Monday, September 12, 2016

Mõtteid Barcelonast ehk miks ma enam kunagi ei reisi

Sel korral mõtlesin üksinduse ja üksi reisimise peale rohkem kui tavaliselt. 

"Sa oled pöörane," ütles üks prantslanna, "ja sõpradega koos on ju lõbusam," kiitsid tema meessoost rahvuskaaslased takka, kui ühel ööl mere ääres istusime. Olin just kohutava muusikaga ööklubist ära tulnud ja niisama mööda rannaliiva kõndinud, kui nende seltskonda märkasin ja sinnasamasse liivale maha istusin. Meeldis see siis neile või mitte. 

"Kas sa tõesti ei karda?" küsisid kaks Austria tüdrukut, kui loetlesin asju, mida olin üksi teinud. Minu arvates mitte eriti muljetavaldav nimekiri, aga piisav, et veel keskkoolis käivad blondid tüdrukud elevile ajada. 

"Sa oled nii julge..." ahhetasid neli ukrainlast, kes kaks aastat tagasi illegaalidena Barcelonasse tööle olid tulnud. Istusin ka nendega rannas ja laulsin koidu eel venekeelseid laule. Üldse rääkisin vist reisi vältel rohkem vene kui inglise keelt - purjus peaga tuleb ikka hästi välja. 

Üks osa minust leidis endiselt - võib-olla lihtsalt sisseharjunult -, et üksi reisida on jõle lahe. Kunagi ei tea, kuhu ja kellega satud. Kas lähed tühja hulkuma ja jõuad villis jalgadega koju nii, et kellegagi vahepeal ei rääkinudki. Imetlesid hoopis ise suuri marmorist ehitisi või taevast ja murdusid natuke tuttava lõunamaalõhna peale. Või leidsid hoopis mingi laheda inimese või terve seltskonna, kellega ootamatult hästi klappisid ja ajasid juttu kuni hommikuni.

Ja siis teine osa minust kinnitas, et seda jama on nüüd tehtud piisavalt ja aitab. Enam kunagi ei reisi ma üksi. Sest mingi hetk juhtub, et need sajad kohatud inimesed saavadki sulle... lihtsalt mingiteks inimesteks.

Oma viimasel Barcelona-õhtul läksin laiale jalakäijate tänavale La Ramblale, et näha üht flaierijagajat, kellega olime viimastel õhtutel koos tšillinud. Millestki erilisest mul kunagi temaga rääkida ei olnud ja ma isegi ei tea, miks ma läksin - vist selleks, et lihtsalt kedagi tuttavat näha. Mingit niisugust nägu, mida ma olen juba varem näinud. Midagi, millest kinni hakata.

Sest kogu nädala vältel tabasin ma end nägemast unes vanu tuttavaid Austraalia-päevilt. Koseid, Nathanit, Addisoni, Tomi... Arvasin end nägevat rahvamassi seas tuttavaid nägusid. Lootsin, et Merlin tuleb koos rahvasummaga mulle ülekäigurajalt vastu, igatsesin, et Carolina oleks juhuslikult Hispaanias. Miks just nemad? Küllap oli nende sealviibimise tõenäosus milligrammi võrra suurem kui mu Eesti sõprade oma. Igatsesin lihtsalt kedagi, kelle lugu ma juba tean ja kes teab minu oma. 

Aga ei olnud, kedagi neist ju tegelikult ei olnud, ja ma mõtlesin.

Mõtlesin, et kui see olnuks mu elu esimene reis, tunnetanuksin kõike nii teisiti. Suvaliste prantslastega rannas viski joomine? Mega! See, et mingi kolumblane mind tänaval kõnetas ja me koos tänavapeo leidsime? Hüpercool! Kahe Austria tsikiga rannaäärseid ööklubisid avastama minek? Ülim!

Aga seekord ma tundsin, et see kõik jätab mind nii tühjaks. Olles kõike seda nii mitmeid kordi juba läbi teinud, tunnen, et need on alati lihtsalt mingid inimesed. Lihtsalt inimesed, kes minust liivana läbi jooksevad ja kellest mina liivana läbi jooksen. Hetkeks olen, ja - siis muutun põrmuks, tuhmun mälestuseks, mis kiiresti kaob. Jälle mingid mehed. Jälle mingid rahvused, mingid päikesetõusud ja -loojangud, viskiklaasid ja rannad.. jälle mingid tutvumised ja elulugude vahetamised.

...see uhub must lihtsalt läbi ja jätab tühjaks. Nagu sõrmega rannaliivale veetud lubadused, mis sulavad lainetesse esimese tõusuga, kaon mina nende ja nemad minu eludest. Puudub soojus, puudub kindlus, puudub teineteisetundmine ja armastus.

"I can't have a carpet," ütles mehhiklane David mulle nukrate silmadega, kui kevadel kusagil Stockholmi lähistel rannas seisime ja noorte lainete rõõmsat pekslemist kuulsime. "I can't have a cat, I can't have a plant, and I can't have a football team. I can't have a group of friends and it's impossible for me to have a girlfriend."

Ta oli kohast kohta elanud, üksinda reisinud kümme aastat. See tundus toona nii vabastav ja ainuõige, see köidikutevaba elu. Aga ma tunnen, et see maksab ühel hetkel kätte. Et ma ei taha seda enam. Et ma tahan kindlust ja soojust ja mandariinipuud aknalauale.

Igatahes läksin ma oma viimasel õhtul selle flaierijagaja tööpostile ja arvasin, et ta on mind nähes rõõmus, aga tegelikult oli tal must täiesti savi. Ja miks ei peakski olema. Tema oli suure tutvusteringiga kohalik ja mina olin selles hetkes lihtsalt keegi. Lihtsalt inimene. Maailmas on seitse miljardit inimest.

Ja siis ma mõtlesin, et.

Selleks, et inimestel sinust savi ei oleks, ei pea olema kõige ilusam ega targem ega vaimukam ega kõige rohkem reisinud. Kõige paremini lugusid rääkima või tantsima. Kõige õnnelikum inimene olema. Seda võistlust pole üldse mõtet võideldagi, see on juba eos kaotatud.

Ma ütlen endale tihti, kui hakkan end jälle teistega võrdlema:

"Alates hetkest, mil sa arvad, et elu on võistlus, oled sa selle automaatselt kaotanud."

Ja siis ma mõtlesin, et.

Selleks, et inimestel sinust savi ei oleks, pead sa lihtsalt seal olema. Rohkem kui üks kord, soovitatavalt aastaid, parimal juhul kauemgi. Olema kohal ja olema soe ja andma endast. Rohkem kui üks kord. Ja see on kõik.

Ma mõtlen inimestele, keda kalliks pean. Ma ei pea neid kalliks sellepärast, et nad on kõige ilusamad või targemad või vaimukamad või kõige rohkem reisinud. Kõige paremad lugude rääkijad või tantsijad. Kõige õnnelikumad inimesed.

Ma pean neid kalliks selle pärast, et meil on olnud aega. Aega üksteise südamete külge kasvada, aega üksteisega ära harjuda. Aega ühiste naljade tekkimiseks. Aega, et üksteist puudutada. Aega, et näidata oma nõrkusi ja tugevusi; aega, et teada: nad on alati minu jaoks olemas. Mina olen alati nende jaoks olemas. Aega, et heita nalja nende halbade valikute üle, või selle, kuidas meie peod on käest ära läinud. Kuidas mehed on olnud sead meiega või meie meestega. Aega tülitseda, aega nukrutseda, aega andestada. Aega, et teada, et koos on parem kui ilma.

See ei ole mingi kosmiline valem, pöörane juhuste kokkulangevus. See on olnud aeg. Ja seda aega ei ole, kui sa üksinda sihitult ringi tormad. Teate ju küll, mida veereva kivi kohta öeldakse.

Kirsi tordile vajutas muidugi see reisi viimane ots, mis plaanitud neljatunnisest otselennust järsku kaheksateisttunnise seikluse välja venitas. Long story short - olin just lennujaamas oma värava juurde jõudnud, kui neljast eesti jõmmist koosnenud kamp mulle vastu tuli ja ütles, et lennuk on katki. Et siin läheb vähemalt hommikuni aega ja mingu ma parem nendega teise lennujaama otsa õlut jooma. 

Ja ma läksin. Ma, idikas, läksin. Ja kõlaritest ei kostunud mingit lisainformatsiooni, aga igatahes sel ajal, kui ma seal nendega mõnusasti tutvusin ja viisakusväljendeid vahetasin, oli lennuk juba ära parandatud ja teiste reisijatega minema sõitnud. Tol hetkel ei osanudki muud teha kui naerda. See lennupilet, millele ma spetsiaalselt nädalaid peale passisin, et ikka odavalt saaks! Aga nagu me siin Kretega laupäevaõhtul korduvalt konstateerisime, siis lollidelt tulebki raha ära võtta.

Järgnesid palavikulised uue pileti otsingud. Võimalikult soodsalt ja võimalikult kiiresti. Ühel Eesti tüübil oli vaja laps esimesel septembril esimesse klassi viia, minul oli vaja tähtsale soolaleivapeole jõuda. Saime siis mingi sellise diili, et kakssada eurot pilet ja järgmisel hommikul läbi Stockholmi Helsingisse. Ja sealt laevaga üle mere koju. 

Jõmmidel oli aga lõbu laialt - koukisid oma kohvripõhjast suure kõlari välja, hakkasid üle terve lennujaama Jüri Homenjat bläästima ja tellisid öö läbi muudkui õlut juurde, lõpuks läks asi juba viski- ja tekiilashottideni. Püsisime peaaegu lõpuni koos, alles Helsingi lennujaamas ma kaotasin nad ära ja sõitsin üksi rongiga, kus pidin kolmel korral kontrolöri eest põgenema. Kogu raha oli uue lennupileti peale sirgeks löödud. Trammis kordus sama pull - aga niimoodi, üle ööpäeva söömata ja magamata, kõndiva õudusunenäona, ma lõpuks sinna laeva kohale jõudsin. Kahe tunni pärast Tallinnas mõtlesin, et no kuramus. Nüüd ma ei reisi küll enam mitte kunagi. 

Järgmise korrani.