Saturday, February 21, 2015

Tulin just hästi ülevate emotsioonidega töölt ja ehkki ma siia ammu midagi kirjutanud pole ja väga nagu enam ei oskakski, tahan teie kõigiga oma head tuju ja ilusaid mälupilte jagada.

Nagu mõned teist juba teavad, olen siin viimased.... liiga kaua aega üsna alternatiivselt elanud, ilma igasuguse töö ja raha ja väljavaate (ja meigita!) paljajalu mööda parke ja kivimüüre ja üksikuid randu silganud, toitudes inimeste armust ja (teiste) hosteli(te) free food shelfidest ja luuderohtu uppunud virsikupuust, mida raputades saab kätte vajalikud vitamiinid ja puudu jäänud hommikusöögi. Vahel paistab päike, siis saab päikesesse vahtida ja vahel sajab vihma, siis saab tuppa kerra kerida ja raamatuid lugeda ja teiste siinviibivate ränduritega pulli teha ja nende keeli õppida.

Juhtus siis aga nii, et keset tormilist cv-de jagamist üks restoran minuga reaalselt ühendust võttis ja kokteilipeo toitlustamisele appi palus - heakene küll, ajasin siis triiksärgi selga ja panin juuksed kinni ja vajutasin puudri sinna, kus viimastel nädalatel on sillerdanud ainult päike ja pargimuru ja kajakanaer. Ja sõitsin koos teiste osalistega linnast välja tillukesse külakesse nimega Bagdad (check?).

See oli pulm. See oli imeilus, väike, poisipeaga õblukesest haldjast pruudiga pulm. See oli pulm, kus naised lehvisid madalatel kingadel või paljajalu ja isamees oli smokingusse riietatud neiu; see oli rippuvate paplite all aasal peetud pulm, kus lehtede vahelt muru kuldav õhtune päikesekuma väikeste tüdrukute põsed roosaks ja kirikirjute tiibadega liblikad laisaks muutis. See oli pulm, kus plastmassist välikemmergute vahele oli asetatud ehete ja lilledega kuhjatud peegellaud; kus pulmatordiks oli pruudi ema küpsetatud vaarikabrownie ja keegi ei olnud stressis ja inimesed näisid tõesti, siiralt ja tõeliselt, üksteist hoidvat ja armastavat. Ja pruutpaari kõned sisaldasid muuhulgas näiteks seda, kuidas kauakadunud dvd-pult kogemata koos vanaisaga tuhastatud sai ja kuidas nende fart barrier purustati teisel koosolemise kuul.
                             
Ja kui ma siis bossi kombel piisavalt šampuseid avanud ja kohvisid teinud ja toite kolme taldriku kaupa laudadele kandnud olin, saime ka ise heal maitsta lasta ja kui ääretult tore on olla kurguni täis päris reaalsest toidust! Kui vahva! Ja päike loojus mägede taha ja tsikaadid hakkasid mängima oma igavikulist monotoonset laulu ja taevasse ilmusid kümned tuhanded tähed ja ma küll mõtlesin, et siukest asja ma teeks tasuta ja iga päev.

Ükspäev vaatasin kaardilt välja ühe potentsiaalselt toreda ranna ja siis võtsin magamiskoti selga, panin tee ääres pöidla püsti ja hääletasin enam-vähem sinnakanti. Absoluutselt iga küüt hoiatas mind, et see on väga kõrvaline koht, tagasi sealt jõuda ei pruugigi... no ma ei tea, pooleteise tunniga olin kohal ja siis tuli veel üks väike viiekilomeetrine teelõiguke lehmade ja põldmarjapuhmaste vahelt läbi jalutada. Sihtkoht oli enam kui maaliline ja otsustasingi öö lageda taeva all veeta, külmaks läks küll, aga selle tühise lõivu eest sain lamada selili kõva niiske liiva peal ja lasta ookeanilainetel end magama laulda, enne unne suikumist veel vaadata ülalpool kõrguvaid miljoneid tähti...

Mis ma ikka kosta oskan, elu on sigalahe ja kogu see Hobarti eksiil on pannud mind hindama asju, mida raha eest osta ei saa. Muuhulgas näen nüüd, et maailm ei jää ilma minu osaluseta seisma - ja kui võluv on see, et elu läheb vahel ikka täiesti teistmoodi kui esialgselt plaanitud...

Kõigest muust kõikidel järgmistel kordadel :) pealtnägemiseni!