Eelmises postituses tõin kõige hiljutisema sündmusena välja Anita sünnipäeva, millele järgnes mõnus ja rahulik periood ajal, mil teised eksameid tegid. Elasin küll hirmus, et kui mu väljateenitud puhkus kord läbi saab, tuleb suvetöö näol vanu võlgu tasuma hakata, aga imekombel pääsesin ka sellest ebameeldivusest ning sain tunnistuse kätte samal ajal kui mu tublid ja töökad klassiõed.
Nendesamade tublide inimestega sai ühel neljapäeval ka Kõljalas Inga juures käidud, uljusehoos tahtmatult kohalikku kiike lõhutud ja distantsilt hobuseid vaadeldud. Õhtu jätkus linnas Taavi Petersoni kitarrimängu ja Lokaali kvaliteetmuusika saatel ning oli ühtlasi heaks soojenduseks järgmisele pöörasele ööle, mille lõpetas (või hoopis alustas?) kurikuulus Diva shotivõistlus...
Eelmisel esmaspäeval sai üks lennupulm ka maha peetud ja sellele eelnenud tüdrukuteõhtu oli lihtsalt kirjeldamatult tore (ja tänu soome turistidele ka üpris tulus) ja leidsin jälle kinnitust mõttele, et a-klassi valimine on olnud üks mu elu kõige parimaid otsuseid. Pulm ise oli mingi piirini samuti väga meeleolukas ja sealt edasi... noh, jah. Ehk saab korda.
Reedel tähistasime sõpradega.. eemn.. reedet? ühe meeleoluka aliasemänguga titeranna lähistel, pärast mida sai toime pandud kiiremat sorti klubijooks pargist kesklinna (sest kui rahatasku on tühi, aitavad vähemalt kiired jalad minusugustel rottidel enne südaööd tasulistele pidudele jõuda) ja õhtu tipphetkeks võib ilmselt nimetada Anitaga koos dereku burgerist saadud kulinaarset elamust. Järgmisel hommikul tuli asuda teele suguvõsa kokkutulekule Raplasse ja ehkki ma suurema osa päevast magasin ja tagatipuks veel hiirega kokku puutusin, oli tegu siiski ühe täitsa mõnusa perekondliku getawayga.
Viimased kaks päeva möödusid Kerttu ja Regiinaga Pangal olemise tähe all. Ostsime linnast pitsasid ja muud head kraami kaasa ja veetsime mõnusa ja tubase õhtu, et järgmisel päeval mere ääres Passengeri kuulata, tiigis ujumas käia ja koorejäätist suve esimeste metsmaasikatega kaunistada.
Pikk sai see sissekanne nüüd küll ja ega keegi peale minu ja Kaja seda ilmselt lugeda viitsigi (kuigi samas - mõned inimesed loevad ka terveid raamatuid läbi), aga vähemalt sai mu elu nüüd jälle jäädvustatud (sest blogikaante vahele surumata teda ju tegelikult olemas ei olegi) ja minu süda on rahul. Homme ootab meie vahvat reisiseltskonda Tartu ja eks siis laupäeval paistab, missuguste võitude ja kaotustega sealt lõpuks naaseme. Ööd!
