Ma ei tea, kuidas see on niimoodi. Et nüüd, ilma tunneteta, olen ma julgem, võimsam, tugevam ja palju rohkem mina ise kui kogu eelneva pooleteise kuu jooksul.
Et kuidas saab olla, et armunud olemise kestel olen ma iseenda hale vari ja kogu ülejäänud ajal maailma valitseja.
Võiks ju öelda, et armumine ei ole minu (või ei ole inimese?) naturaalne seisund, aga miski minus tahab uskuda, et siin peab olema lihtsalt mingi trikk, mida ma ei ole veel ära õppinud. Et tegelikult on tegu millegi väga ilusa ja loomulikuga, aga ma lihtsalt ei valda veel seda kunsti.
On minul tunded, ei ole temal. On temal, ei ole minul. Kuidas mul nende asjadega alati ikka nii viltu veab? See muutub juba imelikuks. Pohhui on siiani mu võrgutavaim salarelv ja kui ma selle kaotan, kaotan ka kõik muu. Nagu oleks kreeka mütoloogiast see tüüp põrgus, kes pidi hullult rasket kera mäkke veeretama ja kui ta sellega lõpuks sinna otsa jõudis, veeres see jälle alla tagasi. Ja nii igavesest ajast igavesti.
Õppetunni-usku, nagu ma aga olen, muukisin vist siiski ka selle viimase pähkli lõpuks lahti. Raksatas hamba all üsna kõvasti teine. Aga see on ju jälle täpselt samamoodi nagu alati! Ma üritan olla nii kuradima hea, et teistel hakkab ka sellest paha.
Minetan oma põhimõtted ja vabandan, lausa lömitan teise inimese ees, ise kordagi ühtegi vabandust tagasi saamata, neelan lõputult alla ja alla ja alla ja kõik see... milleks? Keda on mulle minu arvates ellu vaja, kes oleks tähtsam kui mu eneseväärikus.
Kui mul on kellegagi mingi - teema, kuramaaž, suhe, you name it, siis ma kaongi temasse ära. Mul läheb täiesti meelest, et mul on oma elu, oma mina, oma hobid, oma huvid ja tegevused või siis ei julge ma neid mingil põhjusel lauale tuua, sest kardan, et need on tema jaoks lihtsalt liiga igavad.
Kõik, mis me teeme, on tema asjad. Vaatame tema filme, fänname tema jalgpalliklubi, räägime tema koolist, kuulame tema muusikat. Mina toon raamatukogust tema soovitatud raamatuid ja kirjutan temast luuletusi. Sellal, kui tema ellu imbub lihtsalt üks uus tegur, avaneb minule täiesti uus maailm. Ja ma sean end sinna sisse, teen sellest oma kodu, ja sedavõrd valusam on mu kaotus, kui uks mu tagant igaveseks sulgub.
Täna istusime Regiinaga ta puuköögis teetasside taga, mina laua ääres, tema jalad nõudekapilt alla kõlkumas ja kõhuümarus kleidi alt hästi välja joonistunud.
Regiina ütles, et niisugune teise sisse kadumine on yin'i, naiseliku energia puhul väga loomulik. Aga vaat mina kurat enam ei taha! Mina olen ka inimene ja tahan kedagi, kes mind väärtustab ja seda välja näitab. Kes ka jalutab raamatukokku selleks, et võtta minule meeldinud raamat ja kes tahab osa saada minu maailmast.
Nüüd nagu selles suhtes minule aitabki, et ma olen väsinud olemast see hea tüdruk, et kompenseerida mingeid puudujääke näiteks oma välimuses või mõistuses või üleüldises huvitavuses. "Vähemalt ma saan olla kõige parem ja leplikum, teist sellist naljalt.." - põrgusse see, lõpp lipitsemisele ja lunimisele!
Kui vaja, tuleb ka mõrd olla ja oma sõna maksma panna. Minu tahtmised, pagan võtaks, tähendavad ka midagi! Naised ei ole rinnahoidjaid põletanud ja lippudega marssinud selleks, et mina saaksin terve elu end ideaalnaiseks vormida. Ei, siit alates tuleb muutuda ideaalinimeseks. Iseendale.
Igatahes jah, neljapäeva öösel algas mus uus elu seoses Miley Cyruse kuulamise ja pesuväel tantsimisega ja ma pean tunnistama, et olin ikka nii paganama õnnelik. Õnnelik, et oli neljapäeva öö ja ma olin vanaema juures Nõmmel ja läksin üksinda magama ja üldsegi mitte ei olnud mängimas see teine stsenaarium, mis oleks juhtunud, olnuks vaid see üks vestlus olemata. Siirast rõõmust saatsin Kajale nudegi.
Aga Jumalale tänu selle konkreetsuse, aususe ja kiire lõpu eest, kogu selle suhtluse eest, mis jälle mikrokihi võrra tolmu mu silmadelt pühkis ja oma valikute üle juurdlema pani.
Ma ei saa aru, miks ma üldse võtan nii hirmtõsiselt neid armastusi ja kardan nendega mängida, mina ise olla ja midagi ära rikkuda - absoluutselt iga kord olen mõelnud, et THIS IS IT ja siit paremat enam lihtsalt ei tule.
Aga kõigele vaatamata läheb elu ikkagi edasi ja mingi aja pärast triivib silmapiirile jälle mõni uus, vähe sirgema purjega laevuke. Aga mina, mina olen alati. Endal. Ja ma pean seda hakkama rohkem meeles pidama.
Selle üle arutlesime muidu ka, et kuidas osad inimesed endale alati kaaslased leiavad, keksivad püsisuhtest püsisuhtesse ja kuidas osad ikka üldse ei leia. Kuidas enamasti pole isegi valikut!
Ja siis käis Regiina välja minu jaoks uue idee. Võib-olla me tahame liiga palju, võib-olla erinevad meie kriteeriumid paljude teiste omadest? Et meeste peas on asi tihti lihtne - et oleks kena näolapp ja suht norm tsikk, aga meie ei lepi millegi vähema kui hingesugulusega.
Revolutsiooniline. Pagana lahe on ikka elada ja õppida.
Monday, December 5, 2016
Wednesday, November 16, 2016
Homo homini lux est
Inimene on inimesele valgus.
Ainult läbi teise saame teada, millised elajad peidavad end meie nõudekappide all ja seinapragude vahel. Ainult kaasinimene saab ulatada meile taskulambi ja meie asi on otsustada, kas suunata see oma tolmustesse soppidesse või mitte.
Ainult teistega kõrvutamine ja maadejagamine, vaidlemine ja vaikimine, vihastamine ja andestamine annavad meile teada, et oleme räpased. Ainult ligimene saab meile veenõud pakkuda ja meie asi on valida, kas ennast sellega pesta või see terve täiega andjale kaela läigatada. Säh sulle, tõbras! Midagi sa mulle ei õpeta!
Ainult teine inimene saab meid oma egos ja minas kahtlema panna, sest alles teistega kokku puutumisest algab elu praktika. Teoorias oleme ju kõik kõvad.
Üksi metsa vahel, kui hämarus ligi tikub ja külm õhuke vihm läbi männiokaste mu näoni teed rajab, on lihtne luua pilt ideaalminast.
Mina teeks nii, mina niimoodi küll ei teeks. Mina teeks teisiti. Mina olen selline ja teised on teistsugused.
Aga fluorestsentsvalguse käes, teiste südametuksete ja hingetõmmete, miljonite paralleelsetes ajudes sihitult sibavate mõttesipelgate taustal algab uus elu.
Siit edasi tuleb arvestada ja teistele teed anda. Üllatuda, et vaat näe, selles olukorras tegin hoopis nii. Kunagi poleks arvanud. Aga elu juhtub ja õpetab, keerab oma okastega ussisaba mu poole ja irvitab, et hea luuser, seda sa küll ei oodanud.
Aga ma ei tahagi enam teada ega oodata! Tahan elada ja üllatuda ja kui vaja, siis jalaga kõhtu saada, oma kompsud uuesti üles korjata ja edasi minna.
Enam kunagi ei palu ma, et asjad läheksid nii, nagu ma tahan. Ma võtan kõik vastu. Kuulete? Kõik! Enam ei saa juhtuda mitte midagi, mis mu hingele head ei teeks.
Kõik õpetab.
Kõik kasvatab.
Kõik arendab.
Mäletan, kui aastaid tagasi olin kodus, kõhuli vannitoa põrandal - olin vist jälle mingilt peolt tulnud ja kellessegi armunud - ja palusin - palun, armas jumal, tee nüüd, et seekord tuleks midagi välja...
Aga ei tulnud. Ja kui oleks?
Oleksingi jäänud nende harvade saatuse naeratuste külge armetult rippuma, pitsitades kümne küünega seda, mis mulle hetkeks antud, elades igaveses pöörases hirmus, et võin selle kaotada.
Oleksin olnud tänulik nagu koer mingite ajutiste maiuspalade eest, liputades nõdrameelselt saba ja janunedes uue järele, teadmata, et see on mu südamele roiskunud ja arengule surmav...
Ei, ma parem tantsin eluga kaasa ja vaatan, mis juhtub, viskan õhku ja võtan vastu selle, mis tagasi kukub. Igaveses tänus, igaveses leppimises.
Enam ma ei nuta ega nuru, ei arva, et maailm mulle midagi võlgneks või minu pilli järgi tantsima peaks. Ei taha, et keegi mulle haletsusest midagi annetaks.
Eelmisel neljapäeval kohtusin musta luigega. Sünkjate tiibade laperdades lendas ta mu juurde, kui akna taga sadas laia puhast lund. Ei uskunudki, et kunagi temaga kohtun, aga ometi ta tuli, ja mina tulin, ja siis ma teadsin.
Teadsin, et enam kunagi ei ela ma vanade mallide järgi, ei loo tulevikust mineviku väikest venda, tema nõrka koopiat. Siit edasi on kõik võimalik.
Saadan perse oma "niikuiniid" ja "alatid" ja sissetambitud rajad ja mustrid. Iga päev on uus, tulevik on mõistatus, ja arvata, et ma tean sellest kõike, on kõrgemate jõudude mõnitamine. On oma inimvõimekuse mõnitamine. On muutuvuse, voolavuse ja eluks hädavajaliku liikumise mõnitamine.
Ainult läbi teise saame teada, millised elajad peidavad end meie nõudekappide all ja seinapragude vahel. Ainult kaasinimene saab ulatada meile taskulambi ja meie asi on otsustada, kas suunata see oma tolmustesse soppidesse või mitte.
Ainult teistega kõrvutamine ja maadejagamine, vaidlemine ja vaikimine, vihastamine ja andestamine annavad meile teada, et oleme räpased. Ainult ligimene saab meile veenõud pakkuda ja meie asi on valida, kas ennast sellega pesta või see terve täiega andjale kaela läigatada. Säh sulle, tõbras! Midagi sa mulle ei õpeta!
Ainult teine inimene saab meid oma egos ja minas kahtlema panna, sest alles teistega kokku puutumisest algab elu praktika. Teoorias oleme ju kõik kõvad.
Üksi metsa vahel, kui hämarus ligi tikub ja külm õhuke vihm läbi männiokaste mu näoni teed rajab, on lihtne luua pilt ideaalminast.
Mina teeks nii, mina niimoodi küll ei teeks. Mina teeks teisiti. Mina olen selline ja teised on teistsugused.
Aga fluorestsentsvalguse käes, teiste südametuksete ja hingetõmmete, miljonite paralleelsetes ajudes sihitult sibavate mõttesipelgate taustal algab uus elu.
Siit edasi tuleb arvestada ja teistele teed anda. Üllatuda, et vaat näe, selles olukorras tegin hoopis nii. Kunagi poleks arvanud. Aga elu juhtub ja õpetab, keerab oma okastega ussisaba mu poole ja irvitab, et hea luuser, seda sa küll ei oodanud.
Aga ma ei tahagi enam teada ega oodata! Tahan elada ja üllatuda ja kui vaja, siis jalaga kõhtu saada, oma kompsud uuesti üles korjata ja edasi minna.
Enam kunagi ei palu ma, et asjad läheksid nii, nagu ma tahan. Ma võtan kõik vastu. Kuulete? Kõik! Enam ei saa juhtuda mitte midagi, mis mu hingele head ei teeks.
Kõik õpetab.
Kõik kasvatab.
Kõik arendab.
Mäletan, kui aastaid tagasi olin kodus, kõhuli vannitoa põrandal - olin vist jälle mingilt peolt tulnud ja kellessegi armunud - ja palusin - palun, armas jumal, tee nüüd, et seekord tuleks midagi välja...
Aga ei tulnud. Ja kui oleks?
Oleksingi jäänud nende harvade saatuse naeratuste külge armetult rippuma, pitsitades kümne küünega seda, mis mulle hetkeks antud, elades igaveses pöörases hirmus, et võin selle kaotada.
Oleksin olnud tänulik nagu koer mingite ajutiste maiuspalade eest, liputades nõdrameelselt saba ja janunedes uue järele, teadmata, et see on mu südamele roiskunud ja arengule surmav...
Ei, ma parem tantsin eluga kaasa ja vaatan, mis juhtub, viskan õhku ja võtan vastu selle, mis tagasi kukub. Igaveses tänus, igaveses leppimises.
Enam ma ei nuta ega nuru, ei arva, et maailm mulle midagi võlgneks või minu pilli järgi tantsima peaks. Ei taha, et keegi mulle haletsusest midagi annetaks.
Eelmisel neljapäeval kohtusin musta luigega. Sünkjate tiibade laperdades lendas ta mu juurde, kui akna taga sadas laia puhast lund. Ei uskunudki, et kunagi temaga kohtun, aga ometi ta tuli, ja mina tulin, ja siis ma teadsin.
Teadsin, et enam kunagi ei ela ma vanade mallide järgi, ei loo tulevikust mineviku väikest venda, tema nõrka koopiat. Siit edasi on kõik võimalik.
Saadan perse oma "niikuiniid" ja "alatid" ja sissetambitud rajad ja mustrid. Iga päev on uus, tulevik on mõistatus, ja arvata, et ma tean sellest kõike, on kõrgemate jõudude mõnitamine. On oma inimvõimekuse mõnitamine. On muutuvuse, voolavuse ja eluks hädavajaliku liikumise mõnitamine.
Sunday, October 9, 2016
Armastus pealinnas
Nagu tähelepanelik lugeja ehk teab, elan ja õpin ma nüüd Tallinnas ja kaifin seda täiega. Kursuse- ja BFM-i kaaslased on väga lahedad, inglise keele tunnis loetakse teinekord erootilist luulet ja kodutööde hulka on kuulunud näiteks võõraste perekondade jälitamine, kui nad parajasti poes sisseoste teevad. What's not to like eksole. Pealegi mulle meeldib suurlinnaelu, selle sisse ära kadumine, teatud anonüümsus ja see, et nii palju võõraid nägusid on ümberringi.
Kuna ma elan Nõmmel, tuleb väga palju sõita ühistranspordiga. Ega mul selle vastu suuremat ei ole, hommikul enne kooli saab seal mõnusasti üles ärgata või kodutöid teha ja muul ajal lihtsalt niisama mõtteid mõlgutada ja kuulata, millest teised inimesed omavahel räägivad.
Ükspäev istusid mu vastas kaks gümnaasiumieas noormeest, kes panid huule alla mokatubaka, snappisid seda ja saatsid seejärel snapi Liisile, sest Liis olevat ikka päris norm piff. Ainult et ta sõbranna on jube tüütu, kogu aeg ainult cockblokiks. Süda oli poistel aga õige koha peal, sest natukese aja pärast pakkusid nad istet ühele vanale tudisevale paarikesele, kes oli just toidukotiga poest tulnud.
Kotiga paarike oli aga nõnda nunnu, tudisesid seal kahekesi ja vaatasid aknast välja ja siis kobas taadike pisut eidekese süles ja võttis tolle käe omale pihku. Ja nii nad seal siis istusid, sõrmed omavahel seotud, vatijopedesse mässitud küünarnukid teineteist puutumas ja aastakümned täis naeru, nuttu, tülitsemisi ja leppimisi seljataga.
Samas okei, nad võisid vabalt ka eelmise õhtu Tinderi matchid olla, aga mulle meeldis tol hetkel teisiti mõelda. Ma ise olen muidu armumise, armastuse ja kõige sellega seonduva suhtes päris küüniline, aga sellest mõni teine kord. Kirjutasin selle kõik siia üles ja kustutasin siis jälle ära, sest postitus oleks tulnud lihtsalt liiga kole. Nii et olgu öeldud, et tol hetkel number 36 bussis istudes mõtlesin ma lihtsalt seda, et vaat kui armas.
Sest kindlasti see mees pani mingil hetkel kõrvalt. Või naine. Tõenäoliselt on nad mõlemad palju kahelnud ja ilmselt pole neil mõnikord nädalate viisi teineteisele midagi öelda olnud, arvatavasti on nad palju näägelnud ja tihti on toonud mees poest vale leiva ja naine seepeale kõik tema vanad patud jälle lagedale kiskunud.
Kuna ma elan Nõmmel, tuleb väga palju sõita ühistranspordiga. Ega mul selle vastu suuremat ei ole, hommikul enne kooli saab seal mõnusasti üles ärgata või kodutöid teha ja muul ajal lihtsalt niisama mõtteid mõlgutada ja kuulata, millest teised inimesed omavahel räägivad.
Ükspäev istusid mu vastas kaks gümnaasiumieas noormeest, kes panid huule alla mokatubaka, snappisid seda ja saatsid seejärel snapi Liisile, sest Liis olevat ikka päris norm piff. Ainult et ta sõbranna on jube tüütu, kogu aeg ainult cockblokiks. Süda oli poistel aga õige koha peal, sest natukese aja pärast pakkusid nad istet ühele vanale tudisevale paarikesele, kes oli just toidukotiga poest tulnud.
Kotiga paarike oli aga nõnda nunnu, tudisesid seal kahekesi ja vaatasid aknast välja ja siis kobas taadike pisut eidekese süles ja võttis tolle käe omale pihku. Ja nii nad seal siis istusid, sõrmed omavahel seotud, vatijopedesse mässitud küünarnukid teineteist puutumas ja aastakümned täis naeru, nuttu, tülitsemisi ja leppimisi seljataga.
Samas okei, nad võisid vabalt ka eelmise õhtu Tinderi matchid olla, aga mulle meeldis tol hetkel teisiti mõelda. Ma ise olen muidu armumise, armastuse ja kõige sellega seonduva suhtes päris küüniline, aga sellest mõni teine kord. Kirjutasin selle kõik siia üles ja kustutasin siis jälle ära, sest postitus oleks tulnud lihtsalt liiga kole. Nii et olgu öeldud, et tol hetkel number 36 bussis istudes mõtlesin ma lihtsalt seda, et vaat kui armas.
Sest kindlasti see mees pani mingil hetkel kõrvalt. Või naine. Tõenäoliselt on nad mõlemad palju kahelnud ja ilmselt pole neil mõnikord nädalate viisi teineteisele midagi öelda olnud, arvatavasti on nad palju näägelnud ja tihti on toonud mees poest vale leiva ja naine seepeale kõik tema vanad patud jälle lagedale kiskunud.
Aga armastuse mõte ei olegi vist see, et sul ei ole kunagi silmi kellegi teise jaoks või et kaks inimest peaksid teineteisesse nagu vormi valatud olema või et on olemas mingi "hingesugulus" või "see õige ja ainuke". Pigem just seda, et hoolimata kõigest sellest on nad ikka veel seal, teineteise jaoks olemas, pärastlõunases bussis teineteise kätt hoidmas. Et mingitel hetkedel on suudetud omaenda ego alla neelata ja teise hing sellest kõrgemale seada.
Aga mida mina ka tean.
Monday, September 12, 2016
Mõtteid Barcelonast ehk miks ma enam kunagi ei reisi
Sel korral mõtlesin üksinduse ja üksi reisimise peale rohkem kui tavaliselt.
"Sa oled pöörane," ütles üks prantslanna, "ja sõpradega koos on ju lõbusam," kiitsid tema meessoost rahvuskaaslased takka, kui ühel ööl mere ääres istusime. Olin just kohutava muusikaga ööklubist ära tulnud ja niisama mööda rannaliiva kõndinud, kui nende seltskonda märkasin ja sinnasamasse liivale maha istusin. Meeldis see siis neile või mitte.
"Kas sa tõesti ei karda?" küsisid kaks Austria tüdrukut, kui loetlesin asju, mida olin üksi teinud. Minu arvates mitte eriti muljetavaldav nimekiri, aga piisav, et veel keskkoolis käivad blondid tüdrukud elevile ajada.
"Sa oled nii julge..." ahhetasid neli ukrainlast, kes kaks aastat tagasi illegaalidena Barcelonasse tööle olid tulnud. Istusin ka nendega rannas ja laulsin koidu eel venekeelseid laule. Üldse rääkisin vist reisi vältel rohkem vene kui inglise keelt - purjus peaga tuleb ikka hästi välja.
Üks osa minust leidis endiselt - võib-olla lihtsalt sisseharjunult -, et üksi reisida on jõle lahe. Kunagi ei tea, kuhu ja kellega satud. Kas lähed tühja hulkuma ja jõuad villis jalgadega koju nii, et kellegagi vahepeal ei rääkinudki. Imetlesid hoopis ise suuri marmorist ehitisi või taevast ja murdusid natuke tuttava lõunamaalõhna peale. Või leidsid hoopis mingi laheda inimese või terve seltskonna, kellega ootamatult hästi klappisid ja ajasid juttu kuni hommikuni.
Ja siis teine osa minust kinnitas, et seda jama on nüüd tehtud piisavalt ja aitab. Enam kunagi ei reisi ma üksi. Sest mingi hetk juhtub, et need sajad kohatud inimesed saavadki sulle... lihtsalt mingiteks inimesteks.
Oma viimasel Barcelona-õhtul läksin laiale jalakäijate tänavale La Ramblale, et näha üht flaierijagajat, kellega olime viimastel õhtutel koos tšillinud. Millestki erilisest mul kunagi temaga rääkida ei olnud ja ma isegi ei tea, miks ma läksin - vist selleks, et lihtsalt kedagi tuttavat näha. Mingit niisugust nägu, mida ma olen juba varem näinud. Midagi, millest kinni hakata.
Sest kogu nädala vältel tabasin ma end nägemast unes vanu tuttavaid Austraalia-päevilt. Koseid, Nathanit, Addisoni, Tomi... Arvasin end nägevat rahvamassi seas tuttavaid nägusid. Lootsin, et Merlin tuleb koos rahvasummaga mulle ülekäigurajalt vastu, igatsesin, et Carolina oleks juhuslikult Hispaanias. Miks just nemad? Küllap oli nende sealviibimise tõenäosus milligrammi võrra suurem kui mu Eesti sõprade oma. Igatsesin lihtsalt kedagi, kelle lugu ma juba tean ja kes teab minu oma.
Aga ei olnud, kedagi neist ju tegelikult ei olnud, ja ma mõtlesin.
Mõtlesin, et kui see olnuks mu elu esimene reis, tunnetanuksin kõike nii teisiti. Suvaliste prantslastega rannas viski joomine? Mega! See, et mingi kolumblane mind tänaval kõnetas ja me koos tänavapeo leidsime? Hüpercool! Kahe Austria tsikiga rannaäärseid ööklubisid avastama minek? Ülim!
Aga seekord ma tundsin, et see kõik jätab mind nii tühjaks. Olles kõike seda nii mitmeid kordi juba läbi teinud, tunnen, et need on alati lihtsalt mingid inimesed. Lihtsalt inimesed, kes minust liivana läbi jooksevad ja kellest mina liivana läbi jooksen. Hetkeks olen, ja - siis muutun põrmuks, tuhmun mälestuseks, mis kiiresti kaob. Jälle mingid mehed. Jälle mingid rahvused, mingid päikesetõusud ja -loojangud, viskiklaasid ja rannad.. jälle mingid tutvumised ja elulugude vahetamised.
...see uhub must lihtsalt läbi ja jätab tühjaks. Nagu sõrmega rannaliivale veetud lubadused, mis sulavad lainetesse esimese tõusuga, kaon mina nende ja nemad minu eludest. Puudub soojus, puudub kindlus, puudub teineteisetundmine ja armastus.
"I can't have a carpet," ütles mehhiklane David mulle nukrate silmadega, kui kevadel kusagil Stockholmi lähistel rannas seisime ja noorte lainete rõõmsat pekslemist kuulsime. "I can't have a cat, I can't have a plant, and I can't have a football team. I can't have a group of friends and it's impossible for me to have a girlfriend."
Ta oli kohast kohta elanud, üksinda reisinud kümme aastat. See tundus toona nii vabastav ja ainuõige, see köidikutevaba elu. Aga ma tunnen, et see maksab ühel hetkel kätte. Et ma ei taha seda enam. Et ma tahan kindlust ja soojust ja mandariinipuud aknalauale.
Igatahes läksin ma oma viimasel õhtul selle flaierijagaja tööpostile ja arvasin, et ta on mind nähes rõõmus, aga tegelikult oli tal must täiesti savi. Ja miks ei peakski olema. Tema oli suure tutvusteringiga kohalik ja mina olin selles hetkes lihtsalt keegi. Lihtsalt inimene. Maailmas on seitse miljardit inimest.
Ja siis ma mõtlesin, et.
Selleks, et inimestel sinust savi ei oleks, ei pea olema kõige ilusam ega targem ega vaimukam ega kõige rohkem reisinud. Kõige paremini lugusid rääkima või tantsima. Kõige õnnelikum inimene olema. Seda võistlust pole üldse mõtet võideldagi, see on juba eos kaotatud.
Ma ütlen endale tihti, kui hakkan end jälle teistega võrdlema:
"Alates hetkest, mil sa arvad, et elu on võistlus, oled sa selle automaatselt kaotanud."
Ja siis ma mõtlesin, et.
Selleks, et inimestel sinust savi ei oleks, pead sa lihtsalt seal olema. Rohkem kui üks kord, soovitatavalt aastaid, parimal juhul kauemgi. Olema kohal ja olema soe ja andma endast. Rohkem kui üks kord. Ja see on kõik.
Ma mõtlen inimestele, keda kalliks pean. Ma ei pea neid kalliks sellepärast, et nad on kõige ilusamad või targemad või vaimukamad või kõige rohkem reisinud. Kõige paremad lugude rääkijad või tantsijad. Kõige õnnelikumad inimesed.
Ma pean neid kalliks selle pärast, et meil on olnud aega. Aega üksteise südamete külge kasvada, aega üksteisega ära harjuda. Aega ühiste naljade tekkimiseks. Aega, et üksteist puudutada. Aega, et näidata oma nõrkusi ja tugevusi; aega, et teada: nad on alati minu jaoks olemas. Mina olen alati nende jaoks olemas. Aega, et heita nalja nende halbade valikute üle, või selle, kuidas meie peod on käest ära läinud. Kuidas mehed on olnud sead meiega või meie meestega. Aega tülitseda, aega nukrutseda, aega andestada. Aega, et teada, et koos on parem kui ilma.
See ei ole mingi kosmiline valem, pöörane juhuste kokkulangevus. See on olnud aeg. Ja seda aega ei ole, kui sa üksinda sihitult ringi tormad. Teate ju küll, mida veereva kivi kohta öeldakse.
Kirsi tordile vajutas muidugi see reisi viimane ots, mis plaanitud neljatunnisest otselennust järsku kaheksateisttunnise seikluse välja venitas. Long story short - olin just lennujaamas oma värava juurde jõudnud, kui neljast eesti jõmmist koosnenud kamp mulle vastu tuli ja ütles, et lennuk on katki. Et siin läheb vähemalt hommikuni aega ja mingu ma parem nendega teise lennujaama otsa õlut jooma.
Ja ma läksin. Ma, idikas, läksin. Ja kõlaritest ei kostunud mingit lisainformatsiooni, aga igatahes sel ajal, kui ma seal nendega mõnusasti tutvusin ja viisakusväljendeid vahetasin, oli lennuk juba ära parandatud ja teiste reisijatega minema sõitnud. Tol hetkel ei osanudki muud teha kui naerda. See lennupilet, millele ma spetsiaalselt nädalaid peale passisin, et ikka odavalt saaks! Aga nagu me siin Kretega laupäevaõhtul korduvalt konstateerisime, siis lollidelt tulebki raha ära võtta.
Järgnesid palavikulised uue pileti otsingud. Võimalikult soodsalt ja võimalikult kiiresti. Ühel Eesti tüübil oli vaja laps esimesel septembril esimesse klassi viia, minul oli vaja tähtsale soolaleivapeole jõuda. Saime siis mingi sellise diili, et kakssada eurot pilet ja järgmisel hommikul läbi Stockholmi Helsingisse. Ja sealt laevaga üle mere koju.
Jõmmidel oli aga lõbu laialt - koukisid oma kohvripõhjast suure kõlari välja, hakkasid üle terve lennujaama Jüri Homenjat bläästima ja tellisid öö läbi muudkui õlut juurde, lõpuks läks asi juba viski- ja tekiilashottideni. Püsisime peaaegu lõpuni koos, alles Helsingi lennujaamas ma kaotasin nad ära ja sõitsin üksi rongiga, kus pidin kolmel korral kontrolöri eest põgenema. Kogu raha oli uue lennupileti peale sirgeks löödud. Trammis kordus sama pull - aga niimoodi, üle ööpäeva söömata ja magamata, kõndiva õudusunenäona, ma lõpuks sinna laeva kohale jõudsin. Kahe tunni pärast Tallinnas mõtlesin, et no kuramus. Nüüd ma ei reisi küll enam mitte kunagi.
Järgmise korrani.
"Sa oled pöörane," ütles üks prantslanna, "ja sõpradega koos on ju lõbusam," kiitsid tema meessoost rahvuskaaslased takka, kui ühel ööl mere ääres istusime. Olin just kohutava muusikaga ööklubist ära tulnud ja niisama mööda rannaliiva kõndinud, kui nende seltskonda märkasin ja sinnasamasse liivale maha istusin. Meeldis see siis neile või mitte.
"Kas sa tõesti ei karda?" küsisid kaks Austria tüdrukut, kui loetlesin asju, mida olin üksi teinud. Minu arvates mitte eriti muljetavaldav nimekiri, aga piisav, et veel keskkoolis käivad blondid tüdrukud elevile ajada.
"Sa oled nii julge..." ahhetasid neli ukrainlast, kes kaks aastat tagasi illegaalidena Barcelonasse tööle olid tulnud. Istusin ka nendega rannas ja laulsin koidu eel venekeelseid laule. Üldse rääkisin vist reisi vältel rohkem vene kui inglise keelt - purjus peaga tuleb ikka hästi välja.
Üks osa minust leidis endiselt - võib-olla lihtsalt sisseharjunult -, et üksi reisida on jõle lahe. Kunagi ei tea, kuhu ja kellega satud. Kas lähed tühja hulkuma ja jõuad villis jalgadega koju nii, et kellegagi vahepeal ei rääkinudki. Imetlesid hoopis ise suuri marmorist ehitisi või taevast ja murdusid natuke tuttava lõunamaalõhna peale. Või leidsid hoopis mingi laheda inimese või terve seltskonna, kellega ootamatult hästi klappisid ja ajasid juttu kuni hommikuni.
Ja siis teine osa minust kinnitas, et seda jama on nüüd tehtud piisavalt ja aitab. Enam kunagi ei reisi ma üksi. Sest mingi hetk juhtub, et need sajad kohatud inimesed saavadki sulle... lihtsalt mingiteks inimesteks.
Oma viimasel Barcelona-õhtul läksin laiale jalakäijate tänavale La Ramblale, et näha üht flaierijagajat, kellega olime viimastel õhtutel koos tšillinud. Millestki erilisest mul kunagi temaga rääkida ei olnud ja ma isegi ei tea, miks ma läksin - vist selleks, et lihtsalt kedagi tuttavat näha. Mingit niisugust nägu, mida ma olen juba varem näinud. Midagi, millest kinni hakata.
Sest kogu nädala vältel tabasin ma end nägemast unes vanu tuttavaid Austraalia-päevilt. Koseid, Nathanit, Addisoni, Tomi... Arvasin end nägevat rahvamassi seas tuttavaid nägusid. Lootsin, et Merlin tuleb koos rahvasummaga mulle ülekäigurajalt vastu, igatsesin, et Carolina oleks juhuslikult Hispaanias. Miks just nemad? Küllap oli nende sealviibimise tõenäosus milligrammi võrra suurem kui mu Eesti sõprade oma. Igatsesin lihtsalt kedagi, kelle lugu ma juba tean ja kes teab minu oma.
Aga ei olnud, kedagi neist ju tegelikult ei olnud, ja ma mõtlesin.
Mõtlesin, et kui see olnuks mu elu esimene reis, tunnetanuksin kõike nii teisiti. Suvaliste prantslastega rannas viski joomine? Mega! See, et mingi kolumblane mind tänaval kõnetas ja me koos tänavapeo leidsime? Hüpercool! Kahe Austria tsikiga rannaäärseid ööklubisid avastama minek? Ülim!
Aga seekord ma tundsin, et see kõik jätab mind nii tühjaks. Olles kõike seda nii mitmeid kordi juba läbi teinud, tunnen, et need on alati lihtsalt mingid inimesed. Lihtsalt inimesed, kes minust liivana läbi jooksevad ja kellest mina liivana läbi jooksen. Hetkeks olen, ja - siis muutun põrmuks, tuhmun mälestuseks, mis kiiresti kaob. Jälle mingid mehed. Jälle mingid rahvused, mingid päikesetõusud ja -loojangud, viskiklaasid ja rannad.. jälle mingid tutvumised ja elulugude vahetamised.
...see uhub must lihtsalt läbi ja jätab tühjaks. Nagu sõrmega rannaliivale veetud lubadused, mis sulavad lainetesse esimese tõusuga, kaon mina nende ja nemad minu eludest. Puudub soojus, puudub kindlus, puudub teineteisetundmine ja armastus.
"I can't have a carpet," ütles mehhiklane David mulle nukrate silmadega, kui kevadel kusagil Stockholmi lähistel rannas seisime ja noorte lainete rõõmsat pekslemist kuulsime. "I can't have a cat, I can't have a plant, and I can't have a football team. I can't have a group of friends and it's impossible for me to have a girlfriend."
Ta oli kohast kohta elanud, üksinda reisinud kümme aastat. See tundus toona nii vabastav ja ainuõige, see köidikutevaba elu. Aga ma tunnen, et see maksab ühel hetkel kätte. Et ma ei taha seda enam. Et ma tahan kindlust ja soojust ja mandariinipuud aknalauale.
Igatahes läksin ma oma viimasel õhtul selle flaierijagaja tööpostile ja arvasin, et ta on mind nähes rõõmus, aga tegelikult oli tal must täiesti savi. Ja miks ei peakski olema. Tema oli suure tutvusteringiga kohalik ja mina olin selles hetkes lihtsalt keegi. Lihtsalt inimene. Maailmas on seitse miljardit inimest.
Ja siis ma mõtlesin, et.
Selleks, et inimestel sinust savi ei oleks, ei pea olema kõige ilusam ega targem ega vaimukam ega kõige rohkem reisinud. Kõige paremini lugusid rääkima või tantsima. Kõige õnnelikum inimene olema. Seda võistlust pole üldse mõtet võideldagi, see on juba eos kaotatud.
Ma ütlen endale tihti, kui hakkan end jälle teistega võrdlema:
"Alates hetkest, mil sa arvad, et elu on võistlus, oled sa selle automaatselt kaotanud."
Ja siis ma mõtlesin, et.
Selleks, et inimestel sinust savi ei oleks, pead sa lihtsalt seal olema. Rohkem kui üks kord, soovitatavalt aastaid, parimal juhul kauemgi. Olema kohal ja olema soe ja andma endast. Rohkem kui üks kord. Ja see on kõik.
Ma mõtlen inimestele, keda kalliks pean. Ma ei pea neid kalliks sellepärast, et nad on kõige ilusamad või targemad või vaimukamad või kõige rohkem reisinud. Kõige paremad lugude rääkijad või tantsijad. Kõige õnnelikumad inimesed.
Ma pean neid kalliks selle pärast, et meil on olnud aega. Aega üksteise südamete külge kasvada, aega üksteisega ära harjuda. Aega ühiste naljade tekkimiseks. Aega, et üksteist puudutada. Aega, et näidata oma nõrkusi ja tugevusi; aega, et teada: nad on alati minu jaoks olemas. Mina olen alati nende jaoks olemas. Aega, et heita nalja nende halbade valikute üle, või selle, kuidas meie peod on käest ära läinud. Kuidas mehed on olnud sead meiega või meie meestega. Aega tülitseda, aega nukrutseda, aega andestada. Aega, et teada, et koos on parem kui ilma.
See ei ole mingi kosmiline valem, pöörane juhuste kokkulangevus. See on olnud aeg. Ja seda aega ei ole, kui sa üksinda sihitult ringi tormad. Teate ju küll, mida veereva kivi kohta öeldakse.
Kirsi tordile vajutas muidugi see reisi viimane ots, mis plaanitud neljatunnisest otselennust järsku kaheksateisttunnise seikluse välja venitas. Long story short - olin just lennujaamas oma värava juurde jõudnud, kui neljast eesti jõmmist koosnenud kamp mulle vastu tuli ja ütles, et lennuk on katki. Et siin läheb vähemalt hommikuni aega ja mingu ma parem nendega teise lennujaama otsa õlut jooma.
Ja ma läksin. Ma, idikas, läksin. Ja kõlaritest ei kostunud mingit lisainformatsiooni, aga igatahes sel ajal, kui ma seal nendega mõnusasti tutvusin ja viisakusväljendeid vahetasin, oli lennuk juba ära parandatud ja teiste reisijatega minema sõitnud. Tol hetkel ei osanudki muud teha kui naerda. See lennupilet, millele ma spetsiaalselt nädalaid peale passisin, et ikka odavalt saaks! Aga nagu me siin Kretega laupäevaõhtul korduvalt konstateerisime, siis lollidelt tulebki raha ära võtta.
Järgnesid palavikulised uue pileti otsingud. Võimalikult soodsalt ja võimalikult kiiresti. Ühel Eesti tüübil oli vaja laps esimesel septembril esimesse klassi viia, minul oli vaja tähtsale soolaleivapeole jõuda. Saime siis mingi sellise diili, et kakssada eurot pilet ja järgmisel hommikul läbi Stockholmi Helsingisse. Ja sealt laevaga üle mere koju.
Jõmmidel oli aga lõbu laialt - koukisid oma kohvripõhjast suure kõlari välja, hakkasid üle terve lennujaama Jüri Homenjat bläästima ja tellisid öö läbi muudkui õlut juurde, lõpuks läks asi juba viski- ja tekiilashottideni. Püsisime peaaegu lõpuni koos, alles Helsingi lennujaamas ma kaotasin nad ära ja sõitsin üksi rongiga, kus pidin kolmel korral kontrolöri eest põgenema. Kogu raha oli uue lennupileti peale sirgeks löödud. Trammis kordus sama pull - aga niimoodi, üle ööpäeva söömata ja magamata, kõndiva õudusunenäona, ma lõpuks sinna laeva kohale jõudsin. Kahe tunni pärast Tallinnas mõtlesin, et no kuramus. Nüüd ma ei reisi küll enam mitte kunagi.
Järgmise korrani.
Monday, August 22, 2016
Suvi, mil ma elasin
Nõnda ta lõppes, mu Kuressaare-suvi. Mu Loomesuvila ja kontsertide ja turulkäimiste suvi. Töö ja täieliku rahulolu suvi. Kirjutamiste, kaemiste ja kiirkohtingu suvi. Luuleõhtute suvi. Suvi, mil puhkamiseks polnud aega, mil üksiolekuks ei olnud mahti. Suvi, mil tuli tormata ja valikuid teha ja jälle tormata.
Joosta üheks õhtuks Pangale, puistata kiiresti südant oma halli lainetava merepiiri ees, suruda paljad varbad karedasse liiva ja tõmmata kopsud ruttu rannaõhku täis - ning tormata tagasi, et juua õhtutee, minna magama ja sõita varahommikuse bussiga tagasi linna. Tööle, sõidutundi või mõnd raamatuesitlust kuulama. Mõnele üritusele, millest jälle keelduda ei suutnud.
Püüda mahutada päevaplaani sõprade köögis istumist, öiseid jalutuskäike ja armsaid vestlusi. Sõita vaatama suursugust vana pärna. Suruda hambad risti, kui varahommikul tööle minnes jääb su voodisse õndsa und magama väike õde. Üritada mitte olla vana juut ja osta sõbrannaga kohvikus jutustades tee kõrvale ka kooki - kui tihti me teineteist ikka näeme...
Teha ruumi raamatu lugemiseks, kui graafik näeb ette hoopis midagi muud. Jõuda nii paljudele perekondlikele õhtusöökidele, kui võimalik. Olla kohal inimeste jaoks, keda kõige rohkem armastan.
Jah, inimestest - vahel ikka mõtlen, et olen loterii peavõidu saanud. Mu parimatest sõpradest on saanud pere ja perest mu parimad sõbrad.
Põnevad ajad on ees.
Alates keskkooli lõpust olen elanud Melbourne'is, Hobartis, jälle Kuressaares, Tartus, Stockholmis ja tagasi Kuressaares. Hostelites ja ühikates ja treilerites ja tillukestes majades kirsisalu kõrval.
Nüüd ootab Tallinn oma trammide ja tormakusega, vanalinna ja Nevski katedraaliga, vanade ja loodetavasti ka uute sõpradega. Vanaema mändidealuse kodu ja oravate ja pannkookidega. Kooli ja inimeste ja teadmistega.
Aga kõigepealt - kõigepealt saan nädalaks taaselustada oma kunagise hostelielu, uuesti läbi elada kõik need Where are you from-id ja What's it like in Russia-d; üksinda lennukiga sõitmised ja võõrastel tänavatel ringi hulkumised; ära eksimised; inimesed, keda pärast üheõhtust peadpööritavat vestluskeerist enam kunagi ei näe.
Ootab kuum nädal hõõguvas Barcelonas.
Joosta üheks õhtuks Pangale, puistata kiiresti südant oma halli lainetava merepiiri ees, suruda paljad varbad karedasse liiva ja tõmmata kopsud ruttu rannaõhku täis - ning tormata tagasi, et juua õhtutee, minna magama ja sõita varahommikuse bussiga tagasi linna. Tööle, sõidutundi või mõnd raamatuesitlust kuulama. Mõnele üritusele, millest jälle keelduda ei suutnud.
Püüda mahutada päevaplaani sõprade köögis istumist, öiseid jalutuskäike ja armsaid vestlusi. Sõita vaatama suursugust vana pärna. Suruda hambad risti, kui varahommikul tööle minnes jääb su voodisse õndsa und magama väike õde. Üritada mitte olla vana juut ja osta sõbrannaga kohvikus jutustades tee kõrvale ka kooki - kui tihti me teineteist ikka näeme...
Teha ruumi raamatu lugemiseks, kui graafik näeb ette hoopis midagi muud. Jõuda nii paljudele perekondlikele õhtusöökidele, kui võimalik. Olla kohal inimeste jaoks, keda kõige rohkem armastan.
Jah, inimestest - vahel ikka mõtlen, et olen loterii peavõidu saanud. Mu parimatest sõpradest on saanud pere ja perest mu parimad sõbrad.
Põnevad ajad on ees.
Alates keskkooli lõpust olen elanud Melbourne'is, Hobartis, jälle Kuressaares, Tartus, Stockholmis ja tagasi Kuressaares. Hostelites ja ühikates ja treilerites ja tillukestes majades kirsisalu kõrval.
Nüüd ootab Tallinn oma trammide ja tormakusega, vanalinna ja Nevski katedraaliga, vanade ja loodetavasti ka uute sõpradega. Vanaema mändidealuse kodu ja oravate ja pannkookidega. Kooli ja inimeste ja teadmistega.
Aga kõigepealt - kõigepealt saan nädalaks taaselustada oma kunagise hostelielu, uuesti läbi elada kõik need Where are you from-id ja What's it like in Russia-d; üksinda lennukiga sõitmised ja võõrastel tänavatel ringi hulkumised; ära eksimised; inimesed, keda pärast üheõhtust peadpööritavat vestluskeerist enam kunagi ei näe.
Ootab kuum nädal hõõguvas Barcelonas.
Wednesday, July 27, 2016
Leidsin jälle elu mõtte
Kuu on tänaseks tiksunud päevast, mil ma siinsamas kodusaarel ajakirjanikutööga alustasin. Teist sama palju seisab veel ees.
Võib öelda, et ma olen väga rahul ja rahulik. Kaifin väikelinna tööelu täiega ja olen hakanud mõistma, et vastupidiselt pikaajalisele veendumusele mulle võib-olla isegi meeldib inimestega suhelda. Kõiki hirme seljatades tegin ka kaks täiesti spontaanset videoreportaaži (ühte saab näha siit :D) ja noh, üldiselt kirjutangi hapukurkidest ja praamidest ja millest iganes sensatsioonilisest siin väikesaarel üldse kirjutada saab.
Mõtlen, et naljakas. Et see, mida ma olen otsinud ilust või armastusest või ülimast vabadusest - selle olen leidnud hoopis tööst, pingutusest ja pühendumisest. Kellaaegadest ja kontoris istumisest. Hommikul vara ärkamisest ja kosutavast rahulolutundest, kui murtud saab nädala selgroog.
Ja mis see "see" siis on. Ikka seesama, mille üks leiab Jumalast ja teine heroiinist ja kolmas kellegi merepõhjakarva silmadest. See, mis täidab igavest tühjust.
Kui mõnel on vabanemise ja rahu leidmiseks tarvis end kontoritöölt lahti võtta, kontsakingad varna riputada ja paljajalu mööda ilma reisima minna, siis mulle oli hädavajalik sellelt niigi liiga kaua kestnud reisilt ära tulla ja kannad tugevasti kirjutuslaua alla maasse suruda.
Ja lõppeks ongi need ju üks ja seesama. Vahetus. Teise mätta otsa ronimine. Oma harjumuspärastest stampmõtetest üle vaatamine, nende kibedusega alla neelamine, erinevale maailmanägemusele voli andmine. Ja oh, kui valusasti see abaluudele pressib, aga ainult nii kasvavad tiivad.
(Ja pole küll minu asi, aga...) Nädalase vahega olen kuulnud kahe lemmikkirjaniku abielulahutusest: kõigepealt Elizabeth Gilbert ja siis Epp Petrone. Naljakas, need jõudsid minuni kui põntsud, nagu viimased tõendid kinnitamaks, et vot nii nüüd ongi.
Et miski ei olegi lõplik ja et ka kõige inspireerivam armastuslugu saab kord otsa ja et selles nagu... et selles ei olegi midagi imelikku. Inimesed õitsevad eri suundadesse ja lahutaksid end vist iseendast ka ära, kui see vaid võimalik oleks.
Õnneks ei ole ja selle peeglist vastu vahtiva jonnaka tõpraga tuleb siiski maad ära jagada kuni surmani välja. Vähemalt kellelegi oleme elu lõpuni truud.
Võib öelda, et ma olen väga rahul ja rahulik. Kaifin väikelinna tööelu täiega ja olen hakanud mõistma, et vastupidiselt pikaajalisele veendumusele mulle võib-olla isegi meeldib inimestega suhelda. Kõiki hirme seljatades tegin ka kaks täiesti spontaanset videoreportaaži (ühte saab näha siit :D) ja noh, üldiselt kirjutangi hapukurkidest ja praamidest ja millest iganes sensatsioonilisest siin väikesaarel üldse kirjutada saab.
Mõtlen, et naljakas. Et see, mida ma olen otsinud ilust või armastusest või ülimast vabadusest - selle olen leidnud hoopis tööst, pingutusest ja pühendumisest. Kellaaegadest ja kontoris istumisest. Hommikul vara ärkamisest ja kosutavast rahulolutundest, kui murtud saab nädala selgroog.
Ja mis see "see" siis on. Ikka seesama, mille üks leiab Jumalast ja teine heroiinist ja kolmas kellegi merepõhjakarva silmadest. See, mis täidab igavest tühjust.
Kui mõnel on vabanemise ja rahu leidmiseks tarvis end kontoritöölt lahti võtta, kontsakingad varna riputada ja paljajalu mööda ilma reisima minna, siis mulle oli hädavajalik sellelt niigi liiga kaua kestnud reisilt ära tulla ja kannad tugevasti kirjutuslaua alla maasse suruda.
Ja lõppeks ongi need ju üks ja seesama. Vahetus. Teise mätta otsa ronimine. Oma harjumuspärastest stampmõtetest üle vaatamine, nende kibedusega alla neelamine, erinevale maailmanägemusele voli andmine. Ja oh, kui valusasti see abaluudele pressib, aga ainult nii kasvavad tiivad.
(Ja pole küll minu asi, aga...) Nädalase vahega olen kuulnud kahe lemmikkirjaniku abielulahutusest: kõigepealt Elizabeth Gilbert ja siis Epp Petrone. Naljakas, need jõudsid minuni kui põntsud, nagu viimased tõendid kinnitamaks, et vot nii nüüd ongi.
Et miski ei olegi lõplik ja et ka kõige inspireerivam armastuslugu saab kord otsa ja et selles nagu... et selles ei olegi midagi imelikku. Inimesed õitsevad eri suundadesse ja lahutaksid end vist iseendast ka ära, kui see vaid võimalik oleks.
Õnneks ei ole ja selle peeglist vastu vahtiva jonnaka tõpraga tuleb siiski maad ära jagada kuni surmani välja. Vähemalt kellelegi oleme elu lõpuni truud.
Monday, July 4, 2016
Muhu, Schilling ja muu
Laupäeval läksime Regiinaga väikesele roadtripile, nimelt oli ta Kilingi-Nõmmes toimuvale Schillingi festivalile piletid võitnud. Enne aga käisime Muhu saarelt läbi, et tikandilist bikiinivooru vaadata, inimesi küsitleda ja pilte klõpsutada ning pärast ajalehte lugu kirjutada. Ilm oli ilus, päike lõõskas lagipähe ja pärast sõitsimegi siis igasuguste eksistentsiaalsete arutelude saatel mandrile.
Aga see Schilling oli ikka jumala chill. Täielik hipsterfest, nagu Elu24 hiljem ära märkis. Lapsed ja koerad ja käsitööjäätis, hõljuvates riietes inimesed ja rahva seas igasugu prominendid ringi patseerimas. Terve ala peale märkasimegi ainult ehk kahte purjus inimest - kellest üks end muidugi, õllepurk käes, meie piknikutekile siruli viskas. Aga ei me pidanud sest suuremat, palusime tal viisakalt lahkuda ja tšillisime edasi.
Oligi nii mõnus lihtsalt niisama olla - mitte millegi mõju all, mitte pidevalt ootamas, et paremaks läheks või rohkem sisse kickima hakkaks - lihtsalt ollagi ja vaadata männilatvu ja jalutada rahulikult ühest kohast teise. Teed juurde ostma või müüdavaid vinüülplaate vaatama või rahva sekka ilusa muusika saatel käsi üles tõstma. Öökülm pakkus lüürilist elamust ja kõik teised senikuulmatud artistid üllatasid oma imelise saundiga. Ühel vene tüdrukul oli niivõrd ilus, ingellik hääl... selle saatel jäimegi auto allalastud tagaistmeil, paksu suleteki all magama.
Järgmisel hommikul Pärnu tänavaid jalutades mõtlesime, et äkki sõidaks nüüd ikkagi Viljandisse ka. Ja me sõitsime! Ja Rohelise Maja Kohvik oli maailma kõige armsam koht ja vihma ladises alla nagu oavarrest, aga meid see ei heidutanud. Elu tuleb nautida, jõudsime tõdemusele, ehkki see meis alatihti süümekaid tekitab. Tuleb vist ikka teha nagu itaallased ja kinnitada omale, et oleme väärt kõike head, mis meiega juhtub. Sest me olemegi.
 |
| Foto: Regiina Allik |
 |
| Foto: Regiina Allik |
Wednesday, June 29, 2016
Olen nädal aega Eestis tagasi olnud ja selle nädala sisse on mahtunud tohutult palju elu. Maha istumiseks, hinge tõmbamiseks, vaikses järelemõtluses paberile ristide tõmbamiseks pole seni veel aega olnud. Üksiolemiseks pole mahti jäänud. See meeldib mulle. Ma olen jälle elus ja jalgel, tegemise ja ringisebimise käigus on hing taas üles raputatud. Järjekordselt mõistan, et teotahte tekkimiseks on vaja teha - ja külitamistahte tekkimiseks on vaja külitada. Vana valem, aeg-ajalt tuletab ennast meelde.
Vaja on olnud sõprade silmadesse vaadata ja uudiseid vahetada, jaane pidada ja chili con carnet keeta, perega samade vanade ühiskondlike ja isiklike probleemide üle vaielda, õe hobust vaadata ja sõbra kontserti kuulamas käia. Vaja on olnud tööle tulla. Olen nüüd ajalehereporter ja esimest korda elus tunnen tööd tehes, et tekib sümbioos. Saan mina ja saavad teised.
Tunnen, et tahan areneda. Tahan ennast luua ja maailmale anda.
Vaja on olnud sõprade silmadesse vaadata ja uudiseid vahetada, jaane pidada ja chili con carnet keeta, perega samade vanade ühiskondlike ja isiklike probleemide üle vaielda, õe hobust vaadata ja sõbra kontserti kuulamas käia. Vaja on olnud tööle tulla. Olen nüüd ajalehereporter ja esimest korda elus tunnen tööd tehes, et tekib sümbioos. Saan mina ja saavad teised.
Tunnen, et tahan areneda. Tahan ennast luua ja maailmale anda.
Tuesday, May 31, 2016
Nädalavahetus: west coast
Sõidan rongiga tagasi idarannikule, puupüsti täis vagunis kleepumas põrgupalavus. Selg sõidusuuna poole, vererõhk laes, peapööritust mõõtmas möödavihisevad salud ja sillerdavad lahesopid. Pastakas hüppab, mõte ei jookse, lasteaiarühm karjub ja naerab valjusti, väike poiss mu kõrval põrkab istmel üles-alla ja tahab alatasa mööda minna, et vahekäigus ringi joosta.
Istun, pastakas värisevas käes ja pilk maas, ning kaalun rongi- ja lennusõidu plusse ja miinuseid. Lennukis ma istun mitu tundi ja kardan surma, rongis on aga enesetunne nii halb, et ma tol hetkel ilmselt eelistaksingi surnud olla.
Järsku aga võtab peas maad see harv rahulik ja korralekutsuv hääl. Ta aitab mind tihtipeale, kui kipun ennast haletsema.
"See ongi reisimine! Ei midagi muud kui end punktist A punkti B vedamine! See meeldib sulle, mäletad?"
Mäletan. Hingan sügavalt sisse, korrastan mõtted ja üritan veidi armastusväärsema pilguga ringi vaadata. Ebamugavus, see on elamajäämiseks vajalik. Teised inimesed, nad on elamajäämiseks vajalikud. Kuitahes palju ebameeldivust ja kannatusi nende kohalolu ei põhjustaks, on nende eksistents ka ainuke, mis elu mõtestab. Ilma teisteta ei ole inimene keegi. Ilma fännideta ei ole staare, ilma lugejateta ei ole kirjanikke. Ilma kaasreisijateta ei ole ronge ja ilma ligimesteta ei ole elu. Inimesed on teineteisele inspiratsiooniallikad, inimesed annavad inimeste eludele mõtte. Through others we become ourselves.
Läänerannik oli ime.
"Soojem kui Malagas," öeldi eile hommikul raadiost. Õdedega paljajalu liivaluiteid kõndides, tumeroosadesse õitesse puhkenud kibuvitsadžunglis jalutades oli mul raske uskuda, et olen ikka veel Rootsis ja mitte Vahemere ääres. Pealt lahtise Ameerika autoga linnas ringi kruiisides ja ringi tšillivatest päevitunud noortest mööda sõites oli keeruline hoomata, et olen siinsamas Varbergis ja mitte Californias. Inimeste laia ja venivat aktsenti kuulates võis aga arvata, et punt austraallasi on kätte võtnud ja rootsi keele ära õppinud.
Hotell Havanna, Ernest Hemingwayle pühendatud Kuuba lokaal vanamehe isiklike esemetega.
"Olen ma Havannas või Rootsi läänerannikul?" õhkan vaatetornist üle punaste viilkatuste laiuvale kuumusele, paljad varbad külmal mustrilisel kahhelpõrandal, pilk naelutatud taamal lainetavale helesinisele rannajoonele. Õe käsi on asetatud ühele Hemingway trükimasinatest, ta sulgeb silmad ja püüab inspiratsiooni käelaba kaudu sisse imada.
"Tegelikult ei tohi neid muidugi katsuda," lisab ta.
Hiljem terrassil istudes uurin õelt isa juttude tõepõhja kohta.
"On see tõsi, et papa on Hemingwayl kätt surunud?"
"On. Aga see lõvi-lugu küll päriselt ei juhtunud!" naerab ta ja viskab viimase klõmaka Cuba Libret hinge alla, "aga kas sa seda teadsid, et tal oli kunagi kaks ahvi?"
"Ei teadnud," naeran vastu, "seda lugu pole ta mulle küll rääkinud!"
Järgneb lugu kahest marmosetist, kelle isa kunagi pootsmaniaastatel endaga laeva peale kaasa võttis, neile kampsuneid kudus ja öösel oma kaisus magada lasi.
"Mulle pole ta küll kunagi kampsunit kudunud," nendin seepeale pahuralt.
Aga mu õde. Ta on minust täpselt kolmkümmend aastat vanem ja ma unistan, et ka minust saaks ühel päeval nii motiveeriv, inspireeriv, julge ja elujõuline hing. Ta on inimene, kes usub, et talle on kõik lubatud. Ongi.
Ta ronib mänguväljakul seeliku lehvides ja aluspesu välkudes kõige kõrgemasse torni ja laseb huilates liumäest alla, sõidab autoga vastassuunavööndis, tagurdab jalgrattateele ja kui tal õnnestub napilt vanadaami mitte alla ajada, hüüab mängitud pettumusega: "Pagan! See oleks sada punkti olnud!"
Kui väliterrassidel istume, viipab ta alati meie kõrvale istuma inimesi, tutvustab ja räägib neile lühidalt meie perekonnaajaloo ja hetk hiljem naerame juba kõik koos nagu vanad sõbrad. Ta viipab ja tutvustab, rõkkab naerda ja jutustab, saab jutu peale igasuguses vanuses inimestega, jagab kõigile oma visiitkaarte ja suudleb kell neli hommikul meid koju toimetanud taksojuhiga.
Ta lööb koos minuga tantsupõranda nurka oma kingad, tantsib paljajalu kuni hommikuni, viib mu nudistide randa ja hüppab alasti jääkülma vette nagu kartmatu hüljes... ta elab. Ma soovin ja loodan, et oskaksin isegi kunagi nii kirglikult elada, nautida kõike, mida parasjagu teen ning mitte muretseda üleliia tuleviku pärast, mitte mõtelda nii hirmsasti teiste arvamusele..
Istun, pastakas värisevas käes ja pilk maas, ning kaalun rongi- ja lennusõidu plusse ja miinuseid. Lennukis ma istun mitu tundi ja kardan surma, rongis on aga enesetunne nii halb, et ma tol hetkel ilmselt eelistaksingi surnud olla.
Järsku aga võtab peas maad see harv rahulik ja korralekutsuv hääl. Ta aitab mind tihtipeale, kui kipun ennast haletsema.
"See ongi reisimine! Ei midagi muud kui end punktist A punkti B vedamine! See meeldib sulle, mäletad?"
Mäletan. Hingan sügavalt sisse, korrastan mõtted ja üritan veidi armastusväärsema pilguga ringi vaadata. Ebamugavus, see on elamajäämiseks vajalik. Teised inimesed, nad on elamajäämiseks vajalikud. Kuitahes palju ebameeldivust ja kannatusi nende kohalolu ei põhjustaks, on nende eksistents ka ainuke, mis elu mõtestab. Ilma teisteta ei ole inimene keegi. Ilma fännideta ei ole staare, ilma lugejateta ei ole kirjanikke. Ilma kaasreisijateta ei ole ronge ja ilma ligimesteta ei ole elu. Inimesed on teineteisele inspiratsiooniallikad, inimesed annavad inimeste eludele mõtte. Through others we become ourselves.
Läänerannik oli ime.
"Soojem kui Malagas," öeldi eile hommikul raadiost. Õdedega paljajalu liivaluiteid kõndides, tumeroosadesse õitesse puhkenud kibuvitsadžunglis jalutades oli mul raske uskuda, et olen ikka veel Rootsis ja mitte Vahemere ääres. Pealt lahtise Ameerika autoga linnas ringi kruiisides ja ringi tšillivatest päevitunud noortest mööda sõites oli keeruline hoomata, et olen siinsamas Varbergis ja mitte Californias. Inimeste laia ja venivat aktsenti kuulates võis aga arvata, et punt austraallasi on kätte võtnud ja rootsi keele ära õppinud.
Hotell Havanna, Ernest Hemingwayle pühendatud Kuuba lokaal vanamehe isiklike esemetega.
"Olen ma Havannas või Rootsi läänerannikul?" õhkan vaatetornist üle punaste viilkatuste laiuvale kuumusele, paljad varbad külmal mustrilisel kahhelpõrandal, pilk naelutatud taamal lainetavale helesinisele rannajoonele. Õe käsi on asetatud ühele Hemingway trükimasinatest, ta sulgeb silmad ja püüab inspiratsiooni käelaba kaudu sisse imada.
"Tegelikult ei tohi neid muidugi katsuda," lisab ta.
Hiljem terrassil istudes uurin õelt isa juttude tõepõhja kohta.
"On see tõsi, et papa on Hemingwayl kätt surunud?"
"On. Aga see lõvi-lugu küll päriselt ei juhtunud!" naerab ta ja viskab viimase klõmaka Cuba Libret hinge alla, "aga kas sa seda teadsid, et tal oli kunagi kaks ahvi?"
"Ei teadnud," naeran vastu, "seda lugu pole ta mulle küll rääkinud!"
Järgneb lugu kahest marmosetist, kelle isa kunagi pootsmaniaastatel endaga laeva peale kaasa võttis, neile kampsuneid kudus ja öösel oma kaisus magada lasi.
"Mulle pole ta küll kunagi kampsunit kudunud," nendin seepeale pahuralt.
Aga mu õde. Ta on minust täpselt kolmkümmend aastat vanem ja ma unistan, et ka minust saaks ühel päeval nii motiveeriv, inspireeriv, julge ja elujõuline hing. Ta on inimene, kes usub, et talle on kõik lubatud. Ongi.
Ta ronib mänguväljakul seeliku lehvides ja aluspesu välkudes kõige kõrgemasse torni ja laseb huilates liumäest alla, sõidab autoga vastassuunavööndis, tagurdab jalgrattateele ja kui tal õnnestub napilt vanadaami mitte alla ajada, hüüab mängitud pettumusega: "Pagan! See oleks sada punkti olnud!"
Kui väliterrassidel istume, viipab ta alati meie kõrvale istuma inimesi, tutvustab ja räägib neile lühidalt meie perekonnaajaloo ja hetk hiljem naerame juba kõik koos nagu vanad sõbrad. Ta viipab ja tutvustab, rõkkab naerda ja jutustab, saab jutu peale igasuguses vanuses inimestega, jagab kõigile oma visiitkaarte ja suudleb kell neli hommikul meid koju toimetanud taksojuhiga.
Ta lööb koos minuga tantsupõranda nurka oma kingad, tantsib paljajalu kuni hommikuni, viib mu nudistide randa ja hüppab alasti jääkülma vette nagu kartmatu hüljes... ta elab. Ma soovin ja loodan, et oskaksin isegi kunagi nii kirglikult elada, nautida kõike, mida parasjagu teen ning mitte muretseda üleliia tuleviku pärast, mitte mõtelda nii hirmsasti teiste arvamusele..
Wednesday, May 25, 2016
Ööd on alati kas liiga lühikesed või liiga pikad
Noil päevil loen oma reisipäevikuid ja nostalgitsen veidi.
Alljärgnev väljavõte on kirjutatud ajal, mil ma - nagu taarausk ette näeb - Austraaliasse palverännakule sõitsin, Sydney ooperimaja poole palvetasin ja korraks malaislaste treileripargis peatusin.
Alljärgnev väljavõte on kirjutatud ajal, mil ma - nagu taarausk ette näeb - Austraaliasse palverännakule sõitsin, Sydney ooperimaja poole palvetasin ja korraks malaislaste treileripargis peatusin.
***
Ööd on alati kas liiga lühikesed või liiga pikad.
Pisarad voolavad mööda su nägu alla - jälle oled sa üksi, jälle oled sa ennast ise lippude ja lauluga, veremaitse suus, üksikuks võidelnud. Jälle on kõik pime ja ähvardav ja nutt tikub iseenesest luksetena kurgust välja.
Nuuksudes ja uksest välja vahtides saad sa kogu oma õnnetus olemises osa vaatemängu suursugusest. Siin ei varjuta välgunooli linnakuma, segamatult sähvivad nad üle kõrbete ja kõnnumaa ja tillukese viinamarjaistanduse.
Liiga lühikesed on nad siis, kui päike oma halastamatu ja kõikenägeva valguse üle su väikelinna laotab ja järsult peo lõppemisest teatab. Mis vaid tund aega tagasi näis glamuurne ja särav, tundub nüüd oma aja ära elanud ja vastik.
Kirehoos katki löödud õlleklaasi killud, mis just nüüdsama laternavalguses helkisid, lebavad maas tuhmilt ja elutult. Nende vahel teed otsinud elujõuline õllenire on kuivanud, ta soovid ja püüdlused surnud, temast on alles vaid ambitsioonitu rääsunud vaht.
Käed, mis sind alles äsja klaasikildudest eemale tõmbasid, kui oma paljajalgses ekstaasis linnatänavaid taldade kaudu sisse hingata püüdsid, on toetunud kaubamaja kiviseinale: peopesa vastu murtud tellist, viis sõrme taeva poole laiali, omaniku suunurgast tilkumas maomahl.
Päike ei anna armu, minutid tiksuvad, inimesed tellivad taksosid, tühjaks jäänud hing otsib pilguga edasi, otsib oma kadunud kingi ja hingetäidet, seda viimast kontrollpunkti, mis õhtul läbimata jäi. Aga kumbagi ei tule ja sa ronid leplikult oma paljaste varvaste ja tühja hingega taksosse ning valmistad end saabuvaks peavaluks. Liiga vara. Pool tundi veel, päike, oleks sa mulle vaid pool tundi veel andnud!
Liiga pikad on nad siis, kui oled keset ööd malaislaste treileripargis ihuüksi oma pisikeses konkus ja istud üleval, sest sa kardad rotte. Keegi krabistab õues ähvardavalt, ukse ja seina vahel on sentimeetrine tühimik, aken on kinni tõmmatud õhukese prügikotikilega.
Tühermaal keset eimiskit on pargile laskunud pimedus. Sa põletad julgustuseks öölampi ja kinnitad endale, et akna juurest kostuv krabin on vaid vaikne seenevihm. Ongi. Ja peagi muutub see katusele trummeldavaks valinguks, mille joad läbi kehvasti paigaldatud aknakile voodisse jooksevad.
Paduvihmale järgneb mürin, treileripargi kohal mõõdab taevalaotust kõmisev äikesetorm. Öölamp vilgub ja vabiseb ning kustub siis sootuks. Sees valitseb pilkane pimedus ja sind haarab hirm, sa kargad nagu välgust tabatult voodist välja ja lööd treileriukse jalaga lahti, sa istud külmkapi peale ja pistad ulguma.
Tühermaal keset eimiskit on pargile laskunud pimedus. Sa põletad julgustuseks öölampi ja kinnitad endale, et akna juurest kostuv krabin on vaid vaikne seenevihm. Ongi. Ja peagi muutub see katusele trummeldavaks valinguks, mille joad läbi kehvasti paigaldatud aknakile voodisse jooksevad.
Paduvihmale järgneb mürin, treileripargi kohal mõõdab taevalaotust kõmisev äikesetorm. Öölamp vilgub ja vabiseb ning kustub siis sootuks. Sees valitseb pilkane pimedus ja sind haarab hirm, sa kargad nagu välgust tabatult voodist välja ja lööd treileriukse jalaga lahti, sa istud külmkapi peale ja pistad ulguma.
Pisarad voolavad mööda su nägu alla - jälle oled sa üksi, jälle oled sa ennast ise lippude ja lauluga, veremaitse suus, üksikuks võidelnud. Jälle on kõik pime ja ähvardav ja nutt tikub iseenesest luksetena kurgust välja.
Nuuksudes ja uksest välja vahtides saad sa kogu oma õnnetus olemises osa vaatemängu suursugusest. Siin ei varjuta välgunooli linnakuma, segamatult sähvivad nad üle kõrbete ja kõnnumaa ja tillukese viinamarjaistanduse.
Ja siis hakkad sa laulma.
Su laul algab vaikselt ja arglikult ja muutub järjest julgemaks, ta põimub vihmaga ja kandub üle treileripargi kuni järgmise treileripargini, kus iganes see ka olema ei peaks. Aga kõik magavad ja keegi ei kuule ja nii olete ainult sina ja välgunooled ja pimedus ja sinu ja vihma laul.
Sa laulad oma hirmud välja, sa laulad ja väsid, sest sa andusid oma tundmustele ja tegid need millekski muuks, sa oled jõuetu ega jaksa enam kartusele mõelda. Sa lased uksel pauguga sulguda ja veeniredel linade vahele voolata, sa ronid oma väikesesse koikusse ja kinnitad endale, et kõik on mööduv ja varsti on uus päev ja lased unel enda üle võimust võtta.
Hommikul ärkad sa uude päikesetõusu ning uued lootused ja katteta lubadused paisatakse taas õhku. Sa istud rätsepistes oma treileri ees, sööd röstsaia, tervitad uniseid prantslaseid ning kuuled saksa poisi karjeid, kes on just väliköögis ämblikku näinud.
No biggie, konstateerid sa asja uurima minnes ning eskordid ämbliku peopesal köögist välja, suurde vabadusse. Vudi nüüd, sa jumala loom!
Su laul algab vaikselt ja arglikult ja muutub järjest julgemaks, ta põimub vihmaga ja kandub üle treileripargi kuni järgmise treileripargini, kus iganes see ka olema ei peaks. Aga kõik magavad ja keegi ei kuule ja nii olete ainult sina ja välgunooled ja pimedus ja sinu ja vihma laul.
Sa laulad oma hirmud välja, sa laulad ja väsid, sest sa andusid oma tundmustele ja tegid need millekski muuks, sa oled jõuetu ega jaksa enam kartusele mõelda. Sa lased uksel pauguga sulguda ja veeniredel linade vahele voolata, sa ronid oma väikesesse koikusse ja kinnitad endale, et kõik on mööduv ja varsti on uus päev ja lased unel enda üle võimust võtta.
Hommikul ärkad sa uude päikesetõusu ning uued lootused ja katteta lubadused paisatakse taas õhku. Sa istud rätsepistes oma treileri ees, sööd röstsaia, tervitad uniseid prantslaseid ning kuuled saksa poisi karjeid, kes on just väliköögis ämblikku näinud.
No biggie, konstateerid sa asja uurima minnes ning eskordid ämbliku peopesal köögist välja, suurde vabadusse. Vudi nüüd, sa jumala loom!
Monday, May 23, 2016
Geipidu ja muud ka
Laupäeval käisin kirikus kontserdil ja mõtlesin pärast, et no nüüd pagana päralt võiks ju oma eluga midagi lahedat pihta hakata. Pärisin twitterist väheke aru ja sõitsin seejärel rongiga linna, et pingi peal kohvi juua ja geiklubi avamist oodata. Sest nii ju noored ometigi teevad.
Veidi pärast ühtteist olin klubi ukse taga ja mind tervitati väga rõõmsalt, sest olin õhtu esimene külaline. Uurisin siis tagasihoidlikult, et kas siin tavaliselt käib teisi inimesi veel, maksin teatavate kõhklustega sissepääsutasu ära ja suundusin sisse õlut tellima.
Klaas käes, tegin klubis auringi ning jäin lõpuks seisma ühte üpris paljutõotavasse tantsusaali, kus mängis üpris paljutõotav muusika. Pikapeale vajusid mingid teised inimesed ka sisse ja siis ma lihtsalt marssisingi ühe seltskonna juurde ja selgitasin neile, et mul ei ole sõpru ja ma pean nüüd nendega hängima, meeldigu see neile või mitte.
Varasemas elus olen ainult ühel korral geiklubis käinud ja see ei jätnud mulle just kustumatuid emotsioone, aga ehk oligi ilma kõrgete ootusteta parem minna - ja samas ei olnud ma ka heitunud paari kuu tagusest üksinda baaris käigust. Sellisel juhul ongi kõige hullem stsenaarium lihtsalt see, et keegi sinuga tegemist teha ei taha ja sa lähed tagasi koju ja ärkad järgmisel hommikul üles värske ja väljapuhanuna. Mis on kah tegelikult päris okei variant.
Niisiis tundsin end nagu puhas leht ja olin valmis vastu võtma täpselt selle, mida elu mulle parasjagu serveerida tahtis.
Aga seekord võeti mind omaks! Ja klubi täitus järk-järgult üha rohkemate inimestega ja ma liikusin seltskonnast seltskonda ja kõige paremad laulud mängisid ja ühe tüübiga teadsime mõlemad peast Poola eurokat, mis 2006. aastal isegi finaali ei pääsenud ja kõik oli nii vaba ja tore ja armastust täis. Keegi ütles, et ma tantsin hästi ja keegi oli impressed, et "you really do know your Eurovision" ja no üldiselt sellised komplimendid, mida... mida mujalt väga ei saa :D
Tutvusin veel igast inimestega ja pärast instagramist sain näiteks teada, et olin ühe kohaliku Superstaari võitjaga tantsinud ja no ma ei tea, kogu õhkkond oli nii welcoming ja aktsepteeriv ja mul oli tõesti üle väga pika aja üks äärmiselt positiivne ja tore õhtu. Ja pärast hommikuvalguses koju kõndides nägin tavapäraste rottide asemel hoopis väikeseid jäneseid :)
Eile käisin aga õega väljas ja kui pärast lahku läksime, oli viimane rong juba läinud ja ma läksin peatusesse ööbussi ootama. Mingi aeg see isegi tuli, ronisin peale, jäin magama ja... ärkasin selle peale, et nooruke Iraagi päritolu juht raputas mind õlast.
"Lõpp-peatus," ütles ta, "kuhu sa sõita tahtsid?"
Ütlesin kohanime ja siis tuli välja, et lisaks magamajäämisele olin ma üldse vale bussi peale tulnud ja Stockholmist kahe tunni kaugusele reisinud. Nojah. Bussijuht siis selgitas, et tegelikult ta ei tohi reisijaid bussiparki kaasa võtta, aga väljas on praegu külm ja tal ei ole südant mind sinna peatusesse üksinda ootama jätta ja... no igatahes läksin ma temaga koos bussiparki, kus tal oli mingi väike hurtsik. Tegime teed, istusime trepi peal, vaatasime päikesetõusu ja ajasime juttu, pärast sõitsime erkpunaseks lahvatanud taeva all vastärganud Stockholmi tagasi.
"Enne küsi, siis astu bussi," manitses ta mind veel edasiseks eluks ja viskas mu pärast autoga koduukse ette ära. Igaks juhuks jättis veel oma numbri ka, et kui mul kunagi veel abi vaja peaks minema... :D
Igatahes kui mul veel eelmisel nädalal oli selline tunne, et ma tahan kohe oma kohvri kokku pakkida ja minema tõmmata, siis praegu ma olen jälle väga-väga rõõmus ja rahulik. Et elu armastada, peab armu elustama...
Veidi pärast ühtteist olin klubi ukse taga ja mind tervitati väga rõõmsalt, sest olin õhtu esimene külaline. Uurisin siis tagasihoidlikult, et kas siin tavaliselt käib teisi inimesi veel, maksin teatavate kõhklustega sissepääsutasu ära ja suundusin sisse õlut tellima.
Klaas käes, tegin klubis auringi ning jäin lõpuks seisma ühte üpris paljutõotavasse tantsusaali, kus mängis üpris paljutõotav muusika. Pikapeale vajusid mingid teised inimesed ka sisse ja siis ma lihtsalt marssisingi ühe seltskonna juurde ja selgitasin neile, et mul ei ole sõpru ja ma pean nüüd nendega hängima, meeldigu see neile või mitte.
Varasemas elus olen ainult ühel korral geiklubis käinud ja see ei jätnud mulle just kustumatuid emotsioone, aga ehk oligi ilma kõrgete ootusteta parem minna - ja samas ei olnud ma ka heitunud paari kuu tagusest üksinda baaris käigust. Sellisel juhul ongi kõige hullem stsenaarium lihtsalt see, et keegi sinuga tegemist teha ei taha ja sa lähed tagasi koju ja ärkad järgmisel hommikul üles värske ja väljapuhanuna. Mis on kah tegelikult päris okei variant.
Niisiis tundsin end nagu puhas leht ja olin valmis vastu võtma täpselt selle, mida elu mulle parasjagu serveerida tahtis.
Aga seekord võeti mind omaks! Ja klubi täitus järk-järgult üha rohkemate inimestega ja ma liikusin seltskonnast seltskonda ja kõige paremad laulud mängisid ja ühe tüübiga teadsime mõlemad peast Poola eurokat, mis 2006. aastal isegi finaali ei pääsenud ja kõik oli nii vaba ja tore ja armastust täis. Keegi ütles, et ma tantsin hästi ja keegi oli impressed, et "you really do know your Eurovision" ja no üldiselt sellised komplimendid, mida... mida mujalt väga ei saa :D
Tutvusin veel igast inimestega ja pärast instagramist sain näiteks teada, et olin ühe kohaliku Superstaari võitjaga tantsinud ja no ma ei tea, kogu õhkkond oli nii welcoming ja aktsepteeriv ja mul oli tõesti üle väga pika aja üks äärmiselt positiivne ja tore õhtu. Ja pärast hommikuvalguses koju kõndides nägin tavapäraste rottide asemel hoopis väikeseid jäneseid :)
Eile käisin aga õega väljas ja kui pärast lahku läksime, oli viimane rong juba läinud ja ma läksin peatusesse ööbussi ootama. Mingi aeg see isegi tuli, ronisin peale, jäin magama ja... ärkasin selle peale, et nooruke Iraagi päritolu juht raputas mind õlast.
"Lõpp-peatus," ütles ta, "kuhu sa sõita tahtsid?"
Ütlesin kohanime ja siis tuli välja, et lisaks magamajäämisele olin ma üldse vale bussi peale tulnud ja Stockholmist kahe tunni kaugusele reisinud. Nojah. Bussijuht siis selgitas, et tegelikult ta ei tohi reisijaid bussiparki kaasa võtta, aga väljas on praegu külm ja tal ei ole südant mind sinna peatusesse üksinda ootama jätta ja... no igatahes läksin ma temaga koos bussiparki, kus tal oli mingi väike hurtsik. Tegime teed, istusime trepi peal, vaatasime päikesetõusu ja ajasime juttu, pärast sõitsime erkpunaseks lahvatanud taeva all vastärganud Stockholmi tagasi.
"Enne küsi, siis astu bussi," manitses ta mind veel edasiseks eluks ja viskas mu pärast autoga koduukse ette ära. Igaks juhuks jättis veel oma numbri ka, et kui mul kunagi veel abi vaja peaks minema... :D
Igatahes kui mul veel eelmisel nädalal oli selline tunne, et ma tahan kohe oma kohvri kokku pakkida ja minema tõmmata, siis praegu ma olen jälle väga-väga rõõmus ja rahulik. Et elu armastada, peab armu elustama...
Tuesday, May 17, 2016
Lugusid ühikast, 3
See pidi olema hilja oktoobris, kui mu suvega teenitud palk lõpuks oma otsa leidis. Ka Kaja oli laostunud ning me istusime vastu ööd rõdul, jälgisime räästast alla tilkuvat vihma ning katsusime arvutada, palju meil parajasti kahepeale raha võiks olla.
"Nelikümmend senti?" pakkusin mina.
"Äkki kuuskümmend..." mõtiskles Kaja vastu.
Kehitasime õlgu. Toas teadsime olevat juurvilju ja emadelt-vanaemadelt saadud hoidiseid ning ka peatne kojuminek terendas silme ees. Muretsemiseks polnud põhjust.
"Vabandust, tüdrukud," kõnetas meid järsku rõdu pimedast nurgast mehehääl ning kõndis koos omanikuga lähemale, et meie kõrval istet võtta, "ma olen praegu jube ebaviisakas, aga ma paratamatult kuulsin pealt, et teil on praegu kahepeale ainult paarkümmend senti! Kas ma äkki saan teid kuidagi rahaliselt toetada? Te ei pea üldse piinlikkust tundma, raha ikka käib käest kätte..."
"Oi issand, tõesti suur aitäh, aga pole vaja!" lükkasime pakkumise naerdes tagasi, "meil on kõik jumala hästi. Varsti läheme koju ja..."
"Ja meil on oksendamiseni kõrvitsat!" torkasin vahele, "no ikka tõesti väga-väga palju kõrvitsat..."
"No selge," soostus tüüp ja jäi kuidagi vaikseks, pärast aga hakkas oma suhteprobleemidest rääkima. Andsime nõu, mis me oskasime (leidis kah inimesed, kellelt küsida...) ja natukese aja pärast kadus noormees jälle ühikahämarustesse.
"Tead sa, kes see oli?" küsisin ühikaveteran Kajalt, kes majas elanud kordades kauem kui mina.
"Mhmhm," mõmises ta teed rüübates ning ütles tassi tagasi rõdupiirdele asetades nime.
Istusime mõnda aega vaikuses ja vahtisime öhe.
"Ahsa nuga," ütlesin siis pärast mõningast järelemõtlemist, "see on ju seesama tüüp, kes ühikakommuuni kirjutas, et talt varastati just 42 kilo kõrvitsat ära..."
Naersime pisarateni. Huvitav, kes küll tol õhtul kahtlusaluste nimekirja lisandusid :D
"Nelikümmend senti?" pakkusin mina.
"Äkki kuuskümmend..." mõtiskles Kaja vastu.
Kehitasime õlgu. Toas teadsime olevat juurvilju ja emadelt-vanaemadelt saadud hoidiseid ning ka peatne kojuminek terendas silme ees. Muretsemiseks polnud põhjust.
"Vabandust, tüdrukud," kõnetas meid järsku rõdu pimedast nurgast mehehääl ning kõndis koos omanikuga lähemale, et meie kõrval istet võtta, "ma olen praegu jube ebaviisakas, aga ma paratamatult kuulsin pealt, et teil on praegu kahepeale ainult paarkümmend senti! Kas ma äkki saan teid kuidagi rahaliselt toetada? Te ei pea üldse piinlikkust tundma, raha ikka käib käest kätte..."
"Oi issand, tõesti suur aitäh, aga pole vaja!" lükkasime pakkumise naerdes tagasi, "meil on kõik jumala hästi. Varsti läheme koju ja..."
"Ja meil on oksendamiseni kõrvitsat!" torkasin vahele, "no ikka tõesti väga-väga palju kõrvitsat..."
"No selge," soostus tüüp ja jäi kuidagi vaikseks, pärast aga hakkas oma suhteprobleemidest rääkima. Andsime nõu, mis me oskasime (leidis kah inimesed, kellelt küsida...) ja natukese aja pärast kadus noormees jälle ühikahämarustesse.
"Tead sa, kes see oli?" küsisin ühikaveteran Kajalt, kes majas elanud kordades kauem kui mina.
"Mhmhm," mõmises ta teed rüübates ning ütles tassi tagasi rõdupiirdele asetades nime.
Istusime mõnda aega vaikuses ja vahtisime öhe.
"Ahsa nuga," ütlesin siis pärast mõningast järelemõtlemist, "see on ju seesama tüüp, kes ühikakommuuni kirjutas, et talt varastati just 42 kilo kõrvitsat ära..."
Naersime pisarateni. Huvitav, kes küll tol õhtul kahtlusaluste nimekirja lisandusid :D
Sunday, May 15, 2016
Eurovisiooni võidulaul: my 2 cents
Mulle meeldisid sel aastal suht kõik laulud. Täiega hea tasemega Eurovisioon oli ja ma lõpuks ei saanudki enam aru, kellele tegelikult pöialt hoidsin. Võib-olla Itaaliale. Aga kui viimastel minutitel enne võitja väljakuulutamist selguma hakkas, kelle poolel kaalukauss nüüd tegelikult olla võib, ütlesin isegi mitu korda valjusti, et no palun mitte Ukraina.
Sest see laul oli mu arvates lihtsalt tohutult igav ja ma ei olnud seda väga palju enne kuulanud ka, et ta mulle armsaks saada võiks. Ja kui Ukraina päriselt võitiski, olin ma kuskil kümme minutit väga pettunud ja vahtisin niisama tuimalt seina. Et selle jaoks ma nüüd vaatasingi Eurovisiooni või. Et selle jaoks ma käisingi endale taararahade eest krõpsu ja spraiti ostmas või.
Ja siis ma mõtlesin veel seda, et no kuidas kurat võidab mingi poliitiline laul, mis nutab aastakümneid tagasi juhtunu pärast ja no teate küll, kõik need asjad, mida te juba 250 korda internetist lugenud olete. Ja rääkisin facebookis väikese õega, kes ütles, et ta on nii pettunud.
MINA KA, kirjutasin. Võiduloo pärast, jah?
Ei, sellepärast, et inimesed on nii lollid, kirjutas ta mulle vastu. Võidab laul, mis räägib kannatustest ja surmast ja kõiksugu koledustest, mida diivaninurgalt sädelevaid kleidikesi jälgivad eurooplased endale üldse ette kujutadagi ei oska, ja inimestel ikka on midagi vastikut öelda.
Ja see läheb ühtlasi ajalukku kui hetk, mil sain õppetunni oma kolmeteistaastaselt õelt. Miks ma üldse lasin enne pigil oma hinge valguda, mõtlesin. Iseäranis loosse ja selle sõnadesse süvenemata.
Panin laulu uuesti mängima ja võtsin tõlkega lyricsi lahti.
Ja siis ma sain aru, et see ei ole poliitiline laul, sest poliitika ei tapa ega küüdita inimesi. Inimesed tapavad ja küüditavad ja vägistavad ja piinavad inimesi.
Sest need ei ole ainult venelased ja tatarlased, vaid ka mina ja sina. Sest see ei ole ainult 1944, vaid ka 1976 ja 2014 ja 889 enne Kristust. Sest need on kõik inimesed, kes on kunagi teiste inimeste käe läbi kannatanud, sest need on kõik aastad, kuud ja päevad, mil see on juhtunud.
1944 ja tatarlased on ainult meedium, isiklik kogemus, mille kaudu kõikide teiste kannatustega suhestuda ning need teisteni tuua; midagi, mis üldse algselt tekitab nii sügavaid tundeid, et tekiks vajadus neid teistega jagada. Millestki üldisest mulisemine ja love-peace-maigutamine ei mõju, ei pane mõtlema, ei tekita emotsiooni.
Ma ei usu ealeski, et laulu mõte oli nüüd kõikidele teada anda, et krimmitatarlased on kõige ebaõiglasemalt koheldud rahvas kogu maailmas, või kellelegi kuidagi "ära panna" või maaslamajana haletsust teenida. Ma tahan uskuda, et laulu mõte oli, et ärge palun vihake ja tapke oma kaasinimesi, sest elu võib ilma selletagi paras litapoeg olla.
Ja isegi niisuguse sõnumiga laulust tuld võtmine, selle üle näägutamine ja põhimõtte täielik kõrvust mööda laskmine lihtsalt süvendab probleemi ja vihkamist. See on umbes nagu mu lapsed vahepeal: Tema alustas! Ei, sina alustasid! Aga tema tegi rohkem! Aga sina lõid kõvemini! Lumepall veereb ja kogub tuure ning kasvab lõpuks ohjeldamatuks madinaks, kust kõrvaltvaatajale paistavad vaid löögivalmis rusikad ning õhkulennutatud tigedad laused.
Ma näen seda siinsete laste peal ja näen seda siis, kui vahel ise kellegagi vaieldes hoogu lähen. Ma näen seda, kui mõtlen sõdade ja inimeste vastastikuse hävitamise peale. Kui raske on inimestel korraks lihtsalt... mitte reageerida? Korraks vajutada endas kinni see koht, mis nõuab, et talle jääks alati õigus ja viimane sõna ning luua selle asemele hoopis allaandmine ja armastus? Jääda korraks vait, ehkki keel kibeleb hirmsasti midagi lõplikult paikapanevat ja mürgist ütlema? Asetada end ligimese kingadesse? Lõpetada pidev õiguse ja võimu ja raha ja maade tagaajamine?
Ja eks muutused algavad ikka iseendast. Nagu liblika tiivalöök võib vallandada orkaani teisel pool maakera, usun ma tõesti, et läbi pingutuste ennast paremaks ja lahkemaks muuta võin ma mingil õrnal moel mõjutada ka maailma. Või kellegi teise maailma. Ma luban ennast rohkem jälgida ja endale keelde hammustada, kui tegelikult tahaks kõvasti ja valjusti reageerida ja enda õigust taga ajada. Ma luban olla tähelepanelikum ja kaastundlikum. Ma luban, sest tänavuse Eurovisiooni võitis Jamala lauluga 1944.
We could build a future where people are free to live and love. Kuidas pagana päralt on see poliitika? See on lihtsalt common sense.
Sest see laul oli mu arvates lihtsalt tohutult igav ja ma ei olnud seda väga palju enne kuulanud ka, et ta mulle armsaks saada võiks. Ja kui Ukraina päriselt võitiski, olin ma kuskil kümme minutit väga pettunud ja vahtisin niisama tuimalt seina. Et selle jaoks ma nüüd vaatasingi Eurovisiooni või. Et selle jaoks ma käisingi endale taararahade eest krõpsu ja spraiti ostmas või.
Ja siis ma mõtlesin veel seda, et no kuidas kurat võidab mingi poliitiline laul, mis nutab aastakümneid tagasi juhtunu pärast ja no teate küll, kõik need asjad, mida te juba 250 korda internetist lugenud olete. Ja rääkisin facebookis väikese õega, kes ütles, et ta on nii pettunud.
MINA KA, kirjutasin. Võiduloo pärast, jah?
Ei, sellepärast, et inimesed on nii lollid, kirjutas ta mulle vastu. Võidab laul, mis räägib kannatustest ja surmast ja kõiksugu koledustest, mida diivaninurgalt sädelevaid kleidikesi jälgivad eurooplased endale üldse ette kujutadagi ei oska, ja inimestel ikka on midagi vastikut öelda.
Ja see läheb ühtlasi ajalukku kui hetk, mil sain õppetunni oma kolmeteistaastaselt õelt. Miks ma üldse lasin enne pigil oma hinge valguda, mõtlesin. Iseäranis loosse ja selle sõnadesse süvenemata.
Panin laulu uuesti mängima ja võtsin tõlkega lyricsi lahti.
Ja siis ma sain aru, et see ei ole poliitiline laul, sest poliitika ei tapa ega küüdita inimesi. Inimesed tapavad ja küüditavad ja vägistavad ja piinavad inimesi.
Sest need ei ole ainult venelased ja tatarlased, vaid ka mina ja sina. Sest see ei ole ainult 1944, vaid ka 1976 ja 2014 ja 889 enne Kristust. Sest need on kõik inimesed, kes on kunagi teiste inimeste käe läbi kannatanud, sest need on kõik aastad, kuud ja päevad, mil see on juhtunud.
1944 ja tatarlased on ainult meedium, isiklik kogemus, mille kaudu kõikide teiste kannatustega suhestuda ning need teisteni tuua; midagi, mis üldse algselt tekitab nii sügavaid tundeid, et tekiks vajadus neid teistega jagada. Millestki üldisest mulisemine ja love-peace-maigutamine ei mõju, ei pane mõtlema, ei tekita emotsiooni.
Ma ei usu ealeski, et laulu mõte oli nüüd kõikidele teada anda, et krimmitatarlased on kõige ebaõiglasemalt koheldud rahvas kogu maailmas, või kellelegi kuidagi "ära panna" või maaslamajana haletsust teenida. Ma tahan uskuda, et laulu mõte oli, et ärge palun vihake ja tapke oma kaasinimesi, sest elu võib ilma selletagi paras litapoeg olla.
Ja isegi niisuguse sõnumiga laulust tuld võtmine, selle üle näägutamine ja põhimõtte täielik kõrvust mööda laskmine lihtsalt süvendab probleemi ja vihkamist. See on umbes nagu mu lapsed vahepeal: Tema alustas! Ei, sina alustasid! Aga tema tegi rohkem! Aga sina lõid kõvemini! Lumepall veereb ja kogub tuure ning kasvab lõpuks ohjeldamatuks madinaks, kust kõrvaltvaatajale paistavad vaid löögivalmis rusikad ning õhkulennutatud tigedad laused.
Ma näen seda siinsete laste peal ja näen seda siis, kui vahel ise kellegagi vaieldes hoogu lähen. Ma näen seda, kui mõtlen sõdade ja inimeste vastastikuse hävitamise peale. Kui raske on inimestel korraks lihtsalt... mitte reageerida? Korraks vajutada endas kinni see koht, mis nõuab, et talle jääks alati õigus ja viimane sõna ning luua selle asemele hoopis allaandmine ja armastus? Jääda korraks vait, ehkki keel kibeleb hirmsasti midagi lõplikult paikapanevat ja mürgist ütlema? Asetada end ligimese kingadesse? Lõpetada pidev õiguse ja võimu ja raha ja maade tagaajamine?
Ja eks muutused algavad ikka iseendast. Nagu liblika tiivalöök võib vallandada orkaani teisel pool maakera, usun ma tõesti, et läbi pingutuste ennast paremaks ja lahkemaks muuta võin ma mingil õrnal moel mõjutada ka maailma. Või kellegi teise maailma. Ma luban ennast rohkem jälgida ja endale keelde hammustada, kui tegelikult tahaks kõvasti ja valjusti reageerida ja enda õigust taga ajada. Ma luban olla tähelepanelikum ja kaastundlikum. Ma luban, sest tänavuse Eurovisiooni võitis Jamala lauluga 1944.
We could build a future where people are free to live and love. Kuidas pagana päralt on see poliitika? See on lihtsalt common sense.
Lugusid ühikast, 2
Vahel juhtub ka parimatel, et ärkad pärast pidu üles kusagilt, mis ei ole üldse sinu kodu. Näiteks paganama Mõisavahest, kui su ühikas asub tegelikult üldse kesklinnas ja bussi ei paista kuskilt tulevat ja sa lihtsalt kõnnid eelmise päeva meiki sulatava päikese käes kolmveerand tundi ja jõuad siis lõpuks rampväsinult ja väga pahurana ühikasse, lootes lõpuks uuesti sõba silmale saada.
Tuppa astudes tuleb aga välja, et su toakaaslane on jälle liiga hea inimene olnud ja pakkunud öömaja kellelegi, kes nüüd su voodis nii õnnist und magab, et lisaks kõigele jätkub tal veel jultumust rahulolevalt norsata.
Siis ei jäägi nagu muud üle, kui rätsepistes kirjutuslauale istuda, pead valutada ja facebooki chatis kurta, et mingi suvakas tüüp külitab sul voodis ja ei lasegi sul vaesekesel oma raskelt välja teenitud lõunaund magada. Et miks halvad asjad juhtuvad heade inimestega.
Ja siis ärkab järsku su toakaaslane ise ja kirjutab sinnasamasse chatti, et kuule sorri, inimesel ei olnud millegagi koju Viljandisse sõita, et lubasin tal su voodis magada. Ja et aa jah, tegu on juhtumisi su lemmikräppariga.
Ja seda lugedes on su nägu "lihtsalt priceless", nagu sa hiljem toakaaslaselt kuuled, ja kogu eelnev tusk asendub rõõmsa elevusega. Issand jumal, las muidugi inimene magab täies riietuses mu puhaste linade vahel, ega ma kade ole! Norsaku terviseks! Küll ma ise jõuan puhata siis, kui surnud olen!
Pärast surud veel räpparil käppa, avaldad tagasihoidlikult austust ta loomingu vastu ja hiljem tšillite kõik kolmekesi rõdul nagu mehed muiste. Mälestuseks jätab ta endast maha mustad sokid ja haarab kogemata kaasa Kaja tubakapaki.
Sellised asjad juhtuvad.
Tuppa astudes tuleb aga välja, et su toakaaslane on jälle liiga hea inimene olnud ja pakkunud öömaja kellelegi, kes nüüd su voodis nii õnnist und magab, et lisaks kõigele jätkub tal veel jultumust rahulolevalt norsata.
Siis ei jäägi nagu muud üle, kui rätsepistes kirjutuslauale istuda, pead valutada ja facebooki chatis kurta, et mingi suvakas tüüp külitab sul voodis ja ei lasegi sul vaesekesel oma raskelt välja teenitud lõunaund magada. Et miks halvad asjad juhtuvad heade inimestega.
Ja siis ärkab järsku su toakaaslane ise ja kirjutab sinnasamasse chatti, et kuule sorri, inimesel ei olnud millegagi koju Viljandisse sõita, et lubasin tal su voodis magada. Ja et aa jah, tegu on juhtumisi su lemmikräppariga.
Ja seda lugedes on su nägu "lihtsalt priceless", nagu sa hiljem toakaaslaselt kuuled, ja kogu eelnev tusk asendub rõõmsa elevusega. Issand jumal, las muidugi inimene magab täies riietuses mu puhaste linade vahel, ega ma kade ole! Norsaku terviseks! Küll ma ise jõuan puhata siis, kui surnud olen!
Pärast surud veel räpparil käppa, avaldad tagasihoidlikult austust ta loomingu vastu ja hiljem tšillite kõik kolmekesi rõdul nagu mehed muiste. Mälestuseks jätab ta endast maha mustad sokid ja haarab kogemata kaasa Kaja tubakapaki.
Sellised asjad juhtuvad.
Saturday, May 14, 2016
Pulle lugusid ühikast, 1
Oli ju ka minu elus ükskord niisugune periood, mil Tartu legendaarseimas ühikas elasin ja vähemalt niisama legendaarse inimesega tuba jagasin. Kui keegi varem Mordoris käinud ei ole, siis see on niisugune mõnus nõukahõnguline koht, kus seinad on täis kõigi elanike loomingut (sest kunst kuulub ju ometigi rahvale), unisex-tualettruumid asuvad koridori lõpus ning duši all ja pesu pesemas tuleb käia all keldris.
Kui ma enne kolimist teada sain, et pean end igapäevaselt teiste naissoost majaelanike ees paljaks koorima ja et dušikabiinidel pole uksi, tabas mind šokk ja hakkasin leiutama viise, kuidas isiklik dušikardin kaasa võtta ja mismoodi Kaja seda mu jaoks üleval hoida saaks. Reaalsus oli muidugi see, et kedagi ei kottinud mu paljas ihu ja mind ei kottinud kellegi teise oma ning vahel isegi meenutan nostalgiliselt neid ühiseid pesuskäike, kus sai voolava vee taustal mõtteid vahetatud ja mõnikord isegi "Oh sa õnnistav" lauldud.
Muidu juhtus aga ühikas igasuguseid toredaid asju, mis siiamaani muigama panevad. Mõned neist kannatavad trükimusta ja mõned mitte, aga paar esimesse kategooriasse kuuluvat võib ju siia üles tähendada ikka.
Igatahes. Täitsa septembri algul pesime Kajaga esimest korda koos pesu. Panime seltsis masina käima ja tulime jälle üles mingeid tohutult tähtsaid asju tegema, veidi hiljem jooksin aga üksinda alla keldrisse, et riided pesumasinast kuivatisse tõsta. Samal ajal oli minuga pesuruumis üks pikk noormees, kelle masin oli täpselt minu oma all. Kuidagi sahmerdamise käigus kukkus paar minu asja tema omade sekka, naersime ja vabandasime kohmetult ja ma tõstsin need siis tagasi kuivatisse. Vajutasin masina tööle ja jooksin üles tagasi ja siis natukese aja pärast ilmus ühika facebooki gruppi niisugune postitus:
Ohhoo, mõtlesin, kas mind on ka nüüd Märgatud, kas siit areneb edasi suur sõprus või lausa ühikaromanss? Mõttes juba esimese kohtingu outfitti valides kirjutasin siis inimesele sõnumitesse, et yo mina olengi see äpardunud neiu, et siin ma nüüd siis olen ja annan endast märku. Vastuseks kirjutas ta mulle aga lihtsalt oma toanumbri ning mu lootusekiir uusi tutvusi sobitada tuhmus natuke, sest hakkasin aimama, milles asi tegelikult olla võis.
Läksin siis ikkagi viiendale korrusele ta ukse taha, koputasin, ja - ukse vahelt sirutus välja käsi, mis mu peopessa Kaja pitsilised aluspüksid asetas. "Aitäh," pomisesin nina alla ja tegin koos trussikutega kiiresti leegid. Takoi ühikaromanss.
Kui ma enne kolimist teada sain, et pean end igapäevaselt teiste naissoost majaelanike ees paljaks koorima ja et dušikabiinidel pole uksi, tabas mind šokk ja hakkasin leiutama viise, kuidas isiklik dušikardin kaasa võtta ja mismoodi Kaja seda mu jaoks üleval hoida saaks. Reaalsus oli muidugi see, et kedagi ei kottinud mu paljas ihu ja mind ei kottinud kellegi teise oma ning vahel isegi meenutan nostalgiliselt neid ühiseid pesuskäike, kus sai voolava vee taustal mõtteid vahetatud ja mõnikord isegi "Oh sa õnnistav" lauldud.
Muidu juhtus aga ühikas igasuguseid toredaid asju, mis siiamaani muigama panevad. Mõned neist kannatavad trükimusta ja mõned mitte, aga paar esimesse kategooriasse kuuluvat võib ju siia üles tähendada ikka.
Igatahes. Täitsa septembri algul pesime Kajaga esimest korda koos pesu. Panime seltsis masina käima ja tulime jälle üles mingeid tohutult tähtsaid asju tegema, veidi hiljem jooksin aga üksinda alla keldrisse, et riided pesumasinast kuivatisse tõsta. Samal ajal oli minuga pesuruumis üks pikk noormees, kelle masin oli täpselt minu oma all. Kuidagi sahmerdamise käigus kukkus paar minu asja tema omade sekka, naersime ja vabandasime kohmetult ja ma tõstsin need siis tagasi kuivatisse. Vajutasin masina tööle ja jooksin üles tagasi ja siis natukese aja pärast ilmus ühika facebooki gruppi niisugune postitus:
Ohhoo, mõtlesin, kas mind on ka nüüd Märgatud, kas siit areneb edasi suur sõprus või lausa ühikaromanss? Mõttes juba esimese kohtingu outfitti valides kirjutasin siis inimesele sõnumitesse, et yo mina olengi see äpardunud neiu, et siin ma nüüd siis olen ja annan endast märku. Vastuseks kirjutas ta mulle aga lihtsalt oma toanumbri ning mu lootusekiir uusi tutvusi sobitada tuhmus natuke, sest hakkasin aimama, milles asi tegelikult olla võis.
Läksin siis ikkagi viiendale korrusele ta ukse taha, koputasin, ja - ukse vahelt sirutus välja käsi, mis mu peopessa Kaja pitsilised aluspüksid asetas. "Aitäh," pomisesin nina alla ja tegin koos trussikutega kiiresti leegid. Takoi ühikaromanss.
Friday, May 13, 2016
Eesti Blogiauhinnad 2016
Aasta alguses kirjutasin oma blogiaadressi kogemata aadressiriba asemel hoopis otsingumootorisse ja avastasin nii juhuslikult, et olin mullu blogiauhindades tervelt 7 häält saanud. Twitterisse siis kirjutasin ka, et vaat kus lops ja ma tegelikult ei arvanudki, et mu lugejaskond üldse seitsmeni küündib. Aga no tore igatahes.
Sel aastal pidid blogijad ennast aga ise üles andma ja pulli pärast ma seda tegingi, et noh, äkki tuleb seekord 8 ära. Ja nüüd saab hääletada! Nimelt sellel lingil ja asun ma reisiblogide kategoorias.
Peace out!
Kevad, Eurovisioon ja Eskilstuna
Märkamatult on kätte jõudnud suur kevad ja sellega koos pööraselt ilusad ilmad. Lühkarite väel päikese käes ringi kõndides, vastniidetud muru lõhna sisse hingates ja Eurovisiooni laule kuulates saavad kohalikule kliimale andeks antud kõik lõhenevad huuled, ninaotsi ketendama kraapivad miinuskraadid ja pilkaselt pimedad ööd, mis veel mõni aeg tagasi kunagi lõppevat ei tundunudki. It's all good now, ilmataat!
Ja võib-olla mul ongi aeg-ajalt natuke kahju, et seda ustest ja akendest sisse tulvavat rohelist taassündi kellegagi jagada pole, aga äkki ma siis upuksingi natuke liiga palju siidripurki või viinapudelisse või kellegi teise silmadesse, kui siin üksinda sellesse hullutavasse vastärganud õilmitsemisse. Ja nagu vanarahvas ütleb, siis vahel on vaja tunnetada ka solituudi, et rõõmsam oleks retk houmboide juurde huudi.
Ja ah, Eurovisioon! Nagu tähelepanelik lugeja juba teab, on see mu jaoks üks aasta tippsündmusi ja ma armastan selle juures absoluutselt kõike. Nii halbu kui häid laule, nii ballaade kui tümakat, nii kohutavaid kostüüme kui ka lausalastust. Seda, kuidas ta inimesi ühendab ning seejärel pooli valima sunnib; kuidas ta täiesti dramaatilisi mõõtmeid ja naeruväärselt kõrgeid noote võtab ning end seejärel mängleva kergusega ümber keerab, heites nalja kõigi üle, kes üldse Eurovisiooni, muusikat või elu tõsiselt võtavad.
Üldiselt on mu jaoks kogu Eurovisiooni südamikuks Balkanimaad ja serbohorvaadi keeled, kõlagu nad siis parajasti puusi liikuma panevate rütmide või hoopis südantlõhestavate lõunaslaavi viiside saatel. Ja kui siis vahel ka juhtuma peaks, et nad laulu hoopis inglise keeles esitavad, on mu absoluutselt kõige lemmikum koht see, kui näiteks see viimane ja kõige jõulisem refrään tuleb nende oma keeles. No nii ilus! See meenutab "Triumfikaare" lõppu, kus Joan ja Ravic kellegi (ei mäleta enam, kumma) haiglavoodil põhjatutest tundmustest kaasakistuna mõlemad oma emakeeles rääkima hakkavad, kuigi kaaslane seda ei mõista (või oli see hoopis kuidagi täiesti teistmoodi). Kui vabastav! Kui loomulikult ja võimsalt voolavad üle huulte sõnad, mis on kaasa saadud emapiimaga, mis jooksevad mööda kõige sügavamaid südameteid... olen ju isegi seda pärast pikemaid äraolekuid kogenud.
Ja no siis muidugi itaalia keel, eriti selle ja ka eelmise aasta lauludes oli ta niivõrd ilus. Iga kord seda kuuldes tunnen, kuidas see mind endasse tõmbab ja peibutab, nõuab enda osaks saamist, enda laulmist ja ära õppimist. Kuidas mul ühel hetkel tuleb ise kohale minna ja seda kõike teha ning pigem siis juba varem kui hiljem.
Pildid on eelmisest nädalavahetusest, kui käisime Eskilstunas haigetele lastele pühendatud heategevusüritusel. Oli üks igati armas linnake.
Ja võib-olla mul ongi aeg-ajalt natuke kahju, et seda ustest ja akendest sisse tulvavat rohelist taassündi kellegagi jagada pole, aga äkki ma siis upuksingi natuke liiga palju siidripurki või viinapudelisse või kellegi teise silmadesse, kui siin üksinda sellesse hullutavasse vastärganud õilmitsemisse. Ja nagu vanarahvas ütleb, siis vahel on vaja tunnetada ka solituudi, et rõõmsam oleks retk houmboide juurde huudi.
Ja ah, Eurovisioon! Nagu tähelepanelik lugeja juba teab, on see mu jaoks üks aasta tippsündmusi ja ma armastan selle juures absoluutselt kõike. Nii halbu kui häid laule, nii ballaade kui tümakat, nii kohutavaid kostüüme kui ka lausalastust. Seda, kuidas ta inimesi ühendab ning seejärel pooli valima sunnib; kuidas ta täiesti dramaatilisi mõõtmeid ja naeruväärselt kõrgeid noote võtab ning end seejärel mängleva kergusega ümber keerab, heites nalja kõigi üle, kes üldse Eurovisiooni, muusikat või elu tõsiselt võtavad.
Üldiselt on mu jaoks kogu Eurovisiooni südamikuks Balkanimaad ja serbohorvaadi keeled, kõlagu nad siis parajasti puusi liikuma panevate rütmide või hoopis südantlõhestavate lõunaslaavi viiside saatel. Ja kui siis vahel ka juhtuma peaks, et nad laulu hoopis inglise keeles esitavad, on mu absoluutselt kõige lemmikum koht see, kui näiteks see viimane ja kõige jõulisem refrään tuleb nende oma keeles. No nii ilus! See meenutab "Triumfikaare" lõppu, kus Joan ja Ravic kellegi (ei mäleta enam, kumma) haiglavoodil põhjatutest tundmustest kaasakistuna mõlemad oma emakeeles rääkima hakkavad, kuigi kaaslane seda ei mõista (või oli see hoopis kuidagi täiesti teistmoodi). Kui vabastav! Kui loomulikult ja võimsalt voolavad üle huulte sõnad, mis on kaasa saadud emapiimaga, mis jooksevad mööda kõige sügavamaid südameteid... olen ju isegi seda pärast pikemaid äraolekuid kogenud.
Ja no siis muidugi itaalia keel, eriti selle ja ka eelmise aasta lauludes oli ta niivõrd ilus. Iga kord seda kuuldes tunnen, kuidas see mind endasse tõmbab ja peibutab, nõuab enda osaks saamist, enda laulmist ja ära õppimist. Kuidas mul ühel hetkel tuleb ise kohale minna ja seda kõike teha ning pigem siis juba varem kui hiljem.
Pildid on eelmisest nädalavahetusest, kui käisime Eskilstunas haigetele lastele pühendatud heategevusüritusel. Oli üks igati armas linnake.
Subscribe to:
Posts (Atom)