Human connection

Kuna üks mu Rootsis elavatest õdedest reedel Stockholmi sõitis, kujunes nädalavahetus oodatust intensiivsemaks. Ööbisime mingis fancys kroonlühtriga hotellitoas ja käisime ühes hullult ägedas ööklubis, kuhu oli tegelikult 23 vanusepiirang, aga siis mu õde "tegi paar kõnet" ja järsku olimegi tantsupõrandal. Poodiumitel esinesid miimid, valgus sähvis nagu Niggas in Paris videos ja muusika... no ma olen alati arvanud, et mulle klubiremiksid ei meeldi, aga see on võib-olla olnud ka tingitud sellest, et mu enimkülastatud klubid on olnud Diva ja Kodulinna Lokaal. Siinne oli aga hoopis teine tera, DJ tõmbas täiega käima ega pannud keset tantsuplatsi kulmu kortsudades seisma ja mõtlema, et oota miks nüüd selle täitsa kena lauluga niimoodi vaja teha oli :D Igatahes kui sa juhtud külastama Stockholmi, olema üle 23 aasta vana (või omama turvamehele ripsmeid volksutavat vanemat õde), soovitan Cafe Opera kindlasti üle tsekkida. 

Laupäeval kõndisime niisama mööda vanalinna ja astusime erinevatesse pubidesse sisse, vaatasime uisutajaid ja kohtusime mu õepoja Maxiga. Mulle on Stockholmi vibe hullult meeldima hakanud, nii palju erinevate kultuuride edasikandjaid on siin, samas säilib kindlalt see tugev ja karge põhjamaa vaim. Tore on näha, kuidas näiteks enamik õpetajatest on silmnähtavalt muud päritolu, aga räägivad puhast rootsi keelt, kuidas sama teeb väike tailannast hotelliteenindaja, kurdist autoparandaja, itaallasest pitsakokk... ma ei tea, kas kuskil sada aastat tagasi olekski osatud arvata, kui paljudes aktsentides rootsi keel kunagi kõlama hakkab, aga mina isiklikult tunnen ennast nii elusana, kui saan rääkida teist keelt, kohtuda teistest riikidest pärit inimestega, uurida nende tausta kohta... sellest ehk jäigi mul Tartus puudu, võib spekuleerida. Võib ka mitte.

Mugavuspagulase raske elu

Viimastel päevadel on päike nii kevadiselt paistnud ja mina seda maksimaalselt ära kasutanud, sest ringisebimist on olnud oh kui palju. Nimelt julgesin eelmisel nädalal kaaluda kohaliku pangakonto avamist (sest Krediidipanga omaga ei saa ma siin midagi tehtud ja tunnen end üleüldse nagu abitu imik), nii et mõtlesin oma peas jumala loogilisena tunduva variandi välja ja läksin SEB peakontorisse. Edasist asjade käiku ma ei viitsi detailselt kirja panna, aga siiamaani mul seda pangakontot endiselt ei ole ja samas olen mööda erinevates linnaosades paiknevaid ametiasutusi jooksnud nii, et jalad villis. 

Mis mind aga hämmastab, on see, et Austraalias olin ma lihtsalt mega suvaline vant teiselt kontinendilt, aga oma saabumisnädalal astusin esimesse ettejuhtuvasse pangakontorisse sisse, lehvitasin korra oma viisanumbri ja Eesti ID-kaardiga ja kümne minuti pärast olin Commonwealthi deebetkaardi täieõiguslik omanik. Nojah.

Muidu mul jookseb siin praegu seitsmes kohaloldud nädal ja ükspäev tabasin end mõtlemast, mäherduse stereotüüpse introverdiga mu näol ikkagi tegu on. Nimelt ma ei ole selle aja jooksul mitte kordagi mõne teise inimesega väljas käinud või üldse suhelnud näost näkku kellegi sellisega, kes ei kuulu mu tööülesannete (lapsed, vanemad, õpetajad, naabri koer) või vältimatute sõnavahetuste (poemüüjad, ametnikud, tellerid) hulka. Ei mingit pidu, ei mingit sotsialiseerumist, lihtsalt mina ja mu üksikud käigud ja vaatlused ja igasugused asjad, mida ma siin jõudumööda õpin ja kirjutan. Ja jumala tore on. 

Eile raamatukogus tsillides nägin aga kuulutust kirikus aset leidva språkcafe' (tõlkes keelekohvik - kõlab imelikult, samas sensuaalselt) kohta ja mõtlesin, et võib-olla oleks tervislik aeg-ajalt ka teisi inimesi näha. Niisiis jalutasin täna hommikul sinna. Korraldus oli päris asjalik, nimelt rootsi pensionärid tulevad kokku, jagavad end laudadesse ja võtavad igasse laudkonda ka vastsed sisserännanud, kellega võimalikult aeglaselt ja suurt kannatlikkust üles näidates juttu puhuda. Vahepeal saab rullbiskviiti ja teed. Mu arust selles mõttes igati tänuväärne kontseptsioon, et 1) see on tasuta; 2) paljudel üksikutel pensionäridel ei ole muidu väga kellegagi rääkida ja 3) uustulnukad saavad rahulikus õhkkonnas keelt harjutada. Kõik võidavad. Mu enda keeletase langes tegelikult pigem sinna pensionäride kui immigrantide poolele, nii et sain omale lihtsalt mõne 70-aastase homegirli juurde. Muidu oli igasugust rahvast, Süüriast ja Koreast ja Saksamaalt ja Nigeeriast ja kust iganes. Ja kas ma mainisin, et rullbiskviiti sai? 

Mis siis veel... järgmine nädal on puhkus, lähen Norrasse ja pärast tuleb Laura mulle mõneks päevaks külla. Muidu on kõik ikka chill ja rahulik nagu alati, tulevik kah ei hirmuta enam. Või tähendab - mind ennast pole ta kunagi hirmutanud, kipun lihtsalt vahel liiga palju mõtlema sellele, mida teised (vanemad) mu käikudest arvata võiksid.

Püsige jahedad!

Üks ilus ja hall laupäev

Eile võtsin rongi ja sõitsin Stockholmist eemale, paari tunni kaugusele tillukesse Nynäshamni sadamalinna. Teel lugesin raamatust ühe väikese hiinlanna kohanemisvalusid halli ja veidra Londoniga, autentsuse märgiks kirjutatud kehvas ja konarlikus inglise keeles, minu valduses olev eksemplar võimalikult vildakasse rootsi keelde ümber seatud. Lugesin ja vaatasin aeg-ajalt google translatest, mida üks või teine sõna eesti keeles tähendab, lugesin ja heitsin uitpilke aknast välja. Kui palju võis nii mitmetasandilises tõlkes kaduma minna? Eraldatus, hallus ja võõristus kumasid minuni erinevatest keelekihtidest hoolimata, lubasid laskuda õdusasse tuhakarva üksindusse, kus on lihtne ja mugav. Ka taevas teispool rongiakent oli hall, õrnale lumepuudrile näis sabisevat arglikku seenevihma. Olime minetanud betoonelamud ja kaubanduskeskused, metsa nägemine tegi südame kergeks.

Kissitasin välja vaadates silmi: kui ma ei teaks, et olen Rootsis, kas seda arvaksingi? Ridamisi üksteise kõrval seisavad kõrged männipuud ju kodumaalgi, seisavad ja moodustavad paksu metsa allpool sombust pilvelage. Kusagil lendab vares. 

Ja ühtäkki, ennäe - graniitkalju! Üks ja selle järel teine, lõpuks riburadapidi rongiaknast mööda vilksamas, ühtedel kasvamas puud ja teistele ehitatud punased puumajad. Olin siiski võõrsil, leidis kinnitus minu.

Lõpp-peatus (rootsi keeli väga intrigeerivalt slutstation), Nynäshamn. Viimased järelejäänud reisijad kobivad vagunist välja ja kiirustavad koju või kusagile mujale, mina jään perroonile äraootavalt edasise suuna üle otsustama. Teisel pool rööpaid mere ääres seisab kobar rootsipunaseid maju, kus suvel müüakse saiu ja kohvi ja miks mitte ka lihapalle. 

Midagi kõhedusttekitavalt paeluvat on neis hooajavälistes turismipaikades, leian. Jalutan vaiksete suletud putkade vahel ringi ja kujutan pilte tehes ette, kuidas loetud kuude pärast kõik unenäost ärkab ja elust kihama hakkab, kuidas päike lõõskab daamide kübaraile ja kuidas lapsed söövad torbikust jäätist ja seda ema-isa selja taga salamisi koerale pakuvad.

Keset linna seisab graniitpaljandil kirik, teel sinna märkan tillukest pitsabaari, mis klaasi tagant erakordselt õdus välja näeb. Ainsad lauad on otse leti ees ja needki on hõivatud, inimesed joovad veini ja näivad olevat lõbusas meeleolus, tõepoolest, on ju laupäevaõhtu. Naeratan ja jooksen kaljut mööda üles kirikuni, tuul puhub mulle näkku, telefoniaku on tühjaks saanud, vaatan alla pubidele ja sadamakaidele ja olen vaat et ekstaatiline selle ilusa väikelinna leidmise tõttu. 

Hiljem taas rongiistmesse vajudes luban kevadepoole tagasi tulla ja mõtlen samal ajal natuke murelikult tulevikule, nagu viimasel ajal ikka.