Sunday, March 27, 2016

Pühapäev

Täna ma emosin kuni pärastlõunani voodis ja needsin end põrgupõhja, et olin üldse lubanud inimesele temaga stand-up comedyle minna. Ma ei viiitsi! Ma ei taha ju! Mulle üldse ei meeldigi võõrastega suhelda, las ma lihtsalt mõnulen siin oma mugavas üksinduses ja mis mõttega ma ikka läheks, kindlasti ma ei saa rootsi naljadest üldse arugi ja... äkki peaks ikka ära ütlema, spekuleerisin oma tekikuhilas.

Mingi vägi sundis mind aga ikkagi ennast kokku võtma ja mitte olema see tüüp, kes Jim Carrey seal "Yes Manis" oli enne, kui temast sai noh, Yes Man. Pesin hambad ja tegin meigi ja sõitsin rongiga linna, sain sõbraga kokku ja läksimegi baari. Kogu asi maksis ainult kakskümmend krooni ja saime istet võtta esireas, mida teinekord niisuguste ürituste puhul kindlasti väldin - mul nimelt kipub mõnikord olema selline vali ja lakkamatu naer, mis seisvate komödiantide torgetest mingil juhul puutumata ei jää.

Kokkuvõttes oli aga hullult naljakas ja, nagu see alati kipub olema - kohapeal mõtlesin, et no issand kui hea, et tagumuse ikkagi maast lahti suutsin vedada. Ma tegelikult ei oskagi välja tuua ühtegi korda, mil oleksin mõelnud, et no pagana pihta, pidin ma nüüd inimeseks saama ja lõbusaid asju tegema hakkama, palju parem oleks ju olnud koju ennast haletsema jääda...

Pärast komöödiat ja sõbraga vestlema jäämist tundsin aga siiski, et olen nagu tühjakspigistatud sidrun ja vajan natuke alone time'i. Omaette õhtuses rahvarohkes linnas jalutada.... mmm. Tean vaid üksikuid asju, mis on sellest paremad. Niisiis ütlesin, et lähen koju, aga kõndisin tegelikult hoopis kaugemalasuvasse mäkdonni, tellisin kohvi ja nautisin oma solituudi (seda rõõmsam on retk houmboide juurde huudi - Low Fat 2013), kui mind kõnetas üks vene keelt rääkiv mees. Nimelt ei osanud ta sõnagi inglise ega rootsi keelt ja otsis parajasti hotelli/hostelit, kus magada, aga tal polnud telefonis internetti ja ei osanud kusagilt alustada ja... no hull jama ühesõnaga. 

Sirvisin siis telefonist ühe hosteli välja ja asusime koos sinnapoole teele, mille kestel ma rõõmsalt avastasin, et mu vene keel ei olegi enam kohutav, vaid hoopis täiesti nullilähedane. See muutus muidugi veel toredamaks siis, kui pooletunnise jalutuskäigu järel hostelisse kohale jõudsime ja mul tuli sisuliselt läbi viia rootsi ja vene keele vaheline sünkroontõlge, mille tulemuseks selgus üldsegi, et tüüp on oma pangakaardi kuskile maha jätnud ja ei saa maksta... mul oli hullult kahju, aga ei saanud enam midagi teha ja soovitasin tal rongijaama magama minna. On samas hullemateski kohtades öid mööda saadetud ja ma nägin küll, et tal sulli ikkagi natuke oli.

Muidu on elu ikka jah tore ja mina üritan endiselt igasugustel kahtlastel viisidel omale sõpru leida. Igatsen natuke reisimist, kus kõik see suhtlemine tuli nii loomulikult ja ma võisin ilma igasuguse vastutuseta lihtsalt gruppidesse sulanduda... aga mis sest ikka, igasuguseid eluperioode tuleb läbi elada!

Friday, March 25, 2016

Lastest kah

Vahel ma istun ja mõtlen, kas ma armastan lapsi või mitte. Mõnikord toimub see istumine ja mõtlemine kodu välistrepil, sest pahaaimamatult prügi välja viima minnes on jõnglased ukse seestpoolt lukustanud ja vaatavad nüüd dramaatilise reaktsiooni järele janunedes aknast välja. Poisil tulvab mööda nägu alla lakkamatu ninaverejooks ja nooremal tüdrukul on suu ümber pärlsuhkruvõru, vanem peksab sees klaveriklahve nii, et see paneb ka juhusliku möödakäija tahtmatult pead keerama. Vastan talle hädise naeratusega. Vähemalt pole õues enam kakskümmend miinuskraadi ja lumetorm, kinnitan endale optimistlikult, vähemalt ei mängi lapsed praegu omaette Minecrafti... võib-olla saab sellest neile mälestus, mida kunagi kohvilauas naerulsui meenutada.

Pärast viitteist minutit lasevad nad mu lõpuks sisse tagasi. Hingan sügavalt sisse ja õpetan neile klaveril "Für Eliset", õrnemalt, natuke õrnemalt, manitsen ma, meil on naabrid... topin poisi ninna uue vatirulli ja puhastan põrandalt vereplekke, panen pärlsuhkru kappi tagasi, kõnnin elutuppa ja nendin heldimusega, et vanem tüdruk on klaveril väga kiire õppija ja sai kõik vajalikud klahvid esimese raksuga selgeks. 


Mõnikord läheb nooremal tüdrukul eelkoolis nii palju lisaaega, et kuigi ma juba pool tundi tagasi sinna ilmunud ja kojuminekust teatanud olen, ei tee tema ikka veel kuulmagi ja õpetaja peab ta lõpuks lihtsalt süles riietehoidu vedama. Muuseas, meil vanematega on kombeks laste probleemidest omavahel inglise keeles rääkida, et põngerjad meist aru ei saaks. Rootsi keelelt paugupealt inglise keelele ümber lülitumine on mu jaoks vahel aga raske ja osad, näiteks kooliga seotud sõnad, tulevad rootsi keeles palju lihtsamini. Tulemus on umbes selline: 


"So today when I hämtade children, the youngest one took so mycket tid, that the fröken had to bära her out..."


Väga tihti ütlen ma aga hoopis rootsi keeles asju valesti ja siis lapsed naeravad mu üle ja teevad mind järgi. Alguses olin pisut kohkunud, aga nüüdseks olen aru saanud, et kahjuks keegi teine peale laste mind väga parandama ei kipugi. Ometi on see on õppimiseks väga hea viis: ego alla neelata, põnnidega koos naerda, küsida, kuidas tegelikult öelda ja - eluga edasi minna! Mina saan õppetunni, nemad saavad end vajalikena tunda. 


Aga muidu jah, eks igast asju tuleb ette, aga absoluutselt kõik saab korvatud, kui keegi neist koduteel oma väikesed sõrmed mu pihku ulatab, kui mulle kevadpühadeks värvitud pilt kingitakse, kui ma vaikselt oma urus istun ja poiss minuga niisama tühjast-tähjast rääkima tuleb ja väikse šokolaadi annab. Kui metsasalus jalutamas käime ja nad mulle rootsi keeles puid õpetavad, vahel end mu küünarnuki külge haagivad või paluvad tuge, et palki ületada. Jah, sellistel kordadel ma tunnen, et ikkagi armastan lapsi... aga on ütlemata tore, et pean seda tegema ainult pärastlõunati.



apparently oli täna üleriigiline vahvlipäev
miniloomaaias käisime ka
ja uitasime niisama metsas ringi
3 püsivat ja 2 kord-kuus-last

Monday, March 21, 2016

Kuidas Rootsis sõpru leida?

Varasemalt pole mul välismaal tutvuste sobitamisega probleeme tekkinud. 

Pariisis näiteks hüppasid inimesed lihtsalt tänaval ligi ja hakkasid järel käima ja juttu ajama, mis, tuleb tunnistada, oli suht tüütu, aga sealses keelekoolis seevastu leidus hulganisti toredaid inimesi ja ühe keenialasega suhtlen veel tänini. Austraalias ja Aasias oli aga kogu hosteliühiskond iseenesest niivõrd vaba ja uutel tutvustel põhinev, et pigem oli mul aeg-ajalt vaja enda eraldamiseks suuri pingutusi teha kui kellelegi smalltalkiga läheneda.

Siin Rootsis on olukord aga mõnevõrra teistsugune. Teiste inimestega kohtumine on raskendatud, kui sinu tööandjad, majaomanikud ja perekond on kõik koos ühes ja samas abielupaaris ning kohustuslikuks trajektooriks vaid viieminutiline teekond laste järele kooli ja sealt tagasi koju. 

Alguses ma hullult kaifisin, sest vastselt oli selja taha jäetud Tartu ühikaperiood koos pidude ja igal hetkel (ja ma tõesti mõtlen igal hetkel, sest ka hilised öötunnid ei ole seal linnas kellelegi pühad) uksest sisse sadada võivate külalistega. Tundsin, et mul on vaja natuke hinge tõmmata, päevaplaani enda järgi sättida ja võimalikult palju loometööga tegeleda, mida ma ka sain. Nüüd aga hakkab see igikestev üksiolek veidi üle viskama, sest ma tajusin, kuidas ma ei kasuta rootsi keelt rääkides siiski oma täit potentsiaali, kuidas mul on vaja rohkem praktikat, kuidas mul on vaja teiste noorte rootslastega rääkida.

Ja siis tegin ma endale (jälle) Tinderi. Sealt lihtsalt sõpru otsida on muidugi umbes sama, mis Sõle tänavalt platoonilisi vestluskaaslasi, aga no ma andsin sellele võimaluse. Esimene tähelepanek: üheksa rootsi meest kümnest töötab programmeerijana. Teine tähelepanek: absoluutselt kõikide rootsi meeste hobiks on jõusaal. Kolmas tähelepanek: pea igaüks neist küsib pärast umbes kolme vahetatud lauset, kas ma ei tahaks talle ööseks külla minna. Ei, ma ei tahaks. 

Üks näiteks pakkus, et teeb mulle õhtusöögi ja veini välja, kui pärast temaga seksin. No ma ei kujuta ette sinna kohtingule ilmumist, käesurumist, justkui ettemaksuks saadud söömist ja veinijoomist ja vestluse aretamist ajal, mil ta kannatamatult ootab, et ma juba vait jääks, riided seljast võtaks ja lubatud protsessi temaga läbi viiks. Mõni tüdruk kindlasti jälle kujutab ja see on mu poolest muidugi jumala okei. Lihtsalt ma isiklikult jätaksin endale hea meelega vabaduse õhtu käigu üle ise otsustada ja no ma ei tea... kes üldse küsib nii :D

Siis oli üks, kellega ma nädala vältel jälle võib-olla mõned laused vahetasin ja kui olin kogemata julgenud mainida, et mul oli just vaba päev, läks ta püha viha täis. "Vaba päev?? Sinul? Miks sa mulle ei öelnud? Me oleksime võinud ju kokku saada! Mida sa siis selle asemel tegid? Ma arvasin, et meil sujus hästi!" 

...vau, chill. Pisut hirmuäratav kontrollimisvajadus tuvastatud juba enne, kui ma inimest silmast silma nähagi jõudsin.

Ja siis järsku läks õnneks. Leidsin inimese, kellega rääkida keeltest, vaaladest, koertest, tulevikust ja Islandi viimasest mäkdoonaldsi einest. Saime kokku, jõime paar klaasi veini, ajasime viis tundi juttu ja läksime mõlemad oma kodudesse nagu korralikud inimesed muiste. Ja jumala täiskasvanulik tunne oli (seda ei koge ma just tihti). Nii võib isegi Tinderisse mingi usk tekkida!

Wednesday, March 16, 2016

Suur kevad on täna väljas. Istun rätsepistes terrassil, püüan D-vitamiini ja kirjutan blogilahtrisse ridu, mida ereda päikesevalguse tõttu näha vaat et polegi. Üleval kuuse otsas siristavad linnud.

Käisime just väärika vanadaami, ruugekarvalise iiri setteri Lisaga jalutamas. Meie äärelinn on turvaline ja igav, pole siin õnnetuid mahajäetud puumaju ega pingil istuvaid ühe hamba ja pilsneripaagiga kevadekuulutajaid. Kõik on korralik, majad ja aiad oma siledate fassaadide ja korda tehtud peenardega näevad välja täpselt sellised, nagu nad välja nägema peavad. Comme il faut. Puudub aguliromantika, aga täna ma teda ei igatse, täna paistab päike meile näkku kõrgelt ja soojalt. Taevas on klaar ja kebabiputkade ees istuvad ülikondades ärimehed, kes naudivad oma ebatavaliselt sooja lõunapausi. 

Võtame suuna surnuaiale. Seegi on puhas, sümmeetriline ja korralik. Mäletan Saaremaa, eelkõige Mustjala ja Kudjape omasid, rägastikulisema ning pisut loomingulisema paigutusega lasuvad nad kõrgete puude all, suured põõsad ümbritsevad rohtukasvanud haudu ja viltuseid riste. Siinne on steriilsem, muru on ühtlaselt niidetud. Hauakividelt nimesid uurides oleme õnnelikud, et parajasti on meie kord elada.

Eemal kabeli juures hüppab kaks suurt ja julget jänest, suursugused näevad nad välja oma kikkis kõrvade ja väljapeetud rahulikkusega. Ei tee nad äkilisi liigutusi, ei põgene, külmaverelise enesekindlusega kõõritavad nad teineteisele otsa ning loovad siis sõnatu kokkuleppe üheskoos aeglaselt tagasi puhmastesse pöörduda. 

Rohulapil väikesel künkal kasvab riburadapidi tillukesi kollaseid lilli, peenardes juba jõudsalt sirgunud märtsikellukesi. Kõrte vahel lendab liblikas. Kuldne, nendin rõõmsalt ja lasen suunurkadel kõrvuni tõusta. Kui lõpmatult imelisi üllatusi on varakevadel pakkuda! Iga aastaaja tulek on justkui tolmu raputamine unustusehõlma vajunud aaretelt, mis paari lapiliigutusega jälle kirkalt särama löövad. Iga uus talv rabab oma kõikehõlmava pimedusega, iga värske kevad aga elu, värvide ja uute lapsemeelsete lubadustega.

Kuldne suvi, teadvustan endamisi ja naeratan eelolevale mõeldes.

Sunday, March 13, 2016

Eurovisiooniks valmistumine siinpool merd


Eurovisioon on rootslastele suur. Enne tervele Euroopale näidatava laulu valimist toimub viis eelvooru, millest viimases antakse ka neljale varem välja jäänud esitajale uus võimalus. Cashmony voolab, sest igas saates on hääletamisvoore mitu.

Eesti Laulu kohalik vaste ehk Melodifestivalen on mugandatult Mello; mõnulemine, eelkõige teleri ees, mys. Niisiis on laupäevaõhtuti diivanil istumise, millegi suupärase mugimise ja lavalaudadel hüplevate juuksepahmakate ja kunstrindade vaatamise jaoks käibel ametlik termin mellomys. Kui suvaline helistaja raadio hommikuprogrammis teatab, et ostis just paki pringelseid ja pähkleid ja on teel kodu poole, teab saatejuht kohe osavõtlikult hüüatada: "Jaha! Lite mellomys!" ja helistaja nõustub; keegi ei arvagi, et nädalavahetuse algul võiks snäkke ka mingiks muuks eesmärgiks koju varuda.

Alguses olin pisut skeptiline, kui siinne pere mind telku ette esimest eelvooru vaatama kutsus ja seepärast ka silmnähtavalt põnevil oli. Mu jaoks on Eurovisiooni kohalik eelvoor pärast 2003. aastat alati seostunud millegi sellisega, et no üritame nüüd selle kõige vähem piinliku etteaste ära valida ja lähme oma eludega edasi (okei, võib-olla just mitte 16-aastasena kümneid kordi Getter Jaani poolt hääletades, aga siiski).

Siinpool Läänemerd aga tõepoolest on, mida oodata ja jälgida. Esituste tase on kõrge, show kõva ja üheksal juhul kümnest ongi tegu täpselt sellise valju tümaka ja catchy refrääniga šlaagriga, mille sünonüümiks eurolaul aegade jooksul kujunenud on. Seekord osutus küll valituks täpselt see üks kümnest, millel neid omadusi ei olnud ja vaene poiss saab seetõttu praegu internetis tohutult heiti, aga minu lemmik oli ta sellegipoolest ja pärast lõpptulemuse väljakuulutamist läksin magama jumala hea tujuga. Unes nägin küll, et mu veekeedukannu olid pesa teinud väikesed vastikud paljad hiired, aga see selleks.

Enne kodust mellomys'i käisime perega aga selle viimast ja täiuslikkuseni viimistletud läbimängu vaatamas. Kõik oli nagu päris; rahvast nagu murdu ja kui me lõpuks end maha istutatud saime ja Charpentieri "Te Deumi" esimesi takte kuulsime, tõusis klomp kurku küll. Olen ju alati olnud suur eurovisioonisõber ja seal tundsin, et mul on vaja ükskord ka päris üritusele minna. Tulejugasid samas purskas, suitsu tuli ja tümps mängis, nii et sellessuhtes oli kõik nagu olemas. Pärast kodus kuulasime õhtusöögi ja muude toimetuste kõrvale eurovisiooniraadiot, kus mängisid vanad head hitid nii meilt kui mujalt, jõime vanematega šampust ja panime end valmis selleks, et diivanilt sama asi uuesti läbi vaadata ja pärast närvesöövat hääletust jälgida. Kui telekas viimaseid ja otsustavaid hääli jagati, sundisin end väliselt rahulikuks küll, aga süda kloppis tegelikult sees nii mis hirmus... ja milline rõõm ja kergendustunne mind pärast valdas! Nii tore on ikka aeg-ajalt end jälle väikese fangirlina tunda.

Alljärgnevalt viis mu lemmikut, aga tegelikult olid kõik finaalijõudnud ikka väga konkurentsivõimelised ja tugevad esitused. Ja egas nüüd muud kui maikuud oodata!






Wednesday, March 9, 2016

Üksindusest, otsingutest, koosolemisest ja jäämisest

Regiinaga ikka vahel kirjutame kirju ja viimati leidsime, et me mõlemad imetleme selliseid lihtsaid inimesi, kes oma elutee lõpuni sama rada käivad ja ei torma paaniliselt ringi "seda kõige õigemat lahendust" otsides. 

No näiteks naised kusagil Araabias, kes noorena sõlmitud sundabielus oma õnne leidma peavad, mehed kaugel hinduistlikul saarel, kes isalt vaibapoekese pärivad ning siis teismeeast kuni surmani iga jumala hommik selle avavad, sinna ette vett viskavad, Jumalale viirukite, lillede või purgitäie Red Bulli näol andameid annavad ja seejärel müügiga kuni hilisõhtuni tegelevad, et järgmisel varahommikul jälle samaga alustada. 

Inimesed, kes ei lahku iialgi oma väikesest külakesest, kes pühendavad end täienisti perele või kogukonnale, kes mingil põhjusel on sattunud käima mingit teed ja kõnnivad seda lõpuni välja, kord sealt rõõmu ja rahuldust leides, kord tagasilööke ja pettumusi taludes, kord kõike põrgupõhja needes ja vihates... inimesi, kelle õnn lasub nende peres, lasub aasta-aastalt aina kahanevas kirikukooris laulmises, laste või lastelaste kantseldamises, nädalavahetusel näppude mulda pistmises, moosi keetmises, telekast "Suletud uste taga" vaatamises... ühele päevale järgneb teine, kuid rada jääb; elu ei ole ooterežiimil, ei asu parajasti kuskil kujuteldavas vahekoridoris, vaid ongi siinsamas ja käegakatsutav.

Või no olgu, tegelikult ma ei tunne ju ühegi teise inimese hingeelu, aga kuidagi rohkem rahu näib olevat sellises elustiilis, kus põhiküsimuseks ei ole enda individualismi pidev küsitlemine ja arendamine ja selle kesta erinevatesse maailma nurkadesse otsinguile viimine. Nii et milleks siis oodata ja arvata, et varsti algab "päris elu" koos oma õigsusega, kui see on tegelikult täiuslikult toimivana juba praegu ja siin, kui kõik päevad on võrdsed ning ei tulevikul ega minevikul pole oleviku ees eeliseid.

Meenub, kuidas hääletasin kuskil Kagu-Austraalias üksi erinevate farmide vahel ja mind võttis peale üks väikese romu autoga tüdruk, kes oli minuga sama vana ja töötas haiglas õena. Rääkisin talle, kes ja kust ma olen ja mida teen ja ta oli nii üllatunud, et issand, nii noor ja nii kaugelt ja ihuüksi kuskil võõras kohas hääletamas... ja rääkis vastu, et tema on abielus ja lapsega ja töötab ja kõige kaugem koht, kus ta üldse kunagi käinud on, on Sydney - ja et ta tahaks ka nii julge olla kui mina.

Mõtlesin natuke ja ütlesin, et mina imetlen tema vaprust palju rohkem. Ilmaski näiteks ei kujutaks ma ette, et leiaksin endas südikust siduda end mehega ja veel nii kaugele välja, et temaga abielluda. Hankida laps, leida püsiv töökoht ja sisuliselt nõustuda sellega, et umbes järgmised 18 aastat näevad kõik mu järgnevad päevad välja täpselt ühesugused... leppida, püsida, kohanduda, end teistega pidevalt kooskõlastada, end ohverdada... see on vaprus. See on palju suurem julgustükk kui paari klikiga internetist lennupilet osta, hostelites ringi hängida ja suvalise tolmuse tee ääres pöial püsti ajada. 

Ja siis samas. Siin vist libisesin sellest millalgi üle ka, et lugesin raamatut väikesest hiinlannast, kes ihuüksi sõitis elama Londonisse. Hüljatuna tundis ta end seal hallis kapitalismikantsis, igatses Hiinat, kus tuhandeile tantsijaile olid loodud täpselt ühesugused sammud, kus vanavanematega elati koos, kus kogukond oli pidevalt olemas ja toetamas, kus iialgi ei tulnud tunda ennast üksi, kus sõna "üksi" mõistminegi oli raske. Ja nüüd, olude kujunemise tõttu reaalselt üksi jäädes? Nüüd oli auk tema hinges sedavõrd suurem. 

Ja ma mõtlen, et isegi kui ma ei suuda end väga hästi inimestega siduda, kui ma ka natuke eelistan end eraldada ja omaette nokitseda, olen ma ehk paremini karastatud selleks, kui mingil põhjusel peaksin kunagi jäämagi täiesti üksi. Nohjah, eks kompromissid tulevad alati millegi arvelt.

Monday, March 7, 2016

Mina Oslos ja Laura Stockholmis


Kuna mu hostpere mingi aeg teatas, et nad märtsi esimesel nädalal Hispaaniasse sõidavad ja minu teeneid tol ajavahemikul ei vaja, oli mul vaja selleks perioodiks endale asendustegevus leida. Algul mõtlesin küll, et sõidan Eestisse, aga need piletid oleksid kokku nii kalliks läinud ja noh, ma ju üsna kohe lähen sinna tagasi niikuinii. 

Siis hakkasin rääkima Lauraga, kes on end ühes väikses armsas mäepealses Oslo äärelinnas samuti au pairina sisse seadnud. Pärast pikki arutelusid saime oma kaugsuhte toimima niiviisi, et mina lähen paariks päevaks Oslosse ja tema sõidab seejärgselt minuga siia. 

Rongisõit sinna oli muidu üks paras tüütus, sest esiteks olin ma loll oma vererõhu kohvi juues lakke ajanud, lisaks pidin istuma seljaga sõidu suunas ja koos rongiga küljelt küljele kaasa õõtsuma, nii et nii ma siis seal lihtsalt hoidsingi pead neli tundi käte vahel ja ootasin, et see õudus ükskord läbi saaks. Ühel hetkel saigi. Nägin ja kallistasin Laurat ja läksime koos tema juurde magama. 

leaving Stockholm never easy
piinakamber

Järgmisel päeval läksime linna ja käisime mingis pargis, kus oli tohhuijaa kujusid ja väga külm. Muidu oli lahe kogemus, aga kogu see Oslo vibe oli minu jaoks kuidagi natuke ühekülgne ja vaikne ja hall. Mulle meeldib Stockholmis, kus rongides laulavad mustlased ja tänaval leelotavad araablased, kus näeb ikka igasugust rahvast ja kus elu kuidagi.. tundub rohkem pulbitsevat. Laura Rootsist nii vaimustuses ei olnud, talle meeldib Oslo hubasus ja vähesem multikultuursus. Aga to each their own ja lahe, et oleme just omale meeldivatesse elukeskkondadesse sattunud. 

topside sisu hoidis meid tuulises Oslos soojas

Neljapäeval läksime mingisse väikesesse külakesse, kus olid kosk ja jõgi ja nunnud punased majad ja põdra kuju ja sõime seal sushit ja rääkisime juttu. Rong Stockholmi pidi minema hommikul kell kuus, nii et kuni sinnani pidime oma aega väljas sisustama. Sellegipoolest olime eesootava suhtes väga optimistlikud, sest Laura sõnul pidavat Oslo neljapäeviti elust kihama... paar tundi hiljem kõndisime mööda inimtühje tänavaid ja otsisime sisse astumiseks kohta, kus lisaks baarmenile oleks keegi veel.



4-päevase sushimaratoni avapauk
Baerums Verk

Kesklinnast lõpuks leidsime ühe festivali, kuhu saamiseks oli pikk saba ja kontrolliti käepaela olemasolu, mis pidanuks olema erkroosa ja paljude kirjadega. Ma näitasin neile oma paljast rannet ja kõndisin sisse ja jäin lolli näoga keset platsi Laurat ootama, keda, nagu välja tuleb, käepaela puudumise pärast sisse ei lastudki. Tulin saba jalge vahel tagasi välja ja otsingud jätkusid.

Käisime veel kuskil kahes pubis, mis olid täiesti tühjad ja ma hakkasin juba üsna tujukaks muutuma ja päris külm oli, aga siis kuulsime kuskilt tümpsu ja vaatasime, et mingis väikeses baarikeses toimub mingisugune pidu. Astusime sisse ja... kõik olid kostümeeritud :D 

Olid Minni Hiir ja Pocahontas, veel hästi palju mingit Disney värki, mingi trussikute väel tüüp ja siis meie. Lasti Lõvikuninga ja Frozeni muusikat ja igast. Kuidagi tuli välja, et tegu oli kellegi sünnipäevaga ja Laura tahtis ära minna, aga ma ütlesin et kuule lõpuks ometi me leidsime midagi lõbusat, jääme nüüd palun siia :D tükk aega ei saanudki aru, et kes siis ikkagi see sünnipäevalaps oli, keda me vältima peaks, aga väga lahedaks kujunes kõik sellegipoolest. 

luiged, kelle juurde põgenesime pärast hiire nägemist

Siis jõudsime veel kuskile korteripeole ja pärast seda olime hommikupimeduses teises Oslo otsas ja üritasime välja selgitada, kuidas me nüüd ikkagi rongile peaksime saama. Olukord tundus vahepeal üsna lootusetu, aga mingi ime läbi isegi jõudsime ja pidime kohad võtma otse loomulikult seljaga sõidusuuna poole. Siinkohal tänud Laurale, ilma kelleta ma tõenäoliselt praeguseni seal korteripeol oleksin ja oma jalatseid taga otsiksin.

Esimesel Stockholmi-õhtul olime linnas veedetud ööst ja kõikvõimalikest ühistranspordivahenditest surnud ja vajusime kell seitse õhtul Netflixi vaadates magama, olles vandunud, et mitte kunagi elu sees ei lähe me enam kuskile välja. Järgmisel hommikul ärgates vaatasime aga esimese asjana teineteisele otsa ja mõtlesime, et kuule iseenesest võiks ju täna mingit pulli teha.

saime jälle inimesteks

Laura käis ühe oma Iraagi tuttavaga kuskil autoga sõitmas ja siis tulid nad mõlemad minu juurde, istusime ja ajasime juttu ja pärast see tüüp sõidutas meid linna. Kui kohapeal klubisse minna tahtsime, selgus muidugi, et Laura oli oma rahakoti koos kõigi dokumentidega koju jätnud. 

"Aga võta mu pass," pakkusin, sest olin ise ID-kaarti näitamas, "kui küsitakse, kuidas meil sama sünnikuupäev on, ütleme lihtsalt, et oleme kaksikud," olin lollikindla lahenduse välja mõelnud ja seisin rahulolevalt järjekorda. Kui turvameestele lähemale jõudma hakkasime, sosistas Laura järsku mulle:

"Oota aga.. kas nad sinu arust sama eesnime ei pane tähele? Mis me ütleme siis neile, et meil vanemad ei olnud väga loomingulised või?"

Noh, jah. Kõige peale ei jõua ju alati mõelda. Aga sisse me millegipärast saime - ja oh, mis klubi see oli! Täpselt selline, millest ma Eestis täiega puudust tundnud olin, nimelt mängis seal ainult latiinomuusika. 

Ma ei olekski kunagi ausalt öeldes arvanud, et Rootsis nii suur latiinode kogukond on - ja samal ajal, kui kogu klubi Sean Pauli saatel tagumikuga põrandale aina lähenes, õppis meid autoga sinna toonud (ja meie eest maksnud!) tüüp baarinurgas masinaehitust. Võib ka nii. Pärast tõi ta meid koju tagasi ka ja me Lauraga mõtlesime, et mille pagana pärast ta meiega üldse koos tsillida viitsis, aga ju pakub siis latiinorütmide saatel õppimine rohkem pinget kui ilma. 

Järgmise korrani!