Tuesday, January 14, 2020

Täielikkus


Karged hommikud, kui tunned ennast õnnelikuna. Tervikuna. Kui taevas juba punaste katuste kohal õrnalt roosatab, kuid mägede vahel kõrgub endiselt suur täiskuu.

Kui lõpetad põhjuste ja tagajärgede otsimise, jääb järele rõõm. Lihtne rõõm olla olemas, olla üksi, olla ainult nende mägede ja korstendest tõusva suitsu ja oliivipuuokste pärast, mis hõbedase raamina linna ümbritsevad.

Õues on külm, aga täiesti tuulevaikne. Külm, mida ei tunne mitte kontidesse tõusva vinguva niiskusena, vaid äkitselt pähe löönud karge selgusena. Küsimused, kes ma olen ja kes ma peaks olema, kõlavad aegununa, mõttetuna.

Ma olen siin.

Lao Tzu küll kirjutas, et õnnelikud on need, kes teavad, et naaberriigis on kõike külluses, kuid ometi ei kipu sinna kunagi. Aga Lao Tzu ei tea, et mina kirjutasin viimati neli kuud tagasi.

Esimesed arglikud päikesekiired tõotavad, et päev tuleb selge.

Vannitoast kostab sooja vee pahinat – prantslannast toakaaslane on duši all. Pärast pursime kumbki, tema inglise ja mina prantsuse keeles, kes me oleme ja kuhu me läheme. Ta pakub mulle küüti rongijaama, aga mul ei ole sinna asja.

Jahedas hosteliköögis pakutakse teed ja saia. Haaran musta tee, valan sojapiima peale ja lähen sellega alla terrassile. 

Suure lehtpuu all on väike pehkinud pink. Ümmarguste silmadega kass jääb mind ainiti vaatama ning viivuks ei liigu kumbki meist paigalt.

Esimene sõõm teed on alati hingele. Selles on midagi seletamatut, midagi taevalist ja midagi kelleltki, kes kinnitab – kõik on korras. Sina oledki elu ja sa oskad küll.

Kurgus kumisevad kirikukellad katkestavad öö valvatud vaikuse. On pühapäev.

No comments:

Post a Comment