Leidsin jälle elu mõtte

Kuu on tänaseks tiksunud päevast, mil ma siinsamas kodusaarel ajakirjanikutööga alustasin. Teist sama palju seisab veel ees.

Võib öelda, et ma olen väga rahul ja rahulik. Kaifin väikelinna tööelu täiega ja olen hakanud mõistma, et vastupidiselt pikaajalisele veendumusele mulle võib-olla isegi meeldib inimestega suhelda. Kõiki hirme seljatades tegin ka kaks täiesti spontaanset videoreportaaži (ühte saab näha siit :D) ja noh, üldiselt kirjutangi hapukurkidest ja praamidest ja millest iganes sensatsioonilisest siin väikesaarel üldse kirjutada saab. 

Mõtlen, et naljakas. Et see, mida ma olen otsinud ilust või armastusest või ülimast vabadusest - selle olen leidnud hoopis tööst, pingutusest ja pühendumisest. Kellaaegadest ja kontoris istumisest. Hommikul vara ärkamisest ja kosutavast rahulolutundest, kui murtud saab nädala selgroog. 

Ja mis see "see" siis on. Ikka seesama, mille üks leiab Jumalast ja teine heroiinist ja kolmas kellegi merepõhjakarva silmadest. See, mis täidab igavest tühjust.

Kui mõnel on vabanemise ja rahu leidmiseks tarvis end kontoritöölt lahti võtta, kontsakingad varna riputada ja paljajalu mööda ilma reisima minna, siis mulle oli hädavajalik sellelt niigi liiga kaua kestnud reisilt ära tulla ja kannad tugevasti kirjutuslaua alla maasse suruda. 

Ja lõppeks ongi need ju üks ja seesama. Vahetus. Teise mätta otsa ronimine. Oma harjumuspärastest stampmõtetest üle vaatamine, nende kibedusega alla neelamine, erinevale maailmanägemusele voli andmine. Ja oh, kui valusasti see abaluudele pressib, aga ainult nii kasvavad tiivad. 

(Ja pole küll minu asi, aga...) Nädalase vahega olen kuulnud kahe lemmikkirjaniku abielulahutusest: kõigepealt Elizabeth Gilbert ja siis Epp Petrone. Naljakas, need jõudsid minuni kui põntsud, nagu viimased tõendid kinnitamaks, et vot nii nüüd ongi. 

Et miski ei olegi lõplik ja et ka kõige inspireerivam armastuslugu saab kord otsa ja et selles nagu... et selles ei olegi midagi imelikku. Inimesed õitsevad eri suundadesse ja lahutaksid end vist iseendast ka ära, kui see vaid võimalik oleks. 

Õnneks ei ole ja selle peeglist vastu vahtiva jonnaka tõpraga tuleb siiski maad ära jagada kuni surmani välja. Vähemalt kellelegi oleme elu lõpuni truud.

Muhu, Schilling ja muu

Laupäeval läksime Regiinaga väikesele roadtripile, nimelt oli ta Kilingi-Nõmmes toimuvale Schillingi festivalile piletid võitnud. Enne aga käisime Muhu saarelt läbi, et tikandilist bikiinivooru vaadata, inimesi küsitleda ja pilte klõpsutada ning pärast ajalehte lugu kirjutada. Ilm oli ilus, päike lõõskas lagipähe ja pärast sõitsimegi siis igasuguste eksistentsiaalsete arutelude saatel mandrile. 

Aga see Schilling oli ikka jumala chill. Täielik hipsterfest, nagu Elu24 hiljem ära märkis. Lapsed ja koerad ja käsitööjäätis, hõljuvates riietes inimesed ja rahva seas igasugu prominendid ringi patseerimas. Terve ala peale märkasimegi ainult ehk kahte purjus inimest - kellest üks end muidugi, õllepurk käes, meie piknikutekile siruli viskas. Aga ei me pidanud sest suuremat, palusime tal viisakalt lahkuda ja tšillisime edasi. 

Oligi nii mõnus lihtsalt niisama olla - mitte millegi mõju all, mitte pidevalt ootamas, et paremaks läheks või rohkem sisse kickima hakkaks - lihtsalt ollagi ja vaadata männilatvu ja jalutada rahulikult ühest kohast teise. Teed juurde ostma või müüdavaid vinüülplaate vaatama või rahva sekka ilusa muusika saatel käsi üles tõstma. Öökülm pakkus lüürilist elamust ja kõik teised senikuulmatud artistid üllatasid oma imelise saundiga. Ühel vene tüdrukul oli niivõrd ilus, ingellik hääl... selle saatel jäimegi auto allalastud tagaistmeil, paksu suleteki all magama. 

Järgmisel hommikul Pärnu tänavaid jalutades mõtlesime, et äkki sõidaks nüüd ikkagi Viljandisse ka. Ja me sõitsime! Ja Rohelise Maja Kohvik oli maailma kõige armsam koht ja vihma ladises alla nagu oavarrest, aga meid see ei heidutanud. Elu tuleb nautida, jõudsime tõdemusele, ehkki see meis alatihti süümekaid tekitab. Tuleb vist ikka teha nagu itaallased ja kinnitada omale, et oleme väärt kõike head, mis meiega juhtub. Sest me olemegi. 

Foto: Regiina Allik

Foto: Regiina Allik