Aga ühel hetkel
keset seda semestrit juhtus, et leidsin ennast ainest nimega
teletootmise protsess, ja kuigi ma just seda ainet algul kõige
suurema innuga jälestasin, sai sellest rahupiip minu, kooli, ja
üleüldise inimeseks olemise vahel. Nimelt pidime seal tegema
igasugu asju! Näiteks tuli meil grupiga lavastada näidend.
Kuna minu
tööülesanded oleksid olnud kas a) tehnika käsitsemine või b)
näitlemine, siis puhtast soovist kogu projekti mitte õhku lasta ja
võibolla kursusekaaslastega veel tulevikuski mõni sõna vahetada,
pakkusin ennast enesekindlalt lavalaudu tallama, nagu oleks see minu
jaoks kõige iseenesestmõistetavam asi üldse. Samal ajal laua all
trükkisin juba filmitudeng Leole, et kuule sul on nüüd kaks ööd
aega, et minust näitlemise tippspetsialist teha.
Ja see oli täiega
lahe! Kogu see protsess üldse, öösel ühikas repliikide
harjutamine (ütle nüüd seda nii, nagu sa tahaksid mind oksele
ajada, tee seda nii, nagu tahaksid mind padjaga lämmatada) ja siis
stuudios kõik operaatorite ja kaameratega filmile lindistada ja see
tunne, et nüüd päriselt saigi mingi asi tehtud. Nüüd saigi mingi
seltskonnaga ilma loodud midagi, mida enne ei olnud.
Kuidagi enese
ümbermõtestamine ka, et minus on kuidagi nii selgelt varem välja
kujunenud asjad, mis ma olen ja mis ma ei ole. Ja ind midagi uut
proovida on jäänud kuskile kaugele aastate taha, mil ma olin
põhikoolis ja „you can be anything you want to be” oli veel
käibeväljend. Well, I wanted to be drunk.
Aga nüüd sai see
tehtud ja ma leidsin, et tegelikult tasub ikka tihedamini proovida
asju, mida ma ei arvakski olevat endale mõeldud. Vähem apaatsust ja
rohkem katsetamist!
Aga kui sa mind
paintballi mängima kutsud, siis ma ikkagi ei tule.