Palju õnne sünnipäevaks, õnne isiklikus elus!

 On väga raske olla õnnetu, kui sul on Panga, otsustasin. Ja alustasin oma tavapärast ringkäiku üle mustikavälude tiikide poole ja siis jälle läbi metsa mere äärde, kuhu värske kalavaru ja lähemale roomanud päike olid kutsunud luiged. Varem olin harjunud lihtsalt veepiirini kõndima, ühelt kivilt teisele hüppama, midagi laulma ja siis tagasi minema. Kui jaksu ja selginemist vajavaid mõtteid oli rohkem, kõndisin vahel ka müüri endani.

 Nüüd on mul oma pink. Või no tegelikult on see pigem kitsede-põtrade ja muude metsaelanike oma, sest sinna külge on riputatud soolakivi - aga see on väikesel kõrgendikul metsa piiril, otsevaatega paekivil murduvaile lainetele ja just täpselt nii kaugel, et ühe sõõrmega tunned adru lõhna ja teisega nuusutad männivaiku. Seal ma nüüd käin istumas ja olemas, vahel kirjutan paar rida ka taskumärkmikusse. Muuhulgas mõtlesin eelmistel aastal kohatud inimestele ja nende harjumuspärastele elukeskkondadele.

 Mu keeltekooli pinginaaber Keeniast ei olnud eluski merd näinud ja kartis vist üldse vett, sest tal olid kehvad kogemused jõekrabidega (huvitaval kombel oli ta krokodillidega enam-vähem sina peal püsinud). Minu ja tema lapsepõlve oli üldse üsna veider kõrvutada, sest 11-aastaselt lugesin ma pigem kaloreid ja rasvu kui ellujäämise eesmärgil tapetud tuvisid - aga mine tea, äkki tundus mõte senikuulmatul saarel lutsu viskavast tüdrukust ka temale eksootiline.

Mind majutanud Pariisi perekond elas rannikust seitsme sõidutunni kaugusel ja suuna sinna võtsid nad umbes kord aastas (minu privaatsuse ja mugavama äraolemise kasuks just siis, kui neil külas olin). Reisi tarbeks pakiti kokku terve elamine ja ehkki šokolaadikarva jõnglaste autossetoppimisega oli tükk tegemist, peegeldus perekonna näolt rõõm linnatolmu jalgelt pühkimisest. See oli nende jaoks sündmus. Ja kui ma Speyeri rongijaamas oma saksa võõrustajaga hüvasti jätsin, palus ta mul merd tervitada, sest ise oli ta seda viimati teinud aastaid tagasi Sitsiilias.

 Ma ise pole kunagi merest rohkem kui kolme kilomeetri kaugusel elanud ja nii on mul raske ette kujutada, mis tunded mind pikemalt sisemaal viibides vallata võiks. Samas mäletan, et juba paaripäevased käigud Viljandisse tekitasid alguses ängi ja tahtmist näha kaugemale, kui künkad ja põõsad seda võimaldasid ning selles mere võlu vist minu jaoks seisnebki: näha nii kaugele, kui horisont lubab ja silm ulatab. Näha enda ees lahtist maailma, ettearvamatust ja tohutult, tohutult võimalusi.

Õde ja kassid

 Liise tunnetab sotsiaalset maailma läbi kasside: Triibu tuleb ja hüppab su peale ja hakkab ilastama ega lahku enne, kui sa oled ta mitu korda minema lükanud. Ja Täpi tuleb ja seisab su kõrvale ja ootab, et sa ta sülle võtaksid, sest ta ei tea täpselt, kas teda tahetakse või mitte. Aga mul on ükskõik, kuidas nad mulle lähenevad, sest ma armastan neid mõlemat täpselt sama palju.

Võtmed ja Lembitu Kuuse

 Istusin täna kaks tundi koolis ära ja leidsin siis, et on juba nagu oldud ka. Ja tegin spontaanselt Panga poole minekut, enne aga käisime Kärdiga veel garderoobist läbi ja ta loopis oma kapivõtmeid nii õnnetult (ja samas kadestusväärse täpsusega), et need läbi miniatuurse õhuaugu kappi endasse kukkusid.

 Nagu ikka, oli ühe mehe õnnetus teise mehe õnn ja mõni naeris seetõttu läbi pisarate ja mõni mitte, aga ühiselt tegime otsuse hakata minu kappi revideerima... sest säilis õhkõrn võimalus, et need hoopis minu omasse lendasid. Paraku on mu sealne panipaik alates 2006. aastast no ikka kõikvõimalikku pahna kogunud ja pärast hapukurkide, burdade, kahvlite, käterätikute ja kriminullide kõrvalt tehtud märkmete (ja see oli ainult üks riiul!) välja tõstmist lendas üks mu veinipokaalidest põrandale kildudeks. Ühesõnaga koristajatädi Milvile südamevalu kui palju.

 (võtit kätte ei saanudki, aga põranda tegime ikka ise puhtaks)

   Ja siis jõudsin Pangale ja kui me linnas olümpiat eriti ei jälgigi, siis siin hoidsid sellega kursis paralleelselt nii telekas kui ka raadio. Nõjatusin kütteruumi seinale (talvisel ajal ainuke soe koht majas) ja kuulasin
rajaäärse rahva ergutushõiskeid, kõlisevaid lehmakellasid ja Lembitu Kuuset. Minu arvates on need kõige nostalgilisemad ja lapsepõlvemad helid üldse, sellest kirjutas keegi kuskil luuletuse ka. Kui leian, panen siia üles.

 Eile vajasin koristusmuusikat ja küsisin Kärdilt ilusat laulu, sain ka, aga relatedist leidsin endale hoopis Gabrielle Aplini. Ja sellega kaasnes terve albumi jagu rahulolu.

Mehhiko, mets ja uisud

 (ei seostu sinu Mehhiko puhkust kujutava lemmikseriaaliga)

 Täna oli jälle üks imeline päev, käisime pere ja peniga hommikul metsas küttepuid tegemas ja oksi põletamas ja ehkki ma oleks korra küll langeva kase alla jäänud (õnnetusest päästsid mind kiired jalad), ei hävitanud see tööindu ning minu rassimist kirjeldas kasuisa sõnadega "jõhker loom". Ja sellest tulenevalt sain perekonnalt päeva üllataja tiitli - auhinnaks auriga kinkekaart, mis kellelgi kuskilt üle jäänud oli. Aitäh!

 Neidudega käisime aga hoopis uisutamas ja seda hoolimata väljakut katvast sentimeetrisest veekihist, murenenud pinnasest ja mõnetisest läbi jää vajumisest. Pärast jõime kohvikus teed ja kuulasime, kuidas Johanna luuletusi ette loeb - Ingel Unduski looming, Müürilehest saab näiteks vaadata. Ühe sisu oli umbes selline, et kas kõikide miljonite eksisteerivate mõtete, maitsete ja helide ära proovimisest algab siis õnn. Kõnetas küll, sest olen nii palju enda juures märganud seda tahaks-kõike-kõike-näha-igale-poole-jõuda-mentaliteeti ja ühesõnaga - rohkem rahu ja kulgemist, sest kõike ei jõua niikuinii ja praeguses hetkes on isegi hea (ja need kohviku-hetked olid veel eriti head, sest olid soojus ja rammestus ja sõbrad).

 Eile tegime kodus selle Mehhiko õhtu ära, alguses empsiga kraamisime ja küpsetasime ja pärast (siis juba hispaania muusika saatel) sõime kõik koos guacamolet ja tacosid ja nachosid ja miljonit erinevat maisi ja jalopenoga asja. Ja kõik oli maitsev ja tore.

 Muidu kui ma nüüd oma postitusi ja ka seda kirjutist siin praegu loen, siis kõik tundub siuke suhkruvatt. Ma ise lõpetasin näiteks ühe ajakirja lugemise kunagi ära, sest see oli kokku selline manna ja roughiks üldse ei läinud - aga ehk muutub selles osas midagi pärast neljapäevase vaivere-peo ära pidamist. Ühesõnaga kirjutamiseni ja siia lõppu kaks pilti eilsest.

Žfepš

 Poollamasklen oma roosas voodis. Veel kaheksa tundi tagasi valgus siia purk mett ja kümme tundi tagasi valgus siia Kaja - ja pärast kodusid omavate sõprade ära saatmist istusin mina veel mõnda aega arvutiekraani taga ja kammisin kõikvõimalikke rännublogisid läbi, Kaja endiselt voodi teises otsas rammestunult hingamas.

 Mingi äraminemise ja kirjutamise kihk on peal ja see teeb ütlemata rõõmsaks, sest veel aastake tagasi ei tahtnud ma oma hubasest kodust lahkumisest kuuldagi - nagu see kääbik, kes nipsasjakesi ja sooju jalavanne armastas. Praegu tunnen aga lausa, et elu usaldamine ja peadpidi tundmatusse hüppamine on hädavajalik, sest kõiki internetiavarusi kurnavaid sõnu kirjutan ma läbi väikelinna prisma ja omaenda vaatenurga ning mõneks ajaks on vaja see eluviis teistsuguste ja kaugemate tõdede vaatlemise vastu välja vahetada.

 Ühesõnaga, intuitsioon ütleb, et pärast kooli lõpetamist ja kuuajast töökogemust autoregistrikeskuses (see saab ka kindlasti üks isemoodi ettevõtmine olema) tuleb minna.

 Selle intuitsiooni koha pealt nii palju veel, et ma ei tea, kas tegu on kundalini shakti, baasjoogaharjutuste või tavalise meditatsiooniga, aga mingi kulgevus, muutumine ja mõistmine on üles raputatud küll. Just see lihast loobumine näiteks - ma ei tea päris täpselt, kust see mõte tuli, aga tegi ta seda nii järsku ja loomulikult, et mul ei jäänudki muud üle kui vooluga kaasa minna. Ja siiamaani triivin. Põnev on selliseid piiranguid seada ja ennast jälgida ja keegi kuskil on vist öelnud ka, et vaid enese piiramine teeb tõeliselt vabaks. Mil viisil mina sellega nõustun, on ilmselt arengu küsimus.

 Teised muutused jäägu teistesse sissekannetesse ja nüüd märgin hoopis ära, et mul käisid eile sõbrad külas! Ma nii tohutult väga hindan seltskonda, mis juba oma olemuselt ja huumorilt on nii idikas ja naeruväärne, et selili maas ja hingetult naermiseks ei lähe vaja ühtegi ühendavat või vabastavat meelemürki. Mängisime scrabblet ja jõime Läti Henrikuid (kuum vesi + katuselt õngitsetud jää).

 Täna peame aga perega hoopis Mehhiko stiilis pidu, mis tähendab tacosid, enchiladasid ja üldse kõike, mis hispaania keeles kõlab nagu vulgaarne sõim, aga on tegelikult hoopis maitsev suutäis. Eks siis ole näha, kuidas ma sellest nisujahust kõrvale vingerdan (kui üldse).

Kundalini jooga ja kõige viimane laul

 Võtsin just taimetee pähe karastava sõõmu piparmündiäädikat ja kui ma juba šokiteraapiaga alustasin, võin sama hästi ka siinset seisvat keskkonda mõne üllatusliku postitusega raputada.

 1/12 aastast on selleks korraks jälle mööda saadetud ja et terapeudid (või no vähemalt need, kes briti komöödiates mängivad) teavad öelda, et abielu raskeim periood on selle esimesed 52 nädalat, oleks ka jaanuar kui minu ja aasta suhte esimene etapp pidanud pigem katsumusterohke olema. Aga üldse ei olnud! 

 Jumalale tänu, et ma detsembris nii oma elemendist väljas olin, sest vastasel juhul poleks ma seda kundalini jooga raamatut üldse soetama hakanudki. Ja nagu asjadel ikka kombeks on, annavad nad tõukeid uuteks asjadeks - ja siin ma nüüd siis olen ja tähistan kahe nädala möödumist lihavabaks tüdrukuks hakkamisest (kala lubasin küll menüüsse küll tagasi, sest leidsin, et kui ma selles elus meresaadusi süüa ei saa, siis ma seda elu üldse elada ei tahagi). Ja üleeile konfiskeerisin toidulaualt nisujahu. Eks siis näis, kauaks seda va tahtmist jätkub.

 Tahtmise jätkumise koha pealt nii palju veel, et tegelikult oleks minu arust hästi ilus, kui mul jätkuks jõudu ja soovi blogi näiteks... no näiteks kord nädalas uuendada. Sest tegelikult mulle hästi meeldib kirjutada ja hiljem oma kirjutatut lugeda (ja seepärast polegi midagi katki, kui keegi teine seda ei tee) ja tihti ka parandada ja mõnel harvemal korral ka pea käte vahel ahastada - sest tegelikult on ju rumal oldud küll ja veel.

 Aga vaikus on siin laiutanud sellepärast, et 1) ma olen lohh ja 2) mu (ebaratsionaalsete) hirmude hulka kuulub see, et kui ma oma üksikuid mõttekatkeid kõigi jaoks internetti üles riputan, ei ole mul varsti enam mitte kellegagi mitte millestki rääkida.

 Sinna ebaratsionaalsete hirmude kategooriasse kuulub lisaks näiteks närilistele muidu veel see ka, et kõik noodid lõpevad ühel päeval maailmast nii otsa, et ühtegi uut laulu enam kirjutada ei saa. Eriti tugevalt lööb see ahastus välja eurovisiooni aegu ja nii ma pärast iga riigi esitust värisengi, et no see oli nüüd küll kõige viimane laul. Aga näe, alati on midagi veel uuemat ja koledamat lavale roninud! 

Pealegi kinkis Ulla mulle sünnipäevaks väikese kaardikese, kus oli paari lihtsa kalkulatsiooni abil ka minusugusele selgeks tehtud, et tegelikult saab igasuguseid uusi meloodiaid veel kokku klopsida küll. Nii et ma siis korraks sülitan oma hirmudele (ebadaamilik väljend?) ja võtan esialgseks sihiks iganädalase postitamise. Pigem enda, aga võib-olla ka teie jaoks. Oleneb, kui hästi te käitute.

Olge rõõmsad ja kallistage oma lähedasi! Siin on pilt tiigrist.