Thursday, August 27, 2015

Fitlife

De-ossistumise projekt kogub tuure. Ärkasin täna kuke ja koiduga, sõitsin stepihunti lugedes bussiga linna, sõin hommikust ja läksin koeraga jooksma. Pärast tegin veel õues aeroobikat ja lõin murul tantsu, takkapihta läksin täiesti sõgedaks ja panin juuksurisse aja kinni. Sain mustaks värvitud ja hulga lühemaks lõigatud, nüüd jääb üle vaid loota, et nad paganad tooni säilitaksid ja jõudsalt kasvama hakkaksid. 

Juuksuriga vestlesime pikalt igast asjadest, ta näitas mulle oma nunnude laste pilte ja siis jõime kohvi. Näe tuleb rääkimine välja küll. Kohv tühja kõhu peale polnud aga teps mitte hea mõte, sest maksimas hakkasid käed värisema ja pilt oli sama hästi kui taskus. Siiski suutsin tasuda avokaadode ja piima eest ning ei pidanud ostu sooritades paljuks ka hea teeninduse nupule vajutada.

Siis tuli Liise koju ja vaatasime Rio 2, pärast käisime veel koeraga jalutamas ja hüppasime hoovis üle tõkete. Mõõtsin vererõhku, oli vist normaalis. Tegin meile süüa ja nüüd õpin itaalia keele verbe.

Kaja seevastu jõudis Tartusse ja oli nii nunnu, et koristas ühikatoa ära. Kloppis vaipagi ja mis ta seal kõik rassis. Varsti saame ust värvida ja järgmisel nädalal hakkavad toimuma reaalsed asjad :) ja ma hakkan Regiinaga lõpuks ometi ühes linnas elama (kuigi alustuseks on isegi üks kontinent hea) ja Ulla tuleb tagasi :)

Wednesday, August 26, 2015

Rant

Täitsa pekkis.

Ma nüüd kirjutan selle endast välja, mis ma siin viimased nädalad mõelnud olen, ja siis on äkki jälle nagu tühi auk valmis ja ma saan sinna sisse mulda visata ja midagi uut istutama hakata. Sest see, mis ma praegu olen, on ilgelt rõve.

Esiteks ma ei tea, kuhu mu juuksed kadusid, aga kuskil eelmise aasta oktoobris ma hakkasin vaatama, et nad kurat ei kasva enam ja on täiega õhukeseks jäänud. Siis ma olen siin pikalt vaaginud, et kas on asi a) austraalia päikesekiirguses, mistõttu nad ka mitu tooni heledamaks läksid ja ükski värv neile enam peale ei hakka, b) austraalia protsessitud toidus või c) mu aasta kestnud taimetoitluses.

Tegelt ma ei taha ju praegu ka väga liha süüa, aga ma ei julge enam seda maha jätta. Äkki kukuvad kõik karvad peast välja. Siis sellega, et ma liha sööma hakkasin ja nüüd jälle kodus olen ja kogu aeg on süüa ja tööl on ka nii palju süüa, olen viis kilo juurde võtnud. Sõbrad ütlevad, et pole näha, aga ma tunnen küll. Ma olen nii lühike ka, alustasin juunikuus s-suuruses tööpluusiga ja nüüd olen m peal. Okei, ilge pseudokas, aga halb tunne on. Olen nüüd paar viimast päeva jooksmas käinud ja hantlitega trenni teinud ja kuna vanemaid pole, ei teki koju ka toitu juurde. Sõbrad söövad jäätist ja joovad õlut, ma vaatan pealt ja joon vett. Õnneks saab järgmine nädal ühikaeluga alustada, siis pole niikuinii enam süüa. Aga siis äkki kukuvad karvad peast välja.

Siis ma ei tea, kuidas ma üldse kunagi mingeid uusi sõpru peaksin juurde saama, sest ma ei viitsi ega oska kellegi uuega mitte midagi rääkida. Lisaks ma ei oska ennast motiveerida ja kokkuvõttes ei teegi enda eluga üldse mitte sittagi. Okei, itaalia keelt õpin suht igapäevaselt, see on mu ainuke lunastus, saan armastuslauludest juba päris hästi aru. Aga ise armastada ei oska, kardan seda ja kardan mehi. Nii kui kellelegi meeldima hakkan, tahaks nime ära vahetada ja teise riiki kolida, aga see on raskendatud, sest ma kardan lennukiga sõita.

Siis ma vahelduva eduga mõtlen, et ma olen nii kinni olmelistes kammitsates ja selles, "mida peab" tegema, aga pärast mõtlen jälle paar sammu ette ja küsin endalt, et mida see vastand siis endas kätkeks. Metsa onni elama kolimist ja täies eremiitluses ökotomatite kasvatama hakkamist? Nii hakkaks ju ka täiega igav. Mul on tunne, et ma ei ole ei üks ega teine, et ma olen liiga laisk, et olla täisväärtuslik ühiskonnaosa ja liiga arg, et olla midagi muud.

Igapäevaelu tundub lihtsalt nagu mingi augutäide, päevade mööda saatmine. Mul on tunne, et ma kunagi olin tark, ilus ja karismaatiline, nüüd ma olen lihtsalt mingi oss. Aga ma pole juba pea kaks nädalat alkoholi joonud, see nv ka ei lähe välja, vaatan parem kodus Liisega muumitrolle ja niidan muru ära. Rohida tuleks ka. Panen bikiinid selga, ehk saab veel pruuniks.

Viige mind kooli juba pls, ma olen aasta aega järjest täiesti sisutühja elu elanud. Okei jah, ma magasin korra rannas ja sõin ägedas metsas seeni, aga nüüd on aeg toimivaks inimeseks hakata.

Tuesday, August 25, 2015

Life these days

Значит так.

Nädalaks jäeti mind üksinda koju ja siis Kärdiga terrassil pastat süües ja itaalia muusikat kuulates mõtlesime, et suht suur progress on toimunud. Võrreldes näiteks 2012. aastaga, kus ringi käis legendaarne LV ja osad kukkusid tooliga terrassilt alla ja osad lõhkusid trummipulkadega seina ära ja osad olid nii taunid, et kõik need videod arvutisse vanematele vaatamiseks üles panid ja siis pärast veel oma kahekuuse koduaresti üle imestasid.

Ma ei tea, selle nädala jooksul me oleme sõpradega nii nunnud olnud. Teeme süüa ja joome teed ja räägime juttu ja käime koeraga jooksmas ja joome neljakesi vannis olles klaasist hoopis morssi ja kõik tekitunud laga koristame enda järelt sujuvalt ära. Tahaks Tartus ka nii nunnu olla. Tahaks mitte jooma hakata ja tahaks koristada ja tahaks elada oma ilusas väikeses ühikatoas oma ilusat väikest akadeemilist elu.

Eile panin kübara pähe ja korjasin päikeselõõsas magusaid põldmarju, siis üritasime Ilonaga neist jäätisekokteili teha ja tulemus jäi selline:



Nüüd reedel tuleb viimane tööpäev ja siis tuleb nädalavahetus, mil saan minna ja uues linnas uue eluga alustada. Tegelt on kõik päris lahe.







Tuesday, August 18, 2015

Täna oli selline päev, kus tööle ega kuskile mujale minema ei pidanud ja siis tegin teoks ühe mõnusa suveunistuse, nimelt võrkkiiges lasteraamatu lugemise. Otsisin pikalt kodust "Vahtramäe Emilit", aga ette jäi ainult lademetes Bullerby laste ja Ronja ja Tjorveni köiteid ja siis lõin käega ja võtsin ette hoopis vana hea "Minu pere ja muud loomad".

Lugedes tulid meelde kõik need tunded ja lõhnad sellest ajast, kui me omajagu aega tagasi perega Korful käisime ja kuidas seal olid oliivisalud ja eeslid ja ma oma väikeste ümarate näppudega neidsamu raamatulehti keerasin; kuidas emps sõitis kuskil veepargis torust alla ja sai käeluumurru ja kohalik arst nõelus talle küünarnukile ristpistes Kreeka tikandi, kuidas ma puu pealt sidruni korjasin ja sellest mitu tundi ekstaasis olin ja siis väike Liise selle süüdimatult rõdult alla küpressivälusse viskas. 

Nüüd jälle mõtlen, et tahaks kuskile minna... :D 

Picid on mullusest Horvaatiast, oli üks ääretult tore perereis, sellest kirjutan ükspäev veel.





















Friday, August 14, 2015

Arvamusfestival 2015

Tahaks ka millestki midagi arvata.

"Sa oled sina, sa hõljud ringi oma magusas mittemidagitegemises ja liugled edasi päevast päeva, tolmled lillelt lillele oma lühikeste kleitide ja hilja ärkamise ja liiga valjusti naermisega, ja siis äkitselt siseneb areenile keegi ja sa ühtäkki tunned, et peaksid keegi olema, midagi tegema, et sinuga peaks millestki rääkida olema..."

Nii kirjutasin ma omale telefoni memosse mõni nädal tagasi, kui raamatupoes ringi uitasin ja täpselt nõndamoodi tundsingi. Ma vist olen loonud endale mingi pettekujutluse, et ma ei näe milleski pointi ja kõik on suht mõttetu, aga tegelikult ma kardetavasti ei oska ennast lihtsalt motiveerida. Ja kui ma näen midagi ilusat, mille inimesed on loonud, siis saan ju rabelemise mõttest aru küll.

"Stepihunti" olen vahepeal lugenud ja mulle nii meeldib, kuidas nimitegelane kodanlusele vaat et aukartusega vaatab. Kodanlik huumor on minu arvates üks kõige paremaid asju üldse, seepärast mulle meeldibki tööl nii väga. Pealegi on restoran koht, kuhu tullakse rahuldama oma kõige esmasemaid nõudmisi, et keegi aga sööb ja keegi teenib selle arvelt raha ja ostab siis selle eest süüa. Elu alustaladest moodustub täiuslik ring.

"Istun trepiastmele araukaaria vastas, puhkan veidi, panen käed risti ja vaatan hardusega seda väikest korralikkuseaeda, mille liigutav üksiolek ja naeruväärsus kuidagi mu hinge härdaks teeb." 

Nii mõtles Stepihunt, ja ma ju tean nii hästi seda tunnet, kui miski on nii igapäevane ja samas nii ilus ja sa mõtled, et no on ikka... no küll on ikka tore, et inimesed ikka viitsivad :) ja siis see teeb veits haiget

Empsiga oleme viimasel ajal rääkinud, teda natuke häirib, et ma ütlen asjade kohta, et need maksavad palju. "Ei ole kõrget hinda, on vähe tehtud tööd," või kuidagi nii arvab tema. Aga ma ikkagi leian, et ma vist ei vaja palju. Et saab ju teha vähem ja tarbida vähem ja et ma parem hääletan kui sõidan bussiga, kui see on vähegi võimalik. Aga see mõtteviis võib kah muidugi ühel päeval valusasti kätte maksta, kõik võib. Üks ei ole kindlasti õige ja teine vale.

Ah, mis siin muidu ikka. Üks öö käisime tüdrukutega muusikakooli hoovis, viskasime pikali ja vaatasime elektriküünla valgel langevaid tähti. Eile loksusime Ilonaga lihtsalt vooluga kaasa ja sõime Perlas ja saime tasuta Curly Stringsi kontserdile (sain lõpuks oma nõmmeliivateeeee-laulu) ja vaatasime savikojas ringi ja käisime Vallimaa grilliaias, kus on megailus interjöör.

Korra käisime Kärdiga Pangal ja siis ükskord käisime Kajaga ka.

Üks mõttetera ühest taunist komöödiast:

"High school is like jail: sex you want you ain't getting, sex you're getting you don't want"

Wednesday, August 5, 2015

Vahekokkuvõte

Nüüd ma olen juba vaat et kaks kuud tagasi kodus olnud ja kuigi ühest küljest on hästi tore, et söögi saamiseks ei pea hommikul kuke ja koiduga free food shelfile paremaid palu luurama minema ja et lihttöö leidmine valmistab siinmail kordades vähem probleeme kui kaugel bäkkpäkkerite paradiisis, tahaks tegelikult juba oma seitse asja kotti visata ja Tartu imelise rotieluga pihta hakata.

Keegi eelmise postituse all tundis huvi, et mida ma õppima lähen, märgin siis siia lühidalt üles ka. Avaldused tegin Universitas Tartuensise ajakirjandusse ja rootsi keelde, mõlemasse sain sisse ja langetasin otsuse viimase kasuks. Eile just andsin digiallkirja Narva mnt 89 (teisiti tuntud kui Mordor) ühika üürilepingule ja keldrisse ühisduširuumi hakkan hommikuti jooksma koos Kajaga, kellega kooselu meil varasemalt juba katse-eksitusmeetodil ära proovitud on. Kaja on oma filoloogiasihid seadnud aga teises ja palju temperamentsemas suunas, hakkab tema õppima nimelt hispaania keelt ja nii on meil kõigi eelduste kohaselt kolme aasta pärast keeled suus, mendelejevi tabel peas ja ilmaväravad nina ees pärani valla.

Muidu on vahepeal juhtunud igast asju, näiteks mõned päris crazyd Tartus käigud ja siis see ka, et mulle saabus külla üks inglise džentelmen, kellega jaanuaris Tasmaanias tuttavaks saime. Tuli ta siia nädalakeseks ja siis selle üürikese aja jooksul ma saingi üsna selgeks, et ühtegi väliskülalist ma enam  võõrustada ei jaksa. Mitte et midagi oleks halvasti olnud, aga lihtsalt on kuidagi ebamugav ja pingeline; mul oli kogu aeg selline tunne, et pean kellegi lõbustamiseks muudkui mingit komejanti tegema ja vabadust üldse ei olnud.

Siis ma jaman siin täiega oma Austraalia maksutagastusega ja olen suht alla andmas, sest need edasised kokkuhoitavad käeliigutused hakkavad juba tunduma palju väärtuslikumad kui arvele laekuvad kopikad. Hellitan lootusi, et ehk saab oma mordori kulud ka La Perla ausast palgast kinni maksta.

Ja jah, juba saabumisnädalal läksin tööle sinna neetud paika, millest mitte ükski töötaja vast kunagi päriseks lahti ei saa, kus hommikust õhtuni kostavad samad itaaliakeelsed laulud, kus kõik on juba käe-jala juures ja pulli saab rohkem kui lehm innaajal. Ristorante la Perla. Mul tegelikult pole isegi väga kahju, et ma kõik soojad ilmad seal maha maganud olen.

Möödunud nädalavahetusel käisime perega Peipsi ääres ja enne seda ühes ilusas Põlvamaa RMK metsamajas, enne seda oli paari sõbraga Pangal üks istumine.

Aa ühekorra kutsuti peaaegu kohtingule ka.

Põlva
Põlva
Viljandi
Loomad
Päevavaras
Hood
Peipsi
Tartu
FFS