Saturday, September 20, 2014

Tere mu armsad ja ilusad, elutempo on viimasel ajal olnud tugevam kui mina ja seepärast pole ma viimasel ajal jõudnud kirjutama nii tihti, kui võiks ja peaks ja tahaks. Kus ma viimati toppama jäin? Olin vist kaks päeva seda door2door heategevust teinud ja nautisin oma vaba pühapäeva. Nüüd on sellest kahest päevast saanud kaks nädalat ja ma ausalt ei oskaks ideaalsemat tööd ette kujutada, esiteks algab see kell 11.20 "sharp", mis siinses mõistes tähendab seda, et reaalselt hakkame pihta umbes kella kaheteist paiku. Mis omakorda tähendab, et ma ei pea võitlema äratuskella ja une ja raskete hommikute ja trammi peale jooksmisega, vaid saan magada ja asja rahulikult võtta ja süüa teha ja jalutada. 

Meil heategevuses on umbes kahekümneliikmeline grupp noori kenasid inimesi vanuses 18-26 ja esimesed poolteist tundi tööajast oleme kõik koos ja harjutame oma pitche ja objection handlingut ja naeratamist ja kehakeelt, see kõik on lihtsalt nii energiline ja kord teeme me seda kõike kätekõverdusi tehes, kord üles-alla hüpates, kord joostes ja nii edasi. Kogu see õhkkond on lihtsalt...vauuu :D poleks kunagi osanud arvata, et ennast sellisest seltskonnast leian. Siis topitakse meid valgetesse kaubikutesse ja valju hardcore muusika saatel sõidame erinevatesse äärelinnadesse, kõik pannakse erinevas kohas maha ja edasised seitse tundi mööduvad ustele koputades ja inimeste krediitkaartide numbreid küsides. Hea eesmärgi nimel muidugi. Vahel kutsuvad inimesed mind sisse, teevad süüa, annavad paki piima või vahvleid või küpsiseid või teed või teevad uusi tööpakkumisi või on niisama vahvad vestluskaaslased. Ja siis kella poole üheksa aegu võetakse meid peale ja viiakse linna tagasi. Reedeti lähme kõik koos pubisse ja see viimane reede oli ikka üle igasuguse arvestuse - ja ma veel peaaegu mõtlesin, et jätan selle korra vahele. Koju jõudsin täna pärastlõunal.

Kõik mu roomied on nüüdseks ära vahetunud ja oma elamise leidnud, aga suhtlen oma algupärastega ikka edasi, ühe juures käin Sherlockit vaatamas ja teise sünnipäevale lähen laupäeval. Mu esimene sünnipäev teisel pool ekvaatorit!

Tihti tabab mind arusaam, et ma olen täiesti vaba, mind ei seo mitte miski mitte millegagi. Võin töölepingu päevapealt üles öelda, võin oma seitse asja hostelist kokku korjata ja ükskõik kuhu minna. Ja see on täiesti joovastav tunne.

Nii palju häid ja huvitavaid ja erinevaid inimesi, nii palju tundeid, nii palju elu. Ma armastan seda kõike nii, nii, nii väga ja ma tänan ennast iga päev selle eest, et otsustasin just siia tulla ja et mind just sellesse hostelituppa pandi ja et ma just selle töökoha valisin. Ja ma ei tea enam, mis on hirm.

Sunday, September 7, 2014

sunnuntai

Täna hommikul sain juba ärgates erekollase päikese ja pilvitu taevaga vastu vahtimist ja mõistsin ühtlasi, et oma muumitrolliunistused kollastest lehtedest, põdraga kampsunitest, vinguvast sügistuulest ja auravatest teetassidest vihmasabina saatel võin ma nüüd heaga kuskile kasti ära pakkida ja järgmise aastani voodi alla lükata; selle asemel panin hoopis värvilise kleidi selga, suvemuusika kõrvaklappidesse ja lisasin ostunimekirja pealkirjaga "kui ma ühel päeval raha saan" päikeseprillid. Õues oli nii soe ja perekonnad olid muruplatsidel, pinkidel, purskkaevude juures ja üldse igal pool esimest kevadpäeva nautimas, emad-isad lennutasid oma koertele frisbisid ja söötsid lastele jäätist :) Mina lihtsalt kõndisin ja kõndisin ja kõndisin ja vaatasin kogu seda idülli, vahepeal avastasin ennast megasuurelt turult, mille pindala võis vabalt kilomeetritesse ulatuda; põikasin kohvikusse ja ostsin jäätist ja lugesin ajalehte ja siis kõndisin veel ja jõudsin vapsjee igast kohtadesse, itaallaste linnaossa, surnuaeda, ilusalongide tänavale ja coolidesse secondhandidesse ja nii edasi. Tagasi jalutades jäin jasmiinipõõsast nuusutama ja noppisin hostelisse ühe oksa kaasa ka, mille peale mu roommated ütlesid, et im such a girl :S Praegu kuivatan seda raamatute vahel.

Kaks päeva siin vahepeal töötasin ka, tegingi seda ukselt uksele fundraisingut ja mul pole veel õrna aimugi, kas see mulle meeldib või mitte, aga küllap saabuv nädal näitab. Ühele tsikile igatahes öeldi, et mis ta seal ukseavas ikka külmetab, tulgu parem sisse methi tegema! Kolleegid ja bossid on mul muidu väga alkoholilembesed ja paraku läks neil reedel korda mu kainuseunelmad purustada, aga seda ka mitte väga hullusti ja ma siiski mõtlen, et mulle ei meeldi siin purjus olla. Eile õhtul näiteks jõin baaris ainult teed ja nii toredasti sain kõigiga jutu peale!

Homme saab kaks nädalat siin oldud ja iga päevaga väheneb koduigatsus ja suureneb armastus selle toreda linna vastu. Üks minu jaoks väga oluline murdepunkt oli see, kui olime roomiedega just Sherlocki vaatamise lõpetanud, hakkasime magama minema ja üks neist ütles "good night, family" :D siis tundsingi, et hakkan kuskile kuuluma ja minu elu ongi nüüd praegu siin ja see kõik on väga õige ja hea.

Kui võrratu on olla inimene!








Tuesday, September 2, 2014

Mina olen ikka veel elus ja pole vahepeal nälga ega janusse ära surnud, kuigi laupäeval juhtus poolkogemata üks söögivaba päev ja eile juhtus baaris, et ma ei lasknud endale seda tavapärast ühte õlutki välja teha. :D Muidu ajan siin umbes 2-3 dollariga päevas läbi, aga et mul on halb omadus äärmustesse kalduda, on säästmisest saanud sõltuvus. Näiteks eile õhtul, kui olin lõpetanud oma tavapärase veega keedetud kaerahelbepudru söömise, panin omale hosteliseinalt võetud -25% taco billi kuponge rahakoti vahele ja hõõrusin endamisi käsi, mõeldes kõige odavamale vegeburritole, mille pealt ma veel veerandi maha saan.. ja siis äkki avastasin, et issand jumal, ma olen ju nagu need TLC kanali inimesed, kelle elu ongi pühendatud kõige tasuta saamisele ja kupongide lõikumisele :D ehmatasin veidi ära ja lubasin endale, et edaspidi võtan natuke lõdvemalt.

Kuna ma viimasel ajal päris tihti köögis tšillin, olen hulganisti uusi inimesi kohanud. Siin ei ole esimene küsimus mitte mis su nimi on, vaid kust sa pärit oled - ja vahel juhtub, et vestled kellegagi pool tundi või kauem ja pärast avastad, et te polegi nimesid vahetanud ega üleüldse ennast tutvustanud, ja et see ei olegi üldse tähtis; mu arust see teeb suhtlemise kuidagi nii isetuks ja eesmärgivabaks, lihtsalt olla seal ühes momendis ja rääkida inimesega, kes juhuse tahtel sinuga parajasti seda hetke jagab ja pärast edasi liikuda või siis juhuse tahtel jälle kokku sattuda. No rush. Kui me perega Horvaatias olime, käisime ühes tänavakohvikus ja seal oli üks teenindaja mulle lihtsalt nii sümpaatne, et see tegi mind nii rõõmsaks, ja sõnagi lausumata jätsin ma ta lihtsalt sinna ja killu temast omakorda endasse. Ja nii vahva oleks mingi 30 aasta pärast mõelda, et issand, huvitav kuidas sellel Horvaatia friikamüüjal küll läheb :D

Mis siis veel, eile käisin tšiili ja hispaania tüdrukutega ühes džässklubis, enamuse ajast nad küll rääkisid omavahel väga kiiret hispaania keelt ja ma istusin niisama, aga ma kohe üldse ei pahandanud, sest nende kõne meenutas purskkaevuvulinat ja nii ilus oli kuulata :D

(Regiina kunagi ütles, et mul on omadus kõike nii geilt öelda, eks ta vist ole jah)

Täna helistati mulle sünagoogist, mille ma vahepeal täitsa ära unustanud olin, ja paluti toitlustamisele appi tulla. Koos ühe kolumbia tüdrukuga teenindasime 60 juudiusku politseinikku ja neist jäi nii palju epic toitu üle ja selle saime me kõik endale. Magus elu :D Pluss sain teada, et coca-cola on kosher.

Thats about it :D tsauki mu kallid