Alates 2009. aastast olen peas laagerdanud mõtet Saaremaale imporditud nunnasid vaatama minna, aga kord on see jäänud laiskuse taha ja siis jälle sinna, et eelneval õhtul jagati Lokaalis rummikokteile kõigest kahe euro eest. Igatahes võtsin täna ennast kokku ja asusin kolmetunnisele jalgsimatkale Reomäele, kaasas pastakas, märkmik ja tahe vahelduseks iseendaga täitsa omaette olla (et rahu oleks süvendatum, jätsin kõrvaklapid maha ja lülitasin telefoni välja). Jäime ainult mina ja tee.

 Niisugune segajateta kõndimine on selles suhtes hästi tore, et ta puhastab olemasolevaid mõtteid, laskmata seejuures uuel kõrvalisel müral juurde voolata. Näiteks analüüsisin oma käitumisi või käitumata jätmisi ja leidsin, et paljuski rahulolematusi põhjustavas on süüdi väikesed ja küllaltki mõttetud hirmud, mille tunnistamine aga juba iseenesest julgust juurde annab: ausus iseendaga on tähtis, sest sõnastab mured ratsionaalselt ja hoiab ära ebavajaliku draama. Minu arvates on elu ikkagi palju lihtsam, kui ta endal tihti välja paista laseb.

 Ühel hetkel jõudsin kohale ka ja ehkki ma nunnasid ei näinudki, oli kohapealne õhkkond siiski väga armas. Keskendutud oldi aia ja kiriku puhtana hoidmisele, altari ees vaasis õitsesid värsked lilled. Kiviseinad ja ikoonid tekitasid ajatu tunde ning kui välja arvata ukselinke lõgistav tuul ja mitme karjamaa tagune häälekas lehm, veetsin aega täielikus üksinduses. Süütasin küünla ja olin.

 Muul teemal ka, nimelt lugesin tänahommikusest lehest Anu Pallase artiklit ülereguleeritusest ja tekitatud rahulolematusest. Üks riigieksamite tegija suudab selles valdkonnas kaasa mõelda küll, sest see meeletu reeglistik ja pidulikkus võtab aeg-ajalt ikka naeruväärsed mõõtmed: mida ja kellele tõestan ma sellega, et suudan kuus tundi järjest ühe koha peal paigal istuda? Eile inglise keele eksamilt tulles ma pisut isegi muretsesin oma lõppskoori pärast, sest ei rääkinud ettenähtud aega täis - ja siis ma vaatasin päikesesse ja naersin enda üle natuke, sest päike on päris ja eksamid on kellegi poolt välja mõeldud ja sellel on oluline vahet teha.

 Umbes sama asi on ka selle järjepideva viginaga, et õppima minnakse luule- ja kampsunierialasid. Neid pehmeid, noh. Sest vaja on ju insenere, matemaatikuid, logistikuid ja kõiki teisi, kes riiki, tehnikat ja majandust edasi arendavad. Mõistagi on kõik eelmainitud elukutsed väga tähtsad, ainult et... kui palju on meil veel edasi areneda vaja? Kas sellega pole mitte juba praegu liiale mindud?

 Lõpetuseks soovitan lugeda Gregory David Robertsi raamatut "Shantaram" ja olla lihtsalt rõõmus.

Vanad asjad

 Seoses koolitee, emakeeletundide ja kõigi teiste sentimentaalselt otsa lõppevate asjadega tagastas Rita Ilves oma hoolsatele õppuritele nende iga-aastased mõttepäevikud. Avasin enda omad ja panin umbes samal hetkel vist kinni ka, sest kokku oli kirjutatud ikka uskumatul hulgal mõttetut jama - aga võib-olla tasubki elada pigem nende hetkede nimel, millest Ilvesele väga rääkida ei tahakski. Ise seevastu leidsin oma eelmisel suvel ostetud ja alustatud maakaardimotiividega märkmiku, kuhu oli kogunenud märksa põnevamat kraami.

 Möödas pole kümmetki kuud ja ma peaaegu ei tunne enam seda inimest, kes nendele lehtedele tookord tähti vedas. Tegu oli umbes selle perioodiga, mil sain aru elu haprusest ja oma suures õnnelikuks muutumise tuhinas hakkasin üles märkima ilusaid hetki ja juhtumisi, olles lihtsalt tänulik selle üle, et ma (ikka veel) olemas olen. Ühesõnaga umbes sellised asjad, et kuidas ma ikka hommikuti telgiust lahti tõmmates aopäikesesse ärkasin ja taamal loksuvaid kaluripaate vaatasin ja kuidas hiline kukk kuskil kirema hakkas ja kui ilusad asjad on hommikused bussisõidud (aga nad tõesti on!). 

 Ja Pariisi tänavakohvikutes kirjutades lükkasin ümber ühe mind enim köitnud tsitaadi "parim on hea, parem on parim" ja leidsin lihtsalt, et hea on hea. Ilmselt oli selles otsuses kandev roll kohapealsel õhul, sest paar lehekülge hiljem märkisin, et "selles on soojust ja iseenesestmõistetavust ja laineid, mis tungivad läbi kapillaaride ja hingamisteede ning panevad mind tundma, nagu ma oleks linnaga üks. Kõigega üks". Ja enam-vähem nii see tõepoolest oligi.

 Ja siis tuli sügis ja tema järel talv ja mina riputasin jõulutulesid oma toa kõige pimedamatesse ja korratumatesse nurkadesse ja käsitlesin kogu tegevust kui metafoori, et nii minu kui ka kõigi teiste hingede tumedaimad sopid väärivad valgust. Ja tervikuks olemine oli prioriteet.

 Millalgi jäi see märkmik aga soiku ja elu läks edasi, nagu tal ikka kombeks on. Kirjandustunnis ühel päeval rääkisime, et on teatud hulk teatrikriitikuid, kelle avaldatu põhieesmärk on elu jooksul õpitud võõrsõnade demonstreerimine ja nende (vahel ka) õiges kohas kasutamine. Siis ma mõtlesin küll, et ei tahaks oma kirjutamistega sinna kategooriasse langeda ja peaksin hoopis rohkem keskenduma sellele, mida oma vahenditega teistele edasi anda saan. Siia otsa üks mõte tumblrist: Do you tell jokes to make people laugh or to make people think you're funny?

 Ja lõpetuseks üks mu lemmikuid: "Human consciousness was a tragic misstep in evolution. We become too self-aware. Nature created an aspect of nature separate from itself. We are creatures that should not exist by natural law. We are things that labor under illusion of having a self, programmed with total assurance that we are each somebody. When, in fact, everybody's nobody." (Miks me üldse ikka veel ennast nii tõsiselt võtame?)

 Ilusat maipüha!