Aasta teeb palju. Eelmise aasta samal kuupäeval-kellaajal ma ilmselt juba magasin, aga enne seda halasin köögis vanematele (ja kirjutasin igale poole internetti), et sinna jõledasse pealinna minul küll enam asja ei ole. Õudne koht ja eesti keelt nad ka ei räägi ja elatise teenimiseks ainult kütavad aga mobiiltelefone varastada, igasugu kontserte korraldavad ja promovad küll, aga lubatud Vennaskonna asemel täidab lava hoopis mõni ku klux klani kostüümides kamp.

 Pole ilmselt vaja lisada, et elasin ise kõik need asjad läbi ja olin sestap edasiste reiside suhtes üsna skeptiliselt meelestatud. Või pigem - Tallinn-Kuressaare bussist väljus toona minu asemel üks õnnetu pundar täis muret ja hirmu. Ilonale ütlesin just ka, et tead, meil läks tookord nii palju asju halvasti ja ma olin päris kindel, et selle tagasisõidubussiga me teeme veel avarii ja saame kõik viga või läheb veel hullemini. Aga siin ma endiselt olen...

 Ja siis tuli uus kevad ja uus vaheaeg ja minu süda täitus sealsamas linnas nii vahetu õnne ja vabadusega. Hingamine uuenes ja eks ma ise olin ka selle võrra vanem ja targem, et oma isiklikke asju korralikumalt enda lähedal hoida või siis just olukordadel mõnusamalt kulgeda lasta; igatahes mängis kõik lõpuks väga ilusti välja ja kohapealsed inimesed olid suurepärased. Alguses tegime ekskursioone ja perekondlikke asju ja muuhulgas näitas emps platsi, kus teenija tapmise eest hukati aadlik; tänavakive, millel seistes on võimalik näha kuute Tallinna kirikutorni, ja kohvikut, kus ta 18-aastasena esimest korda sõõmu alkoholi jõi. Selle koha peal hakkas mul natuke piinlik.

 Reedel lõppesid perekondlikud ja algasid sõberlikud asjad. Kaja sattus jälle igale poole ja mina tahtsin jälle soovilugusid ja telefoni memo täitus jälle uute naljadega (mul on tõsine plaan need ilma igasuguste korrektuurideta ühel päeval kusagil avaldada); laupäeval läksime Ilonaga Aafrika vabatahtlike konverentsile, kust me ka ainukeste osalejate ja põhimõtteliselt sama tarkadena tagasi tulime. Enne seda istusime päikese käes ja rääkisime juttu ühe lõbusa hommikuse joodikuga, kes näkku vaadates kohe mu kunstripsmeid kommenteerida oskas ning muuseas ka mainida teadis, et ma muidu olen küll vahva inimene, aga vitamiinipuudusega. Mõningaid vanasõnu pildus ta ka, aga neid ei ole sobilik siia kirjutada.

 Ja Johannat nägime ja Rahva Raamatu kohvikus istusime ja Kaja vend oli vahva ja mõne teisega istusime hoopis pargis. Raamatupoe kohvikupidaja oli armas ja andis mulle kohupiimakoogi tasuta ja keset mu venna vinüülplaate ja raamatuhunnikuid oli ka hea külitada. Üldse kujunes kogu see Tallinna-ettevõtmine läbinisti imeliseks, aitäh ja varsti uuesti!

 Selliseid hetki serveerib elu. Oled Tartus, satud kõige muu kõrvalt isegi olümpiaadile ja järsku ulatatakse su kätte beebi, kelle olemasolu sinus mingi kõikehõlmava õnnetunde tekitab (liiga vara?). Üks päev pidutsed koolis ja teine päev teed seda jälle, aga tiksud sedakorda isegi kauem kui Rita Ilves ja plaanid hommikuni riietusruumi magama jääda (õnneks jäävad mõned ideed siiski teostuseta). Leiad kuskilt klassiruumist ksülofoni, kustutad tuled ära ja hakkad koos sõpradega improviseerima lugu, millest saab raskemuusikaansambli Andy's Undies esimene singel. Teed loodusmaja liftist diskobussi ja kuulad aulas ilusaid sõnu, mida laulab muusikasse üks sinu parimatest inimestest; võtad lokaalist soolakurke, küsid DJ-lt neli korda ühte ja sama lugu ja siis hommikul veel imestad, et ülahuul kuidagi imelikult valus on. Filosofeerid kaua võõrsil olnud sõbraga elu põhiküsimuste üle ja avastad, et kaheksa näost-näkku vestluste vahele jäänud kuud pole teie ühist vibratsiooni kuidagi kahandanud ega kaotanud.

 Vahel vaatled Eestimaa külaelu selle kõige ehedamas mõttes ja saad ülesande kirjutada naabritädile ingliskeelsete sõnade hääldus, mida tema kauge Austraalia sugulane siis läbi telefonitoru kuulma peaks (hääv juu kat mai letter?). Muuhulgas kuuled ära loo sellest, kuidas tegus vanainimene läbi pööningulae kanadele otsa kukkus ja saadud tüsistuste tõttu omale antibiootikumid kraesse kirjutada lasi (need paganad aga, teadagi, keeravad ju soolestiku mikrofloora pea peale ja siis lippagi kemmergu vahet nagu loll). Kuulad ja noogutad ja imetled seina pealt ajalehtedest välja lõigatud pilte, millel troonivad niisugused staarid nagu Kihnu Virve, õed Sõnajalad ja Printsessi-Elo. Ja taamal lavka juures libistab majaperenaise abikaasa vaikselt Sarvikut.

 Linnahommikuti kuulad kassi nurrumist ja katuse vastu peksvat vihmavalingut või siis hoopis ringutad ja avad silmad, et aknast sisse langevat lund vaadata. Kostitad sõpra taimetoiduga ja hakkad vaikselt peas hellitama mõtet, et võiks ju kunagi, millalgi, ka taolise suunitlusega söömiskoha pidamist proovida... ja kui sa siis veel bussi peale jalutama hakkad, mattuvad tillukesed eri värvi majad ja nende ümber tõmmatud aiad sätendava lumekihi alla ja Kuressaare näeb ühtäkki välja nagu väike piparkoogilinn.

 Jah, selliseid hetki serveerib elu. Ainult siruta käsi välja ja võta :)

Pagana pühapäevad

 Ma olen muidu viimasel ajal üsna teotahteline ja keskendun enda arendamisele rohkem kui kunagi varem, aga nagu kellavärk juhtub igal pühapäevaõhtul täpselt sama asi. Ükskõik, mida ma endale sellesse päeva ka plaaninud poleks, umbes kuue-seitsme ajal saabub õhtuhämarus ja ühes sellega absoluutne motivatsioonipuudus.

 Need on need hetked, mil kogu inimeksistentsil tundub puuduvat põhjus ja tagajärg. Või no olgu, tõenäoliselt neid polegi, sest mis kõrgema eesmärgi teenimise nimel me siin ikka energiat tarbime ja kulutame. Aga "Mis mõttega?" on ohtlik küsimus, sest kord juba sellele teele sattununa on kõrvalepõikamine keeruline. Mis mõttega sa selleks tunniks kooli lähed? Aga miks sa üldse kooli lähed? Ahhaa, või et haridust saama! Haridusega saab teha palju tähtsaid asju küll, näiteks nagu töökoha kindlustamine ja mitte nälga suremine. Aga üksikisiku näljasurm ei kujutaks endast maakerale just suurt kaotust ja teistpidi vaadatuna võidaks ta isegi rohkem, kui meist kedagi enam siin ei oleks. Inimene ei ole mingi looduse kroon ega valitseja, inimene on kahjur. Ja palju ohtlikum kui mõni süütu rott või lehetäi.

pilt ei seondu teemaga, aga no sa lihtsalt vaata neid armsaid kannukesi

 Igatahes on see kurjakuulutav Mis Mõttega umbes nagu väike teeäärne tankla, mille juurest viib kiirtee kuristikuni Põlastusväärsem Kui Rott. Vähemalt minu jaoks. Niisiis üritan selle iniseva hääle tekkimisel talle kohe millegagi vastu pead anda, eriti hästi sobib näiteks raamatu lugemise näol kellegi teise elusse kaevumine või lihtsalt magama minemine. Hommikuti on kõik toredam ja paljutõotavam niikuinii - praegu paistab ka päike aknast sisse ja kurjade ilmade kadumisest annavad tunnistust lärmakad kured. Ja eelmise arutelu jätkuks: kui mu olemasolu juba niikuinii täiesti tähtsusetu on, võin teda sama hästi ka iseenda kõige parema ja õnnelikuma äranägemise järgi tarvitada (seda siis järgmise pühapäevani).

 Ilusamaid hetki möödunud nädalavahetusest: laupäeval tõusin koos päikesega ja läksin metsa hommikujooksule, mis lõpuks rohkem nagu hommikuseks uitamiseks kujunes. Leidsin uue kitsede söögiplatsi ja talveunes sipelgapesa, mis tõenäoliselt juba nädala-paari pärast elust kihab; õhtu jäi aga sedapuhku jälle kaineks. Suhtlemiskihku maandasin hoopis cappuccinotassi taga, saades ühtlasi ka jälle aru, miks inimesed ikkagi kohvi joovad ja miks otsustatakse vahel täiesti karske eluviisi kasuks. Sellest pikemalt üks teine kord.

 Pühapäeva esimese poole veetsin jälle metsas, sedakorda perega. Tegime jälle küttepuid, seadsime lõkke üles ja pärast grillisime - nemad siis viinereid ja mina banaane. Ja mulle hakkab vaikselt tunduma, et ma ei olegi enam kunagi lihasöömisest huvitatud.

 Mida värskem on sündmus, seda detailsemalt tahaks kõik kogetu kohe kirja panna ja ribadeks mõelda. Šššhh, sosistan ma endale siis. Päriselt sosistangi, sest sisemist häält on teinekord kõige lihtsam vaigistada just midagi enda ette lausudes. Ütled mõtetes, et kõik on tegelikult hästi ja korras ja kiirustada pole vaja - ja sisemuses tuulav ahv ainult naerab su üle ja ketrab hüplevaid ärevmõtteid edasi. Ütled aga sama asja rahulikul toonil välja ja ahv jääb hetkeks seisma, et kuulatada. Võib-olla on häälel tõesti tõsi taga? Kui mõte heliks formuleerida, peab sellel ju mingi vettpidavus olema.

 Sellest detailitsemise soovist siis. Kui ma pühapäeval Tartu-Tallinna reisilt naasin, tahtsin kohe hästi palju mõtteid ja tundeid kirja panna, paari päeva möödudes oli tagasivaade aga palju üldisem. See on vist inimestevaheliste juhtumistega ka nii, et alguses tahaks kogu toimunu kuni aatomiteni tükkideks lõigata ja neidsamu tükke jälle saja eri nurga alt lahata. Ja siis läheb neli kuud mööda ja ma mainin sedasama asja kohvikulauas, võttes selle tohutu episoodi üheainsa lausega kokku - et oli jah üks inimene, kelle olemasolu mu mõttemaailma kõvasti raputas ja nüüd teda enam minu elus ei ole. Kõik. Järgmine teema.

(Aga aitäh, et sa olid, muide. Sa seda blogi küll tõenäoliselt kunagi ei loe, aga see on minu viis need tänusõnad universumisse paisata)

 Raamatus "Süü on tähtedel" kirjutas John Green väga ilusasti lõpmatuste kohta ja minu vaimusilma kerkis kohe pügalatega skaala, ühikuks kogemused. Mida rohkem end mingis vallas piiritleda, seda enam komakohti jõuab tekkida kahe pügala vahele ja mida vähem seada raame, seda rohkem täisarvulisi verstaposte on võimalik läbida.

 Kõrvutan seda teooriat reisimisega. Sa võid võtta ühe linna ja teha sellest oma universumi, sellesse süüvida, igat räämas nurgatagust tundma õppida ja ikka veel tunda, et avastada on küll ja veel. Ja samas võid sa joosta riigist riiki, ammutades igast kultuurist enda jaoks parima ja päeva lõpuks ikkagi mõelda, et oleksid ehk kuskil pikemalt kanda kinnitada tahtnud. Ja kumbki variant pole otseselt hea ega halb.