Tiu tiu ja

Sel aastal tuli kool teisiti! Või tähendab, tuli ta ikka samamoodi, mina ikka mõtlemas, et no tont võtku kuidas ma ei viitsi, ja kool ikka ütlemas et kle, kui sa neid viimaseid EAP-sid ära ei tee, pead mulle paar head tonni kinni plekkima.  

Aga ühel hetkel keset seda semestrit juhtus, et leidsin ennast ainest nimega teletootmise protsess, ja kuigi ma just seda ainet algul kõige suurema innuga jälestasin, sai sellest rahupiip minu, kooli, ja üleüldise inimeseks olemise vahel. Nimelt pidime seal tegema igasugu asju! Näiteks tuli meil grupiga lavastada näidend.

Kuna minu tööülesanded oleksid olnud kas a) tehnika käsitsemine või b) näitlemine, siis puhtast soovist kogu projekti mitte õhku lasta ja võibolla kursusekaaslastega veel tulevikuski mõni sõna vahetada, pakkusin ennast enesekindlalt lavalaudu tallama, nagu oleks see minu jaoks kõige iseenesestmõistetavam asi üldse. Samal ajal laua all trükkisin juba filmitudeng Leole, et kuule sul on nüüd kaks ööd aega, et minust näitlemise tippspetsialist teha.

Ja see oli täiega lahe! Kogu see protsess üldse, öösel ühikas repliikide harjutamine (ütle nüüd seda nii, nagu sa tahaksid mind oksele ajada, tee seda nii, nagu tahaksid mind padjaga lämmatada) ja siis stuudios kõik operaatorite ja kaameratega filmile lindistada ja see tunne, et nüüd päriselt saigi mingi asi tehtud. Nüüd saigi mingi seltskonnaga ilma loodud midagi, mida enne ei olnud.

Kuidagi enese ümbermõtestamine ka, et minus on kuidagi nii selgelt varem välja kujunenud asjad, mis ma olen ja mis ma ei ole. Ja ind midagi uut proovida on jäänud kuskile kaugele aastate taha, mil ma olin põhikoolis ja „you can be anything you want to be” oli veel käibeväljend. Well, I wanted to be drunk.

Aga nüüd sai see tehtud ja ma leidsin, et tegelikult tasub ikka tihedamini proovida asju, mida ma ei arvakski olevat endale mõeldud. Vähem apaatsust ja rohkem katsetamist!

Aga kui sa mind paintballi mängima kutsud, siis ma ikkagi ei tule.