Monday, December 5, 2016

Tasa avaneda

Ma ei tea, kuidas see on niimoodi. Et nüüd, ilma tunneteta, olen ma julgem, võimsam, tugevam ja palju rohkem mina ise kui kogu eelneva pooleteise kuu jooksul. 

Et kuidas saab olla, et armunud olemise kestel olen ma iseenda hale vari ja kogu ülejäänud ajal maailma valitseja.


Võiks ju öelda, et armumine ei ole minu (või ei ole inimese?) naturaalne seisund, aga miski minus tahab uskuda, et siin peab olema lihtsalt mingi trikk, mida ma ei ole veel ära õppinud. Et tegelikult on tegu millegi väga ilusa ja loomulikuga, aga ma lihtsalt ei valda veel seda kunsti.


On minul tunded, ei ole temal. On temal, ei ole minul. Kuidas mul nende asjadega alati ikka nii viltu veab? See muutub juba imelikuks. Pohhui on siiani mu võrgutavaim salarelv ja kui ma selle kaotan, kaotan ka kõik muu. Nagu oleks kreeka mütoloogiast see tüüp põrgus, kes pidi hullult rasket kera mäkke veeretama ja kui ta sellega lõpuks sinna otsa jõudis, veeres see jälle alla tagasi. Ja nii igavesest ajast igavesti. 


Õppetunni-usku, nagu ma aga olen, muukisin vist siiski ka selle viimase pähkli lõpuks lahti. Raksatas hamba all üsna kõvasti teine. Aga see on ju jälle täpselt samamoodi nagu alati! Ma üritan olla nii kuradima hea, et teistel hakkab ka sellest paha. 


Minetan oma põhimõtted ja vabandan, lausa lömitan teise inimese ees, ise kordagi ühtegi vabandust tagasi saamata, neelan lõputult alla ja alla ja alla ja kõik see... milleks? Keda on mulle minu arvates ellu vaja, kes oleks tähtsam kui mu eneseväärikus.


Kui mul on kellegagi mingi - teema, kuramaaž, suhe, you name it, siis ma kaongi temasse ära. Mul läheb täiesti meelest, et mul on oma elu, oma mina, oma hobid, oma huvid ja tegevused või siis ei julge ma neid mingil põhjusel lauale tuua, sest kardan, et need on tema jaoks lihtsalt liiga igavad. 


Kõik, mis me teeme, on tema asjad. Vaatame tema filme, fänname tema jalgpalliklubi, räägime tema koolist, kuulame tema muusikat. Mina toon raamatukogust tema soovitatud raamatuid ja kirjutan temast luuletusi. Sellal, kui tema ellu imbub lihtsalt üks uus tegur, avaneb minule täiesti uus maailm. Ja ma sean end sinna sisse, teen sellest oma kodu, ja sedavõrd valusam on mu kaotus, kui uks mu tagant igaveseks sulgub.


Täna istusime Regiinaga ta puuköögis teetasside taga, mina laua ääres, tema jalad nõudekapilt alla kõlkumas ja kõhuümarus kleidi alt hästi välja joonistunud. 


Regiina ütles, et niisugune teise sisse kadumine on yin'i, naiseliku energia puhul väga loomulik. Aga vaat mina kurat enam ei taha! Mina olen ka inimene ja tahan kedagi, kes mind väärtustab ja seda välja näitab. Kes ka jalutab raamatukokku selleks, et võtta minule meeldinud raamat ja kes tahab osa saada minu maailmast. 


Nüüd nagu selles suhtes minule aitabki, et ma olen väsinud olemast see hea tüdruk, et kompenseerida mingeid puudujääke näiteks oma välimuses või mõistuses või üleüldises huvitavuses. "Vähemalt ma saan olla kõige parem ja leplikum, teist sellist naljalt.." - põrgusse see, lõpp lipitsemisele ja lunimisele!


Kui vaja, tuleb ka mõrd olla ja oma sõna maksma panna. Minu tahtmised, pagan võtaks, tähendavad ka midagi! Naised ei ole rinnahoidjaid põletanud ja lippudega marssinud selleks, et mina saaksin terve elu end ideaalnaiseks vormida. Ei, siit alates tuleb muutuda ideaalinimeseks. Iseendale. 

Igatahes jah, neljapäeva öösel algas mus uus elu seoses Miley Cyruse kuulamise ja pesuväel tantsimisega ja ma pean tunnistama, et olin ikka nii paganama õnnelik. Õnnelik, et oli neljapäeva öö ja ma olin vanaema juures Nõmmel ja läksin üksinda magama ja üldsegi mitte ei olnud mängimas see teine stsenaarium, mis oleks juhtunud, olnuks vaid see üks vestlus olemata. Siirast rõõmust saatsin Kajale nudegi. 


Aga Jumalale tänu selle konkreetsuse, aususe ja kiire lõpu eest, kogu selle suhtluse eest, mis jälle mikrokihi võrra tolmu mu silmadelt pühkis ja oma valikute üle juurdlema pani.


Ma ei saa aru, miks ma üldse võtan nii hirmtõsiselt neid armastusi ja kardan nendega mängida, mina ise olla ja midagi ära rikkuda - absoluutselt iga kord olen mõelnud, et THIS IS IT ja siit paremat enam lihtsalt ei tule.


Aga kõigele vaatamata läheb elu ikkagi edasi ja mingi aja pärast triivib silmapiirile jälle mõni uus, vähe sirgema purjega laevuke. Aga mina, mina olen alati. Endal. Ja ma pean seda hakkama rohkem meeles pidama.


Selle üle arutlesime muidu ka, et kuidas osad inimesed endale alati kaaslased leiavad, keksivad püsisuhtest püsisuhtesse ja kuidas osad ikka üldse ei leia. Kuidas enamasti pole isegi valikut!


Ja siis käis Regiina välja minu jaoks uue idee. Võib-olla me tahame liiga palju, võib-olla erinevad meie kriteeriumid paljude teiste omadest? Et meeste peas on asi tihti lihtne - et oleks kena näolapp ja suht norm tsikk, aga meie ei lepi millegi vähema kui hingesugulusega.


Revolutsiooniline. Pagana lahe on ikka elada ja õppida.