Monday, December 9, 2013

The only way out of the labyrinth of suffering is to forgive - no vot jah. On möödunud palju aega hetkest, mil viimati millegi läbi lugesin, ja veel rohkem hetkest, kui see miski juhtus olema ingliskeelne. Igatahes jõudis seoses jõuluaja ja sugulastega minuni John Greeni raamat "Looking for Alaska" ja see oli hästi imeline ses mõttes, et viimased leheküljed süstisid minusse vaat et budistlike mastaapidega rahu (mitte sellist uinutavat, vaid pigem just teadlikkusele ärgitavat sorti) ja ma tõesti tundsin, et parim viis elu händlimiseks on talle andestada. Noh, et süütud inimesed surevadki ja mõtete külgetõmbejõu seadused alati ei toimigi ja ka kõige ägedamad karakterid ei leia endale vahel kaaslast. Mõnikord puudub igasugune seaduspärasus ja parim viis seda omaks võtta ongi elule kogu täiega andeks anda, sest ta on ainult Elu ja teeb oma tööd esimest korda.

Mul oli mõningaid mõtteid veel, aga jätan need järgmisteks kordadeks või ei jätagi ühekski korraks, sest oma praeguses (mobiilsest) internetist kaugenemise vaimus olen mõistnud kogu eraelu kohese raporteerimise ebavajalikkust - ja siis olen ma oma kahestunud põhimõtetega siin ja kirjutan blogi ja loodan kogu oma pisut õigustatud naiivsuses, et see on hoopis teine asi. Aga ilma 3G-needuseta on hea elada küll, aega on näiteks hulga rohkem.

Nädalavahetus oli muidu hästi hubane, algas ta Kretsi troopilise peoga, jättis oma vahemikku veel lumesajus ratsutamise, sõprade glögiga kostitamise, kulinaarse eksperimenteerimise ja lõppes igati väärikas koguses nolamisega. Muuhulgas testisin eile hilisööl internetis, kas olen kartul või apelsin - olin kartul. Ma üldiselt apelsine väga ei armastagi, aga üks hästi valmistatud perunamuusi võib imesid teha küll. So it's all good.

Muidu on jah mingi uute asjade tuhin peal, siit ka hobused ja lugemine. Ja nende vanade reedeste tegemiste tuju nagu enam väga ei ole, aga jumal teab, et tagasi ta tuleb - sest lisaks mandariinisöömisvõistlusele toob järgmine nädal endaga kaasa ka jõulupeod ja Koit Toome. Ja ma ei tea, kui palju ma Koit Toomet ilma reedeste tegemiste vineta vaadata tahan.

Sunday, November 24, 2013

pealiskaudne psühhoanalüüs ja muud ka

Külastan üle sajandi oma blogi. Või noh, tegelikult olen ma ta tihti lahti võtnud ja siis jälle kinni pannud ja halvematel juhtudel mitte kinni pannud ja postitused pea läinud aasta veebruarini läbi lugenud ja avastanud, et olen ikka üks õudne lohh küll. Ja seepeale midagi targemat tegema suundunud või halvematel juhtudel jällegi oma või kellegi teise tweedid pea läinud aasta veebruarini läbi lugenud ja avastanud, et olen ikka üks õudne lohh küll. Ja see ongi elu ja niimoodi ta ringleb.

Olen küll üritanud mõtteid koondada ja välja selgitada, mis imeline vägi mind teiste (ja enda) virtuaalminevikkudesse kaevuma sunnib ja praegu ma mõtlesin, et äkki mulle ei meeldigi minevikud, vaid scrollimine kui protsess ise. Teisalt on nii tore inimeste kohta väikeseid ja huvitavaid ja veidraid detaile ja üldse kogu nende lugu teada saada ja ma tahaks enda omadest ka rääkida, aga ma olen üldiselt üks halb rääkija. Seda tahaks parandada.

Eile ja täna sõlmisin endaga jälle mingi rahu. Ma küll ei tea, milliseid eluaspekte see täpselt puudutab, aga rahulikumana tunnen ma ennast küll ja natuke rohkem iseendana ka. Tahaks üldse rohkem mina olla - kuni selleni välja, et tahaks täiesti mina olla. Seda olen viimasel ajal väga intensiivselt teha üritanud ja siis jälle läbi kukkunud ja otsast pihta hakanud. Muuhulgas tõlgendan igasuguseid tsitaate ja mõtteterakesi endale sobivalt ümber ja panen kõikvõimalikke filme ja raamatuid mõttes oma elu ja saatusekäänakutega haakuma ja kujutan ette, et kõik juhtub põhjusega. Ehk juhtubki.

Igasuguseid asju on selle kirjutamisvaba sajandi sisse jäänud. Mingis mõttes olen päris palju muutunud ja seda suunas, mis mulle meeldib, ja põhjusel, mis mulle ei meeldi. Olen olnud väga laisk ja mitte midagi teinud, aga kõik on alati tehtud saanud. Siis oli veel mingi nädal, kus tegin iga päev midagi esimest korda ja mõningate tegude tagajärjed sirutavad oma räpaseid kombitsaid veel tänasesse päevagi (seda kõige paremas mõttes).

Sünnipäevanädal peegeldas mind ümbritsevaid inimesi ehk oli igas mõttes imeline. Tänulikkus on muidu ka mu põhiemotsioon, aga sel perioodil tuli see kohe eriti välja ja pärast ma istusin ja mõtlesin, et kuidas inimkonna kõige paremad eksemplarid just minu lähikonda sattunud on.

Esteetilistel põhjustel ei pannud ma siia ühtegi smaili, aga ma olen hästi rõõmus ikka. Või noh, kuidas ma saaks mitte.

Sunday, September 15, 2013

Sissekannet, mis ideaalis oleks võinud kanda nime "je ne regrette rien", "ne me quitte pas" või miks mitte ka "voules-vouz coucher avec moi?", ei tulnud kunagi. Mul ei olnud lisada ühtegi pilti, sest turistiks olemine muutus üha vaevalisemaks ja nii hõljusin ma viimastel päevadel ringi lihtsalt selleks, et vaadelda inimesi, kes vaatlesid hooneid - ja kuna mul ei olnud suurt millelegi mõelda ja olin unustanud isegi selle, kuidas mu hääl eesti keelt rääkides kõlada võiks, olin ma tol hetkel lihtsalt õhk või Pariis (ise arvan, et see on üks kulgemise täiuslikumaid vorme, kui ma ei tunne end mitte oma ego, vaid osakesena suuremast süsteemist). Aga kokkuvõttes oli kõik ilus ning kauneim moment reisist siiski viimase bussiga Kuressaarde jõudmine ja oma imelise vastuvõtukomitee tervitamine.

Ootamatult algas ka kool, aga las see siis olla, sest mingitpidi ta ju eksistentsi siiski mõtestab ja tänu sõprade pidevale kohalolule saab ka huumorit kohe mitu protsenti rohkem. Lisaks olen enda arvates pisut õigemaks inimeseks hakanud, sest pärast kasutan-arvutit-ainult-äärmisel-vajadusel-reegli kehtestamist haarab käsi justkui iseenesest raamatute ja õppematerjalide järele ja ka leheküljed pöörduvad kiiremini kui varem; peale selle tunduvad rahulolu ja elutahe taas maad võtvat. Sest no tõesti, varasem ja juba pisut murettekitavaks muutunud kodulembus on asendunud kihuga kõike näha ja teha ja olla (ja seekordsel Tartu-reisil ei palunud ma inimestel üldsegi ennast põlema panna, vaid jagasin ja ostsin Rüütli tänaval hoopis väga lahkelt alkohoolseid jooke) ning kui ma neljapäeval mõtlesin, et ei hääleta enam kunagi, pani teedelt leitud värvikas inimestepagas ka selle seisukoha vankuma.

Enne postituse lõpetamist (sest Kaja peab homme kell 5.45 üles ärkama ja enne magamaminekut soovib ta kindlasti mu värskendunud blogiga tutvuda) toon teieni ühe kauni mälupildi Tartust ja sean end seejärel Rehepappi lugema.

Igatahes lebasin koos oma hindamatu reisiseltskonnaga keset Pirogovi parki ja päike sirutas läbi puuokste oma viimaseid sooju kiiri (teate küll, neid sügispärastlõunaseid) - ja keset pisut ähmaseks jäänud õhtu meenutamist rahulolumuusika saatel tegi äkiline tuuleiil endale läbi nendesamade okste teed. Ja lehed langesid alla, aga mitte niimoodi suvaliselt või kiiresti, nagu ma nägema harjunud olen, vaid sünkroonis ja aeglaselt ja korraga. Ja see oligi elu ja ta oli nagu film.

Pilte ei ole mul endiselt. Lõpetan.

Monday, August 26, 2013

la vie en rose

Vaatamata igikestvale prokrastinatsioonile ja blogi olemasolu ignoreerimisele olen lõpuks ometi jõudnud punkti, mil siinset seisvat keskkonda uue sissekandega värskendama hakkan. Istun oma Pariisi kodus (seda oli pisut veider kirjutada, sest mõte minust kui mitte just kõige organiseeritumast inimloomast üksinda suurlinnas toimetamas tekitab paratamatult teatud kõhklusi ja küsimusi), aga alates õigete lennukite peale astumisest ja lõpetades isiklike esemete varganägude eest hoidmisega on reis senimaani igati valutult möödunud.

Saabusin pühapäeval ning pärast vaevalist ja ühistranspordirohket teekonda jõudsin tänu toreda Alžeeria proua juhatustele lõpuks õige ukseni. Kuna eelmine (ja üle-eelmine ja üleüle-eelmine...) õhtu oli oodatust pikemaks veninud, uinusin vastu katuseid trummeldava vihmasabina saatel vaat et kohe ning ärkasin alles järgmisel hommikul, nentimaks, et olen teises linnaotsas asuvasse keeltekooli lootusetult hiljaks jäänud. Sinna viimaks kohale jõudes pidin täitma keeletesti, et ka teised inimesed mu romanistilises võhiklikkuses veenduda saaksid, ja võisin seejärel aega oma parema äranägemise järgi sisustada. Valisin esimeseks sihtkohaks Pariisi ooperimaja ning olles lõpuks maa-alustest metrookäikudest välja roninud, võttis avanev vaatepilt mind hingetuks – niivõrd sõnulkirjeldamatu ja suursugune oli kõik. Istusin kreemikast marmorist treppidele ning lasin kohaliku tänavamuusiku klaverist kostvatel helidel oma kuulmismeeli paitada; hiljem jalutasin Madeleine'i kiriku juurde ja leidsin tahtmatult ka Eiffeli torni.

Järgmisel päeval jõudsin kooli (tunniajase hilinemisega, kuid siiski) ning sattusin istuma rastakeenlasest DJ kõrvale, kellega pärastpoole Montmartre'i mäel piknikku pidasime ja sekspoodide rajoonis kakaod jõime. Muuhulgas andis ta nõuandeid puhkudeks, mil mind peaks ründama hüään, gepard või tiiger ning kõneles teooriast, et kogu maailm on hologramm; mina omakorda tegin ülevaate eestlaste saunatraditsioonidest ja Kuressaare ööelust. Kokku vestlesime oma neli-viis tundi ja siiamaani ongi ta ainuke siinne inimene, keda sõbraks nimetada saan (tutvunud olen küll paljudega, aga eneselegi üllatuseks pole ma kellegi teisega tihedamaid sidemeid luua viitsinud ja eelistan ringikolamiseks iseenda seltskonda).

Peale selle olen jalutanud Ladina kvartalis, põiganud sisse väga armsatesse raamatupoekestesse ja ülikoolikohvikutesse ning takseerinud Seine'i kaldal müüdavaid maale, postreid ja raamatuid; ka nägin ära Jumalaema kiriku ja Pantheoni, lopsaka Luksemburgi aia ja langenud lehti täis Medici purskkaevu.

Kuna pühapäeva ja vihmasaju tõttu oli suur osa huvitavatest asutustest eile kinni, tuiasin sihitult ringi ning sain Chatelet' metroojaamas põhiliselt Mozarti loomingut mängiva keelpilliorkestri näol täiesti imelise kontserdielamuse osaliseks. Seisin seal tunnikese või poolteist ning olin õnnelik, et võisin arvestada vaid omaenda ajakasutusega ega pidanud parasjagu kusagile kiirustama; hiljem leidsin kusagilt Porte d'Orleansi kandist ka tervenisti iileksi ja luuderohuga kaetud majaseina.

Elu on siiamaani ilus ja loodetavasti saan järgmisesse sissekandesse veel rohkem emotsioone ja pilte lisada. Seniks aga au revoir!












Thursday, June 13, 2013

Laman oma roosas padjahunnikus ja juurdlen juba pikemat aega blogisissekande etiketikohase alustamise teemal. Tere? Pole ammu kirjutanud? Olen Pangal ja...? Aga õnnetuseks ongi just Panga paik, kus ma hetkel ei resideeru, sest hubase (aga apelsinivaese) bussisõidu tulemusena on kirjutamistsoon jäänud minust neljakümne kilomeetri kaugusele. Sõrmed ei libise üle klaviatuuri just kuigi vilkalt - pigem takerduvad, peatuvad... ja mina jään omakorda mõtlema, et ehk ongi aju ja randme vastastikuseks koostööks vaja piparmünditeed ja puupliiti, tiikidevahelisi tuure ja juhuslikult kohatud kärnkonni.

Eelmises postituses tõin kõige hiljutisema sündmusena välja Anita sünnipäeva, millele järgnes mõnus ja rahulik periood ajal, mil teised eksameid tegid. Elasin küll hirmus, et kui mu väljateenitud puhkus kord läbi saab, tuleb suvetöö näol vanu võlgu tasuma hakata, aga imekombel pääsesin ka sellest ebameeldivusest ning sain tunnistuse kätte samal ajal kui mu tublid ja töökad klassiõed. 

Nendesamade tublide inimestega sai ühel neljapäeval ka Kõljalas Inga juures käidud, uljusehoos tahtmatult kohalikku kiike lõhutud ja distantsilt hobuseid vaadeldud. Õhtu jätkus linnas Taavi Petersoni kitarrimängu ja Lokaali kvaliteetmuusika saatel ning oli ühtlasi heaks soojenduseks järgmisele pöörasele ööle, mille lõpetas (või hoopis alustas?) kurikuulus Diva shotivõistlus...

Eelmisel esmaspäeval sai üks lennupulm ka maha peetud ja sellele eelnenud tüdrukuteõhtu oli lihtsalt kirjeldamatult tore (ja tänu soome turistidele ka üpris tulus) ja leidsin jälle kinnitust mõttele, et a-klassi valimine on olnud üks mu elu kõige parimaid otsuseid. Pulm ise oli mingi piirini samuti väga meeleolukas ja sealt edasi... noh, jah. Ehk saab korda.

Reedel tähistasime sõpradega.. eemn.. reedet? ühe meeleoluka aliasemänguga titeranna lähistel, pärast mida sai toime pandud kiiremat sorti klubijooks pargist kesklinna (sest kui rahatasku on tühi, aitavad vähemalt kiired jalad minusugustel rottidel enne südaööd tasulistele pidudele jõuda) ja õhtu tipphetkeks võib ilmselt nimetada Anitaga koos dereku burgerist saadud kulinaarset elamust. Järgmisel hommikul tuli asuda teele suguvõsa kokkutulekule Raplasse ja ehkki ma suurema osa päevast magasin ja tagatipuks veel hiirega kokku puutusin, oli tegu siiski ühe täitsa mõnusa perekondliku getawayga.

Viimased kaks päeva möödusid Kerttu ja Regiinaga Pangal olemise tähe all. Ostsime linnast pitsasid ja muud head kraami kaasa ja veetsime mõnusa ja tubase õhtu, et järgmisel päeval mere ääres Passengeri kuulata, tiigis ujumas käia ja koorejäätist suve esimeste metsmaasikatega kaunistada.

Pikk sai see sissekanne nüüd küll ja ega keegi peale minu ja Kaja seda ilmselt lugeda viitsigi (kuigi samas - mõned inimesed loevad ka terveid raamatuid läbi), aga vähemalt sai mu elu nüüd jälle jäädvustatud (sest blogikaante vahele surumata teda ju tegelikult olemas ei olegi) ja minu süda on rahul. Homme ootab meie vahvat reisiseltskonda Tartu ja eks siis laupäeval paistab, missuguste võitude ja kaotustega sealt lõpuks naaseme. Ööd!










Sunday, May 26, 2013

Kõige tüüpilisemaks blogikirjutamisstsenaariumiks ongi ilmselt kujunenud olukord, kus mul on väga-väga-väga vaja midagi järgmiseks päevaks ära teha või õppida ja ma lihtsalt lükkan ja lükkan seda lõpmata kaua edasi ja õpin vahepeal mõne rootsi- või serbiakeelse laulu pähe (gangnam styleni pole siiski veel jõudnud), loen mõne lennukaaslase isa blogi, vaatan kõik Tutvuse pildid ja kommentaarid läbi ja kui muu ebaolulisega on ühele poole saadud, hakkan tagatipuks siia muidu suhteliselt staatilisse keskkonda uut postitust looma.

Selle lohiseva ja Ilvesele seetõttu kardetavasti ebasümpaatse lausega tahtsin vist tegelikult öelda, et mu elus on jälle maad võtmas see kõigist kohustustest läbi libisemise ja mitte millegi tõsiselt võtmise periood ja ma tunnen, et oleksin võimeline palju suuremaks arenguks ja rohkemateks tegudeks (siin oli enne negatiivne lause, aga otsustasin ligitõmbavuse seaduse järgi käituda ja muutsin selle positiivseks ja edasipüüdlikuks). Samas olen enamasti hästi õnnelik ja tunnen aina suuremat rõõmu vihmase männimetsa lõhnast, sõbralikest tigudest ja kõigest toredast, mida elu reede õhtuti ette serveerib, kuigi oma möödalaskude parandamiseks on vahel vaja kõikvõimalikke matku ja vestlusi ette võtta. Need aga lisavad omakorda elule põnevust juurde ja üleüldse ei tohiks ma millegi üle kurta, kui terve suvi ja kõik ilus seega alles ees on.

Lisaks oma igipõlisele õnnelikkuse-jutule peaksin vist mõned hiljutisemad seigad ka siiski üles tähendama ja kuna ma väga kaugele mõelda ei viitsi, alustan kahe nädala tagustest sündmustest - nimelt käisime mingil reedel Ulla ja Kristiinaga Pärnus kontserdil ja kogu see retk kujunes täiesti ootustevastaseks, aga väga-väga ilusaks ja hubaseks (statoili burger oli hea, vennaskond ilus, seltskond mõnus ja ööbimiskoht ootamatult luksuslik), laupäeval oli maale minek ja no mitte et ma oskaks ise väga kommenteerida, aga võttis Panga peo mõõtmed vist välja küll. Järgmine päev möödus traditsiooniliste ja mitte nii traditsiooniliste ellujääjatega, mõningate külaliste Võhma poes käiguga ja kokkuvõttes võib ehk rahule jääda, aga samas möödub ilmselt tükk aega, kuni seal jälle midagi korraldan.

Üleeilne Anita sünnipäev oli ka jube vahva ja öö pikk ja värvikas, küll aga tuleb au anda Edda Pauksonile, kes liiklusohutuse koha pealt oma ennustustega küll ei eksinud. Loodetavasti saab kõik siiski korda ja nüüd ongi järsku kätte jõudnud selline moment, kus ma olen joonud pudeli kokakoolat (lahustuvat kohvi siin ei ole ja Anita õnnetutele kogemustele tuginedes ma presskannu igaks juhuks tarvitusele ei võta), sisse on tulnud tahtejõud ja tegutsemistuhin ja seega võib lausa juhtuda, et võtan selle matemaatika nüüd ette ja sooritan töö homme positiivsele hindele. Kõike kõige paremat kõigile eksamitegijatele ka (ja siia lõppu mõned vähesed pildid, mis pole instagrami kaudu ilmavalgust näinud).


käisime Lätis lõunat söömas
üks ilus varahommikune matk Kudjapele
Panga