Inimene on inimesele valgus.
Ainult läbi teise saame teada, millised elajad peidavad end meie nõudekappide all ja seinapragude vahel. Ainult kaasinimene saab ulatada meile taskulambi ja meie asi on otsustada, kas suunata see oma tolmustesse soppidesse või mitte.
Ainult teistega kõrvutamine ja maadejagamine, vaidlemine ja vaikimine, vihastamine ja andestamine annavad meile teada, et oleme räpased. Ainult ligimene saab meile veenõud pakkuda ja meie asi on valida, kas ennast sellega pesta või see terve täiega andjale kaela läigatada. Säh sulle, tõbras! Midagi sa mulle ei õpeta!
Ainult teine inimene saab meid oma egos ja minas kahtlema panna, sest alles teistega kokku puutumisest algab elu praktika. Teoorias oleme ju kõik kõvad.
Üksi metsa vahel, kui hämarus ligi tikub ja külm õhuke vihm läbi männiokaste mu näoni teed rajab, on lihtne luua pilt ideaalminast.
Mina teeks nii, mina niimoodi küll ei teeks. Mina teeks teisiti. Mina olen selline ja teised on teistsugused.
Aga fluorestsentsvalguse käes, teiste südametuksete ja hingetõmmete, miljonite paralleelsetes ajudes sihitult sibavate mõttesipelgate taustal algab uus elu.
Siit edasi tuleb arvestada ja teistele teed anda. Üllatuda, et vaat näe, selles olukorras tegin hoopis nii. Kunagi poleks arvanud. Aga elu juhtub ja õpetab, keerab oma okastega ussisaba mu poole ja irvitab, et hea luuser, seda sa küll ei oodanud.
Aga ma ei tahagi enam teada ega oodata! Tahan elada ja üllatuda ja kui vaja, siis jalaga kõhtu saada, oma kompsud uuesti üles korjata ja edasi minna.
Enam kunagi ei palu ma, et asjad läheksid nii, nagu ma tahan. Ma võtan kõik vastu. Kuulete? Kõik! Enam ei saa juhtuda mitte midagi, mis mu hingele head ei teeks.
Kõik õpetab.
Kõik kasvatab.
Kõik arendab.
Mäletan, kui aastaid tagasi olin kodus, kõhuli vannitoa põrandal - olin vist jälle mingilt peolt tulnud ja kellessegi armunud - ja palusin - palun, armas jumal, tee nüüd, et seekord tuleks midagi välja...
Aga ei tulnud. Ja kui oleks?
Oleksingi jäänud nende harvade saatuse naeratuste külge armetult rippuma, pitsitades kümne küünega seda, mis mulle hetkeks antud, elades igaveses pöörases hirmus, et võin selle kaotada.
Oleksin olnud tänulik nagu koer mingite ajutiste maiuspalade eest, liputades nõdrameelselt saba ja janunedes uue järele, teadmata, et see on mu südamele roiskunud ja arengule surmav...
Ei, ma parem tantsin eluga kaasa ja vaatan, mis juhtub, viskan õhku ja võtan vastu selle, mis tagasi kukub. Igaveses tänus, igaveses leppimises.
Enam ma ei nuta ega nuru, ei arva, et maailm mulle midagi võlgneks või minu pilli järgi tantsima peaks. Ei taha, et keegi mulle haletsusest midagi annetaks.
Eelmisel neljapäeval kohtusin musta luigega. Sünkjate tiibade laperdades lendas ta mu juurde, kui akna taga sadas laia puhast lund. Ei uskunudki, et kunagi temaga kohtun, aga ometi ta tuli, ja mina tulin, ja siis ma teadsin.
Teadsin, et enam kunagi ei ela ma vanade mallide järgi, ei loo tulevikust mineviku väikest venda, tema nõrka koopiat. Siit edasi on kõik võimalik.
Saadan perse oma "niikuiniid" ja "alatid" ja sissetambitud rajad ja mustrid. Iga päev on uus, tulevik on mõistatus, ja arvata, et ma tean sellest kõike, on kõrgemate jõudude mõnitamine. On oma inimvõimekuse mõnitamine. On muutuvuse, voolavuse ja eluks hädavajaliku liikumise mõnitamine.
