljaste jalgadega neidsamu Jaffa laineid mõõtsin ja peas kahte mõtet veeretasin. Esiteks, et tahaks sigaretti läita, ja teiseks, et võiks jalgrattaga ringi kruiisida. Nagu Shakira seal videos.

Minust vasemale jäi väike jalakäijate sild, mida eraldasid rannaribast fossiile täis kaljunukid. Seal patseerisid ja nautlesid inimesed, jäid aeg-ajalt seisma, et teineteist ja merd pildistada; vurasid edasi-tagasi ruladel, tõukeratastel või tasakaaluliikuritel. Nägin ka üht lokkis juuksepahmakaga tüüpi jalgrattal, ja tema nägi mind, ja käsi suu ümber lehtriks vormides hõikas ta minu poole alla.

„Miks sa üksinda oled?” hüüdis ta mere poole.

Kuna ma ei viitsinud üle lainemüha dialoogi pidada, kehitasin talle lihtsalt naeratades õlgu ja kõndisin edasi. Tema aga sõitis jalgrattaga ettepoole ja hüüdis mind uuesti, tehes käega liigutuse näitamaks, et ma mööda kive sillale ronisin. Et mul parasjagu kusagile just tohutult kiire ei olnud, turnisingi mööda kivinukke üles. Ta ulatas mulle käe, aitas üle sillapiirde ja naeratas mulle maailma kõige laiemat ja valgemat naeratust.

„Yoni,” tutvustas ta end.

„Katarina,” ütlesin vastu.

„Vahva tutvuda,” naersime mõlemad ja hakkasime edasi liikuma – suunas, kuhu näis olevat teel tema, ja kuhu olin paarkümmend meetrit allpool kõndinud mina.  

„Kas sa jalgrattaga tahad sõita?” küsis ta.

Okei, universum, mõtlesin ma. Hästi mängitud.

Ja Yoni tõstiski mu rattapulgale ja käskis jalgu õhus hoida – ma olin ikka veel paljajalu – ning nii sõitsime läbi Jaffa sadamatänavate, mööda kalurimajadest ja paatidest, minul tuul juustes vihisemas ja tema väntamas. Mitte küll üleliia palju, sest see oli elektrijalgratas.

„Ma elan paadis,” ütles ta mõne aja pärast. „Kas sa mu kodu tahad näha?”

Ja miks ma ei tahtnud.

Jõudsime kaiäärele, ta avas roostes ja kriiksuva värava ning parkis ratta.

„Palun,” ütles ta ja paotas kardinat, mis varjas tema elutuba möödakäijate pilkude eest.

Istusime laevaninal, jagasime sigaretti, vaatasime teistele alustele ja võrkudega ametis olevatele meremeestele. Käulat loksutas õrn laine ja meie juukseid kuldasid õhtu viimased päikesekiired, aga Yonil oli külm, ta oli veetnud pika päeva meres surfitunde andes.

„Sa peaksid võib-olla teed jooma,” pakkusin, kui ta endale juba teist pusa selga tõmbas. „Teeb seest soojaks.”

Yoni leidis, et see on hea mõte. Sigareti lõpetanuna läksime sisse ja ta pani veekeetja tööle.

„Kas sa usud Jumalasse?” küsisin talt keedukannu mulina saatel.

„Loomulikult,” ütles ta, endiselt tõsiseks muutumata, endiselt oma hetkekski kustumatul naeratusel.

„Jumal aitab mind,” jätkas ta. „Teised minuvanused elavad oma vanemate kulul või nende juures. Ma küll armastan oma perekonda, aga palusin Jumalat, et ta annaks mulle töö; et ma saaksin üksinda elada. Nüüd elan ma siin,” ta tegi grandioosse käeviipe oma tillukese koiku poole, „ja annan surfitunde. Ma ei taha palju töötada, ma ei taha raha koguda, ma ei taha reisima minna. Ma tahan lihtsalt siin oma väikest elu elada ja õnnelik olla.”

Tee sai valmis, ta valas selle tassidesse, viskas suhkrut sisse ja ulatas topsi mulle. Rääkisime veel abielust ja kanepist, millest esimese peale ta ütles, et muidugi tahab ta abielluda - „Ma olen normaalne!” põhjendas ta naerdes, nagu oleks leping kellegagi surmani seotud olla maailma kõige elementaarsem asi, ning narkootikumidega haakuvalt õpetasin talle inglisekeelse sõna addiction.

„Jah. Just. Mul ei ole sõltuvust. Aitäh! Kui jälle seda sõna kasutan, mõtlen alati sulle,” lubas ta.

Teetopsid tühjad, pakkus ta mulle näidata salajast kohta. „Turistid ei tea,” usaldas ta mulle vandeseltslaslikult, „isegi kohalikud ei tea. See on minu koht. Tahad sa tulla?”

Ja miks ma ei tahtnud.

Yoni viis mind läbi paadiangaaride ja mahajäetud kalatöötlushallide, üle raudpiirete ja kivimüüride. Ühes kõrges seinas oli neljakandiline avaus, kust paistis tumesinine loksuv meri – nagu filmis, märkis ta – ja me turnisime sellest üle, astusime pehkinud palkide ja laudade konstruktsioonile, haarasime peade kohal rippuvast hargnenud köiest ja vinnasime end teisele poole kiviseina, otse vee äärde.

Loojuma hakanud päike oli maalinud linnamüürid ja iidsed kivilahmakad virsikukarva. Me vaatasime neile ja ranna poole rulluvatele lainetele, jälgisime, kuidas vees sibavad tillukesed krabid ning kuidas kivide vahel luurab tont-teab-keda triibuline sadamakass.

Ja siis ma läksin koju.

See ootamatu kohtumine oli minu jaoks tõeliselt inspireeriv. Esiteks üldse see, kuidas elu lihtsalt võtab kätte ja annab: ei, ta ei anna sulle seda kahepoolset armastust, mida sa kell neli öösel purjus peaga taga igatsed, ei, ta ei muuda siidiseks su nahka, millega sa iga kuu uuesti pahuksisse satud, aga ta annab sulle selle jalgrattasõidu ja sigareti ja sa ei saagi mitte midagi muud teha, kui katkematult tänulik olla. Või on asi selles, et me julgeme sõnadeks vormida vaid väikeseid soove?

Teiseks Yoni ise, kes oli täis elujanu ja aktiivsust ja Jumalat; kes oli vaba ja konventsionaalselt õnnelik – ja vahelduseks oli see nii palju mõnusam kui see "intellektuaalne" künism, mida viljeleme näiteks Ravi ja mina.

Teda ei olnud mürgitanud eksistentsiaalsed küsimused ega eneseteostusvajadus, ta ei juurelnud, miks peaks Jumal aitama teda ja mitte mõnd kerjavat last Mumbais. Ta lihtsalt uskus. Armastusse ja Jumalasse ja elu võimalikkusesse oma väikeses paadis.