Sellised asjad juhtuvad

 Viimastel päevadel olen töö juures ainult kirjutanud ja kirjutanud ja kirjutanud, nii luuletusi kui lühikesi proosatekste kui ka sisekaemuslikke mõtteid ja metafoore. Ja siia avalikku blogisse ei ole jõudnud neist mitte ükski, sest ma ei tea veel päris täpselt, mida ma maailmaga jagada tahan ja mida mitte ja kuidas ma seda kõike üldse organiseerima peaks, aga ühel päeval see kindlasti juhtub ja praegu kaardistan ma lihtsalt üles selle, mis mu elus vahepeal toimunud on.

 Eelmisel nädalal käisin korraks Lõmalas ja seal oli hästi tore selles mõttes, et esiteks homeboyd ja teiseks võis mu pilk rännata merepealse horisondini ega pidanud takerduma kolmekümne sentimeetri kaugusel seisvasse arvutiekraani. Mingil põhjusel jõin tassi kohvi, pullisin all-nighteri ja olin eesootava tööpäeva suhtes juba põhimõtteliselt alla andmas - aga hommikul koju kõndides kuulasin hipsterite muusikat, naeratasin aasia päritolu vanapaarile ja tundsin ennast järsku olevat ei kusagil mujal kui maailma tipus. Mu juuksed olid adrused, riided märjad ja kõnnak katkendlik; mu nägu oli unine ja nägi välja täpselt nii trashy, nagu saabuksin koju viiepäevaselt rannapeolt ja ometi ilmutus mulle, kui palju valesid otsuseid ja vaimukaid nalju ja ilusaid ebaõnnestumisi ja südamevalu ja pohmelle ja päikesetõuse mul veel ees on. Ja ma teadsin, kui väga kõik seesugune mu väikese hinge võbelema paneb ja sealsamas teadsin ma ka, et päris katki ei lähe ta mitte kunagi. Ja see oli nii, nii ilus jalutuskäik.

 Ja siis tuli üks kõige halvemaid reedeid ja kohe tema järel üks kõige paremaid laupäevi, mil ma lõpuks ujuma ja antiigiaeda jäätist sööma jõudsin ja seetõttu oma suve bucket listi hoobilt kaks linnukest teha sain; mõned asjad on sinna nimekirja veel jäänud ja neid ma nüüd jõudumööda täitma hakkangi. Näiteks tahaks minna chopsticski ja kinno ja oma uuest punasest kannust sõpradele teed serveerida; üle peaks vaatama Panga tiigid ja Käsitöösahvri ja Haapsalu ja Tartu ja mustikaid ja seeni tahaks ka korjata.

 Vahepeal toimus see kurikuulus rannapidu ka, kust ma ennast kõigi mullu antud lubaduste kiuste ka tänavu leidsin ja hästi tore oli. Üleeile käisime sõpradega räppmuusika saatel korvpalli mängimas ja hüppasime korraks vettegi, pärast kodus võtsin külma duši, määrisin end mandliõlisse ja tegin joogat. Elu püsib balansis ja, nagu targad inimesed twitteris kirjutavad, teeb asju. Ja mil viisil veel! Aga sellepärast ei tasu veel pead norgu lasta.

 Armastage ennast palju!

igav ja mõttetu ja ansip on nõme

best tym best people

naised kurat

o hell naw

zenn

stenn

meri

perenaine

pidu

suplus

juuksed

antiigiaed

 Nagu laupäeva ja pühapäeva poleks kunagi olemas olnudki, istun jälle oma mugavas maanteeameti boksis ja joon põhjapõtradega tassist sidruniteed. Tööinimese põlve on mulle järele jäänud kaks nädalat, eestlase elu aga kolm korda niisama palju. Siis on äralend ja sealt edasi ei tea ma praegu veel midagi, aga mingi väike põnevusvõrse on hinges kasvama hakanud küll ja teda ma siis rännublogisid ja reisiromaane lugedes jõudumööda kastan ja hooldangi. Hommikuti rattaga tööle kihutades saadan talle kasvamiseks esimesi päikesekiiri ja mõnel sellisel õhtul, kui täiskuu jälle merre laiali valgub, vajutan hingemulda ka mõne kuuvalgust täis soolase veepritsme.

 Muidu on olnud hästi ilus ja soe ja siis korraks natuke kurb ja külm, aga lõpuks ikkagi ilus ja soe. Jasmiinid on lõhnanud, pesu on nööril rippunud ja Panga paargu katusele on sadanud paduvihma samal ajal, kui kasetoht välikaminas praksub. Metsas on juba mustikad ja kaks seent ja paljajalu mööda valdusi ringi uidates olen pidanud pikki telefonikõnesid sõpradega, kes oma edasiseks eluks ettevalmistusi teevad ja mööda Eesti erinevaid metropole ringi sõidavad. Häälestamata klaver on oma klahvidel jälle mu värisevaid sõrmi tundnud ja üle pika aja on kortsunud lapsepõlvetoa linad.

 Üks päev käisin jälle nunnakloostris, sedapuhku aga mitte jalgsi ja üldse mitte samamoodi nagu enne; millalgi tegin Kretsile essee stsenograafiast ja koos lõime läikima mu toa räpasemadki sopid. Pere ja hiljem ka Johannaga ladusime kaheksa tundi järjest puid ja kuulasime, kuidas kirvemõrtsukas nalja viskab, Ilona seevastu näitas lagendikul oma koreograafilist vilumust ja siis eile õhtul vaatasime Aiki ja Regiinaga telkut ja sõime krõpsu nii kaua, kuni enekamõtted pähe tükkima hakkasid. Just like the old days.

üks tore päev

üks ilus elu

 Eelmisel nädalal kell 1.11 lamas Kaja minu voodis muumitrollidega padja peal ja soovis, et mu elu raskemaks läheks. Ega ma seda talle tegelikult pahaks ei pannud, ise ka vahel mõtlen, et kõik on alati kuidagi mõnusasti ja lendlevalt möödunud ja mõni challenge ei teeks ju paha - ja siis istusin järsku Tallinnas ühistranspordis ja sain telefonikõne, mis mu kraesse ühe probleemi juurde tekitas. Või noh, tekitasin ma ta oma mõtlematusega ikkagi ise, üldplaanis oli lugu järgmine, et töö juures läks ühe rahalise toiminguga pisut kehvasti ja täna kontorisse tagasi tulles pidin oma ja kliendi naha päästmiseks lugematul hulgal telefonikõnesid tegema, kirju saatma ja kindlustusfirma liikmetega rääkima. Aga kõik ajasin joonde!

 Raamatuid lugedes olen alati imetlenud ja romantiseerinud olukorda, kus inimesed piltlikult öeldes tundmatus kohas vette hüppavad ja seal katse-eksitusmeetodil ujuma õpivad, näiteks kui kolitakse ilma igasuguse ettevalmistuseta täiesti erineva keele ja kultuuritaustaga riiki või tehakse väljaõppeta tööd. Siis ei jäägi muud üle, kui ennast omal jõul pinnal hoida ja iseseisvalt lahendusi välja mõeldes järjest vilunumaks saada ja mulle tundub, et mingil väga algelisel kujul ma just seda tegingi.

 Muidu käisin nädalavahetusel korraks mandril ka ja reedel ennast sinnapoole hääletades ei jõudnud ma üksi reisimise võlusid ära kiita. Esimese autoga jäime napilt praamist maha ja kui ma siis aega parajaks tehes kai ääres ringi uitasin, püüdis mu tähelepanu pealtnäha eelkooliealine kalamees, kes endamisi Elvis Presley "Love Me Tender" vilistas. Istusin ta kõrvale ja sain teada, et viidikas täna eriti ei näkka, küll aga ilmutas ennast hommikupoole üks ahven; kala püüdmas käib poiss iga päev hommikust õhtuni ja tegelikult ei elagi ta mitte Saaremaal, vaid hoopis Eestis (siin külastab ta ainult vanaisa). Pärastpoole sain rekka peale ja tõmbasin end lavatsis mõnusalt kerra. Õhtupäike muutis kuldsed viljapõllud veelgi kuldsemaks, raadiost mängisid vanad eesti hitid ja minu süda oli õnne täis. Autojuht seevastu leidis, et sitaks igav on.

 Tallinnas kohtusin sõpradega ja kogu see laulupeoõhkkond tegi olemise jälle nii hardaks. Ühel õhtul istusime korraks Tammsaare pargis ja tutvusime mingi Pakistani tüübiga, siis jälle vaatasime lauluväljaku juures merd ja pärast avastasime seda ilusat osa pealinnast, mis jääb bussijaama juurde. Johanna tädil oli nii ilus ja kvaliteetne korter ja seal oli klaverikujuline teekann.

 Eile käisin Regiinaga oma elu teisel autokohtingul, millest suurema osa me siiski pargis veetsime ja oma ühiseks tulevikuks äriplaane tegime. Igal pool on nii palju õisi ja elu on soe ja ilus.

uskumatu

pöörane

enne praami

pai

mühin

piknik

tšempion

Kahhelahjurott

 Tere esimest järelvalveta tööpäeva! Mul on omanimeline tempel, seifi võti ja ma oskan nüüd telefonile ametlikult vastata. Argipäevad veedan seintega eraldatud boksis, kuhu ma väga ameerikalikult võiksin kleepida oma perepildid ja motiveerivad tsitaadid (aga ei kleebi). Kliente käib vähe ning kui välja arvata paar-kolm tegemist vajavat kindlustust ja riigilõivu, saan tunnid üheksast viieni sisustada ise ja ma armastan seda.

  Mõned inimesed ei salli üldse ootamist ja mõni teine ütleb jälle pidevalt, et ta ei viitsi passida. Mul selles suhtes vastav kogemus puudub, sest ma ise hilinen alati igale poole ja kui ma imekombel peaksin kokkulepitud kohta (kellestki varem) kohale jõudma, võtan nendest hetkedest viimast ja lihtsalt vahin ringi ja filosofeerin mitte millestki ja mõnikord kirjutan selle mittemillegi isegi paberile üles. Siis võib sellest saada midagi ja millegi eest võib saada raha. Raha ei ole küll kunagi ajend, aga teda on tore mõnikord omada ja siis jälle reede õhtuti otsustada, et ta mulle üldse ei meeldigi ja kõigile lauas istujatele üks raund rummikokse välja teha. Ja öelda tahtsin ma tegelikult hoopis seda, et siin töö juures saab terve päev läbi lugeda ja kirjutada (kuigi mis puudutab luulet, siis mul hetkel sulg üldse ei jookse, tähendab ideid on küll, aga ma ei oska neid vormistada. Samas oleks halvem, kui oleks vastupidi).

 Viimased ajad on muutnud mind väga tundeliseks ja eriti just laupäevahommikuti olen ma väike värisev pundar täis ülevoolavat armastust elu keerdkäikude ja inimlike nõrkuste vastu. Kõige lõbusam on siis, kui ma mõnel teisel päeval hoopis raamatupoodi lähen ja näen riiuleid täis tähemärke, mida ma mitte kunagi tervenisti läbi lugeda ei jõua ja informatsiooni paikadest, millest paljusid ma mitte kunagi ei külasta ja siis tabavad mind sellised hardushood inimeste vastu, kes nii tänuväärselt on mingi osa oma või kellegi teise elust kaante vahele suruda jõudnud.

 Elu muutub praegu üsna kiiresti - kes teeb juhilube, kes läheb ülikooli, kes on hakanud vähem jooma. Mina näiteks ostsin täna lennupiletid, mis mind mõneks ajaks natuke kaugemaid lõhnu ja maitseid avastama viivad ja tõenäoliselt saan sealt täiendada oma blogi millegi veidi heteromaga kui tänane postitus välja kukkus. 

 Stay based!