Friday, November 30, 2018

Maltal umbsõlmi lahti harutamas



Enne minekut mõtlesin küll, et ah milleks mulle see Malta ja on mul ju siin Tallinnas hea istuda küll, vaadata ühikaaknast nupuga baretiga tädisid, kes kell kolm päeval üle pisarakarva aasa pimedusse kõnnivad, ja minna maomahlarohelisse ühikakööki, et keeta oma igapäevast tatart sibulaga.

Teenida raha, et endal siin hinge sees hoida ja jäädagi sisendama endale, et mul ei ole kusagile mujale asja. Et rännukihk on suht pseudo, et tegelikult on igal pool niikuinii üks ja seesama ja ma lihtsalt raiskan oma elu. Et ma ei ole ikka veel suutnud välja mõelda elukutset, mis oleks ühtviisi rahuldustpakkuv nii mulle kui maailmale, et ma ei jõua mitte midagi ja jäängi eluks ajaks klienditeenindajaks, kuigi ma ei oska normaalset Cappuccinotki teha. Sellised mõtted keerlesid mu peas nagu esimesed lumehelbed lennujaama ees. 

Jõin siis Kajaga paar pokaali veini, lasin tal end lennujaama saata ning istusin tülpinud ilmel lennukile. Ja mõtlesin, et no davai, käin seal Maltal siis ära ja kaotan veel paar tööpäeva ja raha. Niimoodi inimesed ju teevad.

Aga siis ma jõudsin kohale ja vaatasin päikesesse, kõndisin ära esimesed soojad tänavad, vaatasin esimestele helesinistele lainetele, mis oma valgeid vahupäid vastu kaljusid peksid, rääkisin juttu hosteliinimestega ning pidin endale tunnistama, et sinnasõit oli vajalik. Nii-nii vajalik.

Üksinda kõndides tabas mind eufooria: ma ei pea mitte kellelegi midagi tegema, lubama, andma. Mõistsin, kuidas mind mitmel-mitmel eelneval kuul on enda alla matnud tunne, et olen kogu aeg kellelegi midagi võlgu, koolile oma teadmisi, vanematele raha, tööle oma närve ja tuttavatele oma aega. Ja kuidas ma olen elanud selle sees, lasnud sel pimedusel endasse kasvada ja pidanud seda normaalseks.

Kell kolm päeval läks minu sees pimedaks.

Ja siis ma olin äkki eemal, tuhandete kilomeetrite kaugusel, kõndisin võõraid tänavaid ja vaatasin võõraid maju, millest igaüks on arhitektuuriline meistriteos, ja leidsin, et põrgutki ma ei ole. Põrgutki ma ei ole kellelegi võlgu, põrgussegi ei ole mul kiire ja mitte keegi ma olema ei pea. Ja päike. Päike paistab. Kõik tundub lihtne ja ilus. Kas seda teeb D-vitamiin või argipäevast eemalolek?

Vaatasin kaugelt oma elule Tallinnas. Hakkasin lahti harutama oma sõlmi, mõistma, miks olin muutunud nii tõrjuvaks ja häirituks.

Mida rohkem üritasin end sel sügisel inimestest eraldada, seda enam neid minuni tuli. Koputasid mitmekesi mu toauksele ja mina kutsusin nad sisse kuivatatud õunu sööma. Kutsusid mind külla, kaneelirulle valmistama ja näosaadet vaatama, õppima ja jalutama, veini jooma ja näitasid mulle oma maale.

Viimastest vaimustusin niivõrd, et ostsin endalegi vesivärvid ja pintslid ja asusin paberit pintslitõmmetega katma. Alguses ettevaatlikult, kahtlevalt, hiljem üha julgemini ja hoogsamalt.

Lähtusin põhimõttest „sa võid, aga sa ei pea”. Mind köitis mõte, et võin paberile segada ükskõik mis värve, kujutada ükskõik mida, ning pole kellegi öelda, kas see on siis ilus või mitte. Muidugi on! Minu ilus! Minu lendav mõte.

Ja alati oli tore, alati oli nii paganama tore nendega. Inimestega, mu sõpradega, uute ja vanadega. Seest aga näris ja söövitas mind, et ma oleksin ju pidanud hoopis midagi muud tegema. Õppima, õppima, õppima. Õppima midagi, mille ma ise olin endale ristiks kaela seadnud, endale ahnitsenud, luba küsimata võtnud.

Kui keegi veel mäletab, hakkasin kevadel Ateenas õppima araabia keelt. Intensiivselt, orgaaniliselt, suuliselt, kuulmiselt, haarates korraga ja palju. Nagu väike laps, kellel puudub oma vanematega veel lingua franca, olin ka mina keeleliselt abitu oma õpetaja ees. Ja see toimis. Õpilane oli valmis ja õpetaja ilmus. Kaks lihtsat, akadeemilise taustata inimest, ühel meeletu tahe õpetada, teisel kustumatu janu õppida. See oli loomulik, see oli isetu, see oli ilus.

Ning siis tulin ma sealt ära Eestisse, tagasi koju, ja vahele tuli suvi, kus ma rabasin tööd ja lubasin endale muudkui, et sügisel ma puhkan. Puhkan ja jätkan keeleõpet. Aga sügisel ei avatudki minu ülikoolis araabia keele algtaset, mida ma võib-olla oleksin pidanud võtma märgina, aga võib-olla üldse mitte, sest nüüd olen ma jälle ühe kogemuse võrra targem – igatahes ma ülehindasin taas enda energiat ning panin end kirja edasijõudnute gruppi. Ja mitte isegi A2, vaid B2 tasemele.

Alguses oli raske ja piinlik teiste ees suud lahti teha ja veerida vasakult paremale neid hieroglüüfe, mida nemad juba aasta otsa harjutanud olid. Kuid ma otsustasin sellele vilistada, korralikult kohal käia ja ainult enda arengule keskenduda.

Oli ilusaid hetki, ahhaa-momente ja „vau, ma just paningi selle käände õigesti!”-momente. Nii õppejõud kui ka koolikaaslased olid ääretult vastutulelikud, pakkusid alati oma abi ja lisamaterjale. Ning mingil määral ma tõesti arenesin, õppisin juurde sõnavara ja grammatikareegleid ja isegi pisut araabiamaade ajaloost.

Aga see oli liiga suur tükk. Seda kõike oli liiga intensiivselt ja liiga palju ja lõpuks tundsin, kuidas mu õppetöösse panustatav energia ei ole enam väärt seda, mis ma arenguna vastu saan. Sest isegi kui ma parajasti ei õppinud, olin ma mõttega selle juures, ja tundsin endal tohutut süüd looderdamise pärast. Päevavaras selline!

See mürgitas mu inimsuhteid, loomingulist aega, aega, mille ma oleksin tahtnud võtta vaid raamatu lugemiseks või aknast välja vaatamiseks. Ja ma tundsin paanikat ja isiklikku rünnakut, kui keegi kasvõi lihtsalt minuga kokku saada tahtis. "Mul on ju kiire," tagus mu peas ringiratast. Ja lõpetasin ikka Twitteris scrollides. 

"Ainult see semester veel," korrutasin endale, "ainult see semester veel, ja siis saan hinge tõmmata." Aga elu ei toimi nii, ei lase pausi oodata lasta. Elu näpistab pausi sealt, kust ta ise parajasti heaks arvab, ja minul ei jäänud üle muud, kui sellele anduda. Pärast nelja kurguvaluta aastat olin jäänud taas angiini ja elu lükkas mind kaheks nädalaks maha diivanile, oma tegude üle järele mõtlema. Ma olin olnud ahne, ujunud vastuvoolu. Olin üritanud võistelda oma taoga. 

Koolist puudumise tõttu juhtus, et enam ei olnud ma teistest araabia keele õppijatest taga mitte aasta, vaid aasta ja kuu võrra. Kuid ma ei andnud alla, kavatsesin kõrvust mööda läinud materjali järele õppida paari päevaga.

Kuidas see on nii,” nutsin ma ühel õhtul köögilaua taga, üritades endale pähe taguda tegusõnade neljateist stemmi. Ma olin kaotanud igasuguse huvi – mind juhtis ainult eksami tegemine, mooduli täitmine. "Kuidas see on nii, et keelest, millesse vaid mõned kuud tagasi kirgliku entusiasmiga suhtusin, jõudis juba saada tuhmunud, lämmatav narts?"

Mul oli hirm. Mul oli suur hirm omaenda ees, oma motivatsiooni ees, selle ees, kuidas ma mitte kunagi millelegi pidama ei jää. Aga seda kõike teeb sundus, ebaorgaanilisus. Seda kõike tegi see, et ma läksin teadmistevargile. 

Ja seda ahastust nägi pealt mu ema, kes keetis mulle tassi teed, istus minuga maha ja ütles, et see võib-olla kõlab ebapedagoogiliselt, aga on täiesti okei jätta pooleli asju, mida oled kunagi õhinaga alustanud. Ja leidis, et ma võiksin nüüd õppimise asemel hoopis rahulikult Kättemaksukontorit vaadata ja endale rohkem mitte liiga teha.

On õhkõrn piir saavutusvajaduse ahnuse ja loomingulise laenu, selle ilusa võtmise-andmise balansi vahel. Ma olin kaotanud loomulikkuse, tao, ja marssinud võtma seda, mis ei kuulu mulle, ei saanud veel selles ajas ja ruumis kuuluda. Ma seadsin endale utoopilise eesmärgi ning tahtsin jälle kõike ja kohe, ja mulle mitte kuuluvate teadmiste ihaldamine on samavõrd patt kui ihaldada teise mehe naist või tema eeslit.

Ma olin oma tao vastu võidelnud ja ma teadsin seda.

Minu tao ei ole rööprähklemine, ei ole kahekümne nelja tunni maksimaalselt ära kasutamine, ei ole teenimine või kogumine, edumeelsus. Ei ole üle oma varju hüppamine! On puhkus. Säästlikkus. Sõprus. Pere. Uni. Uni! Õppimine mänguliselt, ilma grammatikata. Võeh, grammatika! On tantsimine, on enese muusikasse täiesti vabaks laskmine ainult üksi oma toas. On andmine, on seletamine. On kannatlikkus. On pigem vähem kui rohkem.

Mõtlen aegadele, mil olen siin elus olnud kõige õnnelikum. See äratundmismoment, et vau! Ma teen praegu täpselt seda, mida olen alati tahtnud teha. Ma olen kohas, kus ma pean olema. Tasmaania. Iisrael. Ateena. Nüüdsama Maltal, kui istusin päikeselisel rõdul ja tegin kaugtööd – tõlkisin, seadsin eestikeelseid lauseid inglise keelde ümber.

Need on ühtlasi olnud ka mu elu kõige rahatumad ajad, kuid ma olen lasknud elu voolul end kanda ja vaadanud stoilise rahuga, kuhu ta mind uhub ja viskab, ma olen aidanud teisi ja teised on aidanud mind. Ma olen arenenud. Ma olen kasvanud.

Ning praegu, Eestis – õppides ajakirjanikuks ja käies restoranis tööl, tean ma, et teen täpselt neid asju, mida ma ei taha teha. Elan riigis, kus ma ei taha elada, õpin asja, millega ma ei taha tulevikus tegeleda, töötan kohas, millega ma ei taha end siduda. 

Ja siis olin ma Maltal, ja rääkisin seda hostelis teistele.

Sa oled õnnega koos,” ütles itaallane Emmanuele mulle. „Juba kindel teadmine sellest, mida sa ei taha teha, on suur võit. Ja seda juba nii noorelt! Mõni inimene töötab kuni kuuekümneaastaseks saamiseni ja saab siis aru, et see ei olnud üldse see, mida ta teha tahtis. Sul on tohutult vedanud.”

Praegu, raevukalt klahve toksides mõistan – ma kirjutan jälle! Ja pisarad valguvad silmanurka. Täna hommikul tantsisin oma toas samamoodi, et pisarakanalid tungisid valla. Osalt sellepärast, et mängisid nii ilusad klaveripalad, ja teisalt sellepärast, et ma olin jälle loomas, olin jälle ühenduses millegi suuremaga kui raha, töö ja ainepunktid. Seadsin endale meenutuseks tantsida rohkem, tantsida vaat et iga päev, lüüa lahti need loomingulised retseptorid ja universumi müstilised kanalid.

Ma olin vahepeal süsteemi ära kadunud.

Ei tasu seada liiga utoopilisi eesmärke. Peab jätma aega loominguks, naermiseks, olemiseks. Olla pigem vähem kui rohkem. 

Niimoodi, järk-järgult hakkan mõistma, mis siin maailmas on mulle ja mida pean tegema, et sinna jõuda. Ma usun, et vaikselt hakkab vormuma plaan, kuid enne teistele andmist pean ise võtma. Ise arenema, et oleks, mida anda. Nagu lennukis – kõigepealt tuleb hapnikumask sättida endale ja alles siis abistada teisi.