Hirmust

Tere, kallis päevik!

On aeg sult taas tolm pühkida, sest meil on siin suured muutused toimunud – ja seekord ei hõlma need isegi uut linnapead. Asjad on märksa tõsisemad. Nimelt ronis minusse tagasi keegi, kellest arvasin ennast ammu lahti öelnud olevat – hirm.

Kunagi elasid hirm ja äng minus alaliselt. Oli tavaline vaadata väikese rendiauto aknast välja erksinisesse Vahemere taevasse ja uskuda, et kohe, selsamal kitsal mägiteel, põrkame kokku teise autoga ja sureme kõik.

Iga järjekordne lennukile astumine tähendas minu jaoks vene ruletti, kus võimalus pilvepiirilt alla sadada on üheksakümmend kümnele. Pärast terrorirünnakutest lugemist oli mul paaniline hirm suurlinnade keskustesse mineku ees, ja nii edasi, ja nii tagasi. Ometi ei lasknud ma sellel ennast eriti takistada, tegin ikkagi igasuguseid asju, käisin suht vapralt igast reisidel üksinda ja hääletasin Kajaga mööda Poola kiirteid. Aga surmahirm saatis mind ikka.

Mingi aja möödudes see aga kadus ja see käis nii kiiresti ja laksust, et ma nagu ei osanudki enam mäletada, milline see elu koos hirmuga tegelikult tundus või välja nägi. Ei viitsinud sellele väga mõelda ka – hirm oli ju haihtunud, mis siin enam. Aga tegelikult tundub, et ei kadunud ta kusagile. Ta lihtsalt mattus sama paksu tolmukihi alla, nagu see blogi siin.

Mitte sellepärast, et ma oleksin sellega tegelenud.

Mitte sellepärast, et ma oleksin temast lahti lasknud.

Mitte sellepärast, et ma oleksin kannatuste vältimatu tulekuga rahu teinud.

Vaid sellepärast, et ühtki mu kujuteldavatest stsenaariumitest lihtsalt ei juhtunud.

Ma ei jäänud haigeks. Mu lähedased ei jäänud haigeks. Kõik lennukid, millega ma sõitsin, püsisid õhus, kõik autod parkisid turvaliselt garaaži, kõik plaanid said teoks ja pärast iga talve tuli alati kevad.

See oli julgustav ja rahustav, kuid samal ajal muutusin ma ülbeks.

„Ma arvasin kunagi kogu aeg, et ma suren varsti ära. Ja ei näinud seetõttu mõtet tuleviku ette planeerimisel,” mäletan ennast sõbrale ütlemas. Võib-olla sellepärast oligi mu elu nii kaootiline. Reisid enne õpinguid, siia-sinna hüplev elukoht, läbimõtlemata otsused, hommikuni venivad peod. „Aga elu näitas, et ma ei suregi.”

Järsku olin loonud endast täiesti vastupidise kuvandi – surematu, igasugustele hädadele ja haigustele resilientse, ainukesteks tragöödiateks näonahk ja peikad.

See oli austusetu. Sest surma ja hädade mitte kartmine ei tähenda seda, et ma lülitan need oma ajust täielikult välja ja teesklen, et neid ei ole olemas. Ükskord saabuvad need niikuinii – olgu see siis täna või kolmekümne aasta pärast – ja ma ei taha neile ilma ettevalmistuseta vastu astuda.

Ettevalmistus ei tähenda seda, et ma kardan ja sätin kogu oma elu ümber peatselt saabuva surma. Siis jätaksin austamata hoopis elu. Nagu kirjutas Liina Ravneet Elvik: „Leides kontakti oma tõelise ilu, tarkuse, väe ja jumalikkusega, võid kogeda sügavat naudingut igast hetkest. Võid kogeda põhjatut ekstaasi lihtsalt olemasolemisest, olles valmis mis tahes hetkel kahetsuse ja kinnihoidmiseta ütlema aitäh ning lahkuma siit planeedilt tänulikkusega.”

Ettevalmistus tähendab seda, et ma lepin kõige tulevaga, austan võrdselt nii surma kui ka elu ja näen, kuidas need kaks sulavad kaunilt ühe mündi samaväärseteks poolteks.

See on see, kuidas ma tahan elada. Ja just nagu selle kõige meenutamiseks istutaski hirm ennast minusse tagasi, kui olin pealpool pilvi, lennukis teel Mallorcalt Frankfurti. Olime perega turvavööd kinnitanud, ohutusjuhised ära kuulanud ja raamatud lahti teinud, kui äkitselt teatati, et lennuk pöörab tagasi ja jäägu me ootama edasist infot.

Maandumine ei kulgenud kuigi kergelt ning edasine info jäigi tulemata – me muudkui tiirutasime ja tiirutasime, rappusime ja rappusime, tegime äkilisi vabalangemisjõnkse allapoole ajavahemikus, mis tundus nagu igavik. 

Me olime infosulus ja minus hakkas kerima hirm, mis algas sellestsamast soolikate vahele mattunud tolmukübemest ning vedas ennast suureks boamaoks kuni kurguni välja. Ma ei taha surra paanikas, mõtlesin. Aga nagu turbulents lennukit, oli elu raputanud minu rahu.

Hiljem sain teada, et enneagseks maandumiseks peab lennuk esmalt väljutama suure osa kütusest – sellest ka need tiirud ja rappumised. Tol õhtul jõudsime ikkagi tagasi Mallorca saarele ja saime sealt tulema järgmisel õhtul. Selleks hetkeks oli Eestis 13 koroonaviiruse juhtu ning kinni pandud üks kool. Tundsin ängi endas süvenemas, minuni jõudis veel perekonnaga seotud halbu uudiseid ja üleüldse tundsin ennast selle suure ja ohtliku maailma ees väikese ja jõuetuna.

Minu enda sümptomid algasid täpselt nädal pärast reisilt saabumist. Õrn palavik õhtul, mis oli kadunud juba järgmiseks hommikuks. Sellele järgnesid väike köha, nohu ja veider survetunne rinnus. Olin endale juba diagnoosi pannud. Helistasin igal õhtul pereliikmetele – kas teiega on ikka kõik korras, kas olete terved. Taevale tänu olid nad seda, ka mu 90-aastane isa tundis ennast tippvormis.

Eelmisel reedel, kaks nädalat pärast esimeste sümptomite algust tundsin, nagu seisaks hobune mul kabjaga rinnus. Ühtegi sügavat hingetõmmet ei olnud võimalik teha, õhupuudusest tekkinud paanika sundis mind esimest korda elus kutsuma endale kiirabi. Pooleteise tunni pärast marssisid läbi hoovi valgesse kilesse mässitud mehikesed.

Sõrmest võetud hapnikunäidud olid ideaalsed. Meedikud lahkusid sama kiiresti, kui olid tulnud, soovitades mul positiivselt mõtlema hakata. Leidsin sellest pisut julgustust, kuid hingamisraskused püsisid päevi ja panid mind mõtlema erinevate stsenaariumite üle. Keskseks ikkagi see, et ma suren raskesse kopsuhaigusse ja kogu mu pere jääb mind igaveseks leinama (lisaks see, et ma valmistan oma suguvõsale tohutu pettumuse, kuna kõik teised meist on elanud umbes saja kümne aastaseks).

Esmaspäeva õhtul enne magamajäämist tundsin taas meeletut õhupuudust. Kopse lihtsalt ei olnud võimalik täis hingata, nagu lukk oleks ees. Ma ei julgenud magama jääda, sest kartsin, et ma lämbun lihtsalt ära. Helistasin perearsti nõuandeliinile, kes soovitas taaskord kutsuda kiirabi.

Seekord mõõtsid meedikud lisaks hapnikusisaldusele ka vererõhku. Kuulasid kopse. Mõõtsid palavikku. „Selliseid näitajaid ei näe iga päev,” ütlesid nad. Numbrite järgi oli kõik kõige paremas korras. 

„Aga miks ma siis hingata ei saa?” küsisin neilt ahastuses.

„Kas sa tahad veel rohkem hingata või?” vaatasid nad mind altkulmu ning lahkusid. Vajusin meeleheites voodile lössi nagu õhust tühjaks mängitud kummipall.

Tol õhtul avasin ma end Stellale. Rääkisin, kuidas ma surma kardan, kuidas ma kardan oma perele haiget teha.

Äkitselt sain aru, et kõigi nende nädalate jooksul olin ennast ise juba surnute nimekirja paigutanud. Jah, surma ei ole vaja karta, kuid praegu, elava, kogevana, on patt ennast juba maha kanda.

Jah, mul on vaja teha surmaga rahu, jah, ma pean leppima sellega, et ta võib tulla, millal iganes ja kuidas iganes, ning natuke on mul selle osas isegi sõnaõigust (ma võin toituda tervislikult, süüa vitamiine, mediteerida ja sõpradega naerda), aga suurelt jaolt kuulub see otsus ikkagi saatusele, universumile, või – hoidku Jumal – juhuslikkusele – aga ma EI kuuluta ennast enneaegu surnuks ning annan ikkagi endast parima, et see minu hinge täis anum siiski täisväärtuslikult väärika lõpuni välja kanda.

Aga see „endast parim” võib aeg-ajalt minna tüütuks, muutuda kinnisideeks. Parem siis juba väärikas grande finale kui kümne küünega oma maise keha küljes kinni olla. Ma ei jaksa enam endale korrutada, et homme on parem. Toksida palavikuliselt internetti sümptomeid, lootuses, et mõni teadusartikkel või kellegi isiklik kogemus mu hirmu pisendab.

Ma jätan ruumi sellele, et homme võib väga vabalt ka halvem olla. Ma jätan ruumi sellele, et ma võin homme tervem olla. Ma jätan ruumi sellele, et need hingamisraskused on ajutised, ja sellele, et nad saadavad mind terve elu. Tulevik võib praegu tunduda ebakindel ja ettearvamatu, aga tegelikult on ta seda kogu aeg. Haigused ja surm võivad praegu tunduda eriti lähedased, aga tegelikult kõnnivad nad meie kõrval alati.

Võtta eeskuju stoitsismist, mille kohaselt viib õnneni vaid praeguse olukorraga leppimine. Mitte soovimine, kartmine ega kauplemine, vaid praeguse kõige täiega omaksvõtmine.

Eks ole ka iga haigus põnev kogemus, uus väljakutse, mida lahendada. Kogu meie maine elu on huvitav väljakutse, mäng, mida nautida ka kõige halvemates tingimustes, kui oskad vaid sammu kõrvale astuda ja kõike lõbustatud naeratusega jälgida.

Lasta olla. Lasta olla oma valudel, survetel, raskustel.

Ja kui surm tuleb, olgu ta siis väärikas ja graatsiline vabanemine. Ma ei pea muretsema selle pärast, mida tunnevad mu lähedased, kui ma suren – sest see ei ole enam minu asi. Nende elutee, nende tundmused, hirmud, mured ja rõõmud, on nende omad. Ja mul ei ole nende üle kontrolli. Ihalus seda saavutada muudab mind ainult õnnetumaks.

Mõtle, milline vabanemine surm su hingele on, ütles Stella öösel, kui kiirabi oli lahkunud. Mõtle, millistest köidikutest, millisest raskest lihakehast ta lahti laseb – ja saab lennelda sinna, kuhu ta alati kuulunud on...

Ma olen. Täna. Ma olen siin, tunnetan täielikult oma varbaid põrandas, oma rinnakorvi tõusmist ja langemist, tunnetan seda survet oma ribide vahel, vaatan aknast välja halli kivilinna taevasse, kuhu kaarduvad paljad kasepuuoksad.... ja mõtlen, et see kõik on täiesti okei. See kõik on ilus ja okei. Mul ei ole küll kontrolli elu üle, võimet näha tulevikku või parandada minevikku, aga mul on praegune hetk. Ja mulle piisab sellest.

Olla elu, olla ilu, olla naer. Olla Hirmutu, sest just sellest saavad ka teised julgust ja tugevust. Mõelda kellelegi, kes ei kartnud kunagi surma – miks peaksin mina tema surma pärast kurvastama?

Järgmisel päeval pärast kiirabi käiku oli parem. Sain nõu Lauralt, kes ütles, et tegu võib olla hoopis paanikahooga. Ka mu perearst kirjutas, et tõenäoliselt on probleem psühholoogiline ja soovitas eelmise nädalal välja pakutud ibumetiini asemel hoopis palderjanitablette ja ingveriteed.

Nii et siin ma siis olen, joomas teed, vaatamas aknast välja paneelmajadele ja üritamas lasta kõigel omasoodu kulgeda. Hingamine hakkab näitama taastumise märke. See ei ole veel see, millega harjunud olen, aga see on parem kui eile.

Annan endale aru, et rahu teekond ei ole lihtne, kuid endasse uskudes ja endale järjekindlalt andestades võin seda rada siiski käia. Toestuseks joogaharjutused, meditatsioon ja hea sõnaga lähedased.

See siin on olnud üks ümbermõtlemise ja ümbermõtestamise periood. Ma tajun, et maailm ei ole enam endine ja mina ei ole enam endine. Ma ei saa jätkata samas rütmis, ei või enam sama auruga edasi minna. Elu on andnud mulle tõuke muutumiseks ja ma pean seda järgima.

Edasi!

Täielikkus

Karged hommikud, kui tunned ennast õnnelikuna. Tervikuna. Kui taevas juba punaste katuste kohal õrnalt roosatab, kuid mägede vahel kõrgub endiselt suur täiskuu.

Kui lõpetad põhjuste ja tagajärgede otsimise, jääb järele rõõm. Lihtne rõõm olla olemas, olla üksi, olla ainult nende mägede ja korstendest tõusva suitsu ja oliivipuuokste pärast, mis hõbedase raamina linna ümbritsevad.

Õues on külm, aga täiesti tuulevaikne. Külm, mida ei tunne mitte kontidesse tõusva vinguva niiskusena, vaid äkitselt pähe löönud karge selgusena. Küsimused, kes ma olen ja kes ma peaks olema, kõlavad aegununa, mõttetuna.

Ma olen siin.

Lao Tzu küll kirjutas, et õnnelikud on need, kes teavad, et naaberriigis on kõike külluses, kuid ometi ei kipu sinna kunagi. Aga Lao Tzu ei tea, et mina kirjutasin viimati neli kuud tagasi.

Esimesed arglikud päikesekiired tõotavad, et päev tuleb selge.

Vannitoast kostab sooja vee pahinat – prantslannast toakaaslane on duši all. Pärast pursime kumbki, tema inglise ja mina prantsuse keeles, kes me oleme ja kuhu me läheme. Ta pakub mulle küüti rongijaama, aga mul ei ole sinna asja.

Jahedas hosteliköögis pakutakse teed ja saia. Haaran musta tee, valan sojapiima peale ja lähen sellega alla terrassile. 

Suure lehtpuu all on väike pehkinud pink. Ümmarguste silmadega kass jääb mind ainiti vaatama ning viivuks ei liigu kumbki meist paigalt.

Esimene sõõm teed on alati hingele. Selles on midagi seletamatut, midagi taevalist ja midagi kelleltki, kes kinnitab – kõik on korras. Sina oledki elu ja sa oskad küll.

Kurgus kumisevad kirikukellad katkestavad öö valvatud vaikuse. On pühapäev.