Aastalõpp Katarinaga

Sel aastal mõtlesin rohkem kui kunagi varem seda, et no issand, miks te neid jõule ikka veel teete. Milleks on vaja käiata aastast aastasse neidsamu maitsetuid laule, ehtida kogu linn suurejooneliseks tarbimispalaganiks ja kanda ülemuse käsul peanahka sügelema panevaid päkapikumütse. Veits 2008 ei ole vä?

Selles mõttes oligi üks mu elu kõige ilusamaid jõuluõhtuid see, kui ma nüüd Ateenasse Kajale külla sõitsin ja me künkatippu hõõgveini jooma ronisime. Küngas oli pime ja metsaga kaetud, mäejalamile jõudes kuulsime kaugustest mingit kõhedusttekitavat loitsimist, mis hiljem jõuluöiseks jumalateenistuseks osutus. Väikeses valgustatud kirikus seisid reas inimesed ja kuulasid lindistust õõnsal häälel sisselauldud palvetest.

Jäime mõneks ajaks kuulatama ja siis ronisime edasi, Kaja nägi langevat tähte ja kuna ta elult parajasti midagi rohkemat tahta ei osanud, andis oma soovi mulle. Ma siis palvetasin igasuguste kõrgemate jõudude poole, et ma sellel mäel palun mitte ühtegi rotti ei näeks. Toimis. Üleval olime ainult meie kaks, termos hõõgveiniga ning vaade akropolile ja tuledes linnale.

See vahva nädal viis meid veel technoklubisse ja ühisele tinderideidile ning kui Kaja oma sealse perega koos väikesele saarele sõitis, jäin mina veel mõneks tunniks Ateenasse. Selles mõttes ma täitsa ootasin oma tagasisõitu, sest tulek meenutas väga mõnd Agatha Christie krimkat: vana logisev rong ühest linnast teise põrutamas, venelased kärakat panemas ja lärmamas ning akna taga laiumas paksud pehmed lumehanged. Oli ainult aja küsimus, mil keegi maha koksatakse ning ma uurimise enda peale võtma pean (olen nimelt suht arvestatava koguse kättemaksukontorit vaadanud).

Aga nagu ikka, olid elul minu jaoks teised plaanid. Läksin enne rongi väljumist ühe usbeki sünnipäevale aega parajaks tegema, aga hakkasin sealsete slaavidega napsu võtma ning Thessalonikisse ma tol õhtul kahjuks ei jõudnudki. Sellest polnud aga lugu, sest sõbralikud idanaabrid ostsid mulle järgmiseks päevaks lennupileti ning nii võisin ma ööseks sinna jääda ja nautida hapukurke, teed, koogikesi ja muid hõrgutisi, mida mulle aga ühtevalu klaasi kõrvale ette kanti.

Nüüd olen tagasi Thessalonikis ja täna on linna kohal kuidagi eriti pühalik vaib, täpselt selline vanade minnalaskmiste ja uute alguste oma. Koristasin toa, tegin selle aasta viimased pesud ja raseerisin üle kahe kuu jalad ära.

Kodus toimub meil praegu prantsuse invasioon ja Jules, kes muidu korteris lillegi ei liiguta, on hommikust saati kraaminud, küpsetanud ja ostelnud. Söögilauast on saanud beer pongi areen ning elamisse on ilmunud punased topsid, liitrite viisi alkoholi, terve külmkapitäis toitu ja ridamisi umbkeelseid prantslaseid.

Ise siis üritan uuel aastal panna natuke vähem pidu, süüa veidi rohkem juurvilju ja õppida veel mingi kolm sõna kreeka keelt. Olge siis ise kah mõnusad.

Ärge küsige mult postitusi...

...sest meie siinne internetikasutus on limiteeritud, aeglane ja raskesti kättesaadav ning mida rohkem vett vahepeal merre voolab, seda lambim ja pealiskaudsem kõik hiljem tundub. Aga läbi suurte pingutuste ta siit nüüd siis tuleb.

Igatahes me elame nüüd korteris - Johanna, Jules ja mina. Jules on prantsuse noorsand ja meie Johannaga oleme kombekad eesti tütarlapsed. Täna ma just mõtisklesin, et kas me tegelikult ka maksame üüri lihtsalt selleks, et siin vaesuses istuda ja Troonide Mängu vaadata, aga siis Johanna kinnitas, et see ongi päris elu. Ma ei tea, ma esimest korda mängin.

Tuleb välja, et päris elus ei ilmugi pannilabidad, õli, vetsupaber ja nõudepesuvahend ise riiulile ega asetse seal aegade algusest saati, vaid kõike tuleb ise ostmas käia. Wifi tuleb ise seadistada (mis tõenäoliselt ka selgitab, miks meil seda ei ole) ja kui sa tahad kusagil magada, tuleb osta madrats. Päris hull. Küttekulusid tuleb ise arvestada ja võimalikult palju piirata ja toast lahkudes tule kustutamiseks on nüüd motivatsiooni ikka kuhjaga rohkem. Tere tulemast reaalsusesse, 23-aastane Ann Katarina Meri.

Muidu oleme viimasel ajal ikka suht rotid olnud. Vahepeal käis saksa tänavamoosekant Timo meil külas, tegi süüa ja teenis toiduraha, aga meile see sugardaddy life ikka ei istunud ja pärast kaht nädalat palusin tal viisakalt lahkuda. See meenutab natuke seda, kui Kajaga Itaalias couchsurfisime ja vaatamata kõikide mugavuste olemasolule, restoranidele, jookidele ja pidudele ütlesime pärast paari päeva Massimilianole hüvasti ja läksime tagasi puu alla magama. 

See kodune internetitus on muidu selles mõttes lahe, et esiteks me räägime üksteisega ikka suht palju ja teiseks tulevad igasugused taunid mõtted pähe. Näiteks et mitu inimest koos vanni istuma mahub (one way to find out!), kas Julesi trussikutest saab teha trendika naistetopi (saab küll), mitu riideeset Johannale korraga selga mahub ja kui ta põlved džempri all krõnksu tõmbab, kas need siis näevad välja nagu Kaja tissid. 

Siis saime lisaks pottidele-pannidele hangitud ka esimesed vaenlased, nimelt suutsime juba sisse kolides algatada rahvusvahelise tüli oma lähimate naabritega. Lühidalt juhtus ühel ööl, et Johanna oli korterivõtme koju jätnud. 

Sisse saamiseks vajutas ta naabrite uksekella ning ei möödunudki palju aega, kui juba seisid meie elutoas Johanna ja Jules, korteriomanik ja tema vend, kolm generatsiooni karjuvaid kreeka naisi ning kohmetult uksepiita jõllitav konstaablihärra, kes ilmselt soovinuks olla pigem Molotovi kokteilide rahe all kui kõnealuses toas. 

Mõni aeg hiljem otsustati ühiselt, et see juhtum ei olnud instantsidesse pöördumist väärt; lahkudes hõõrusid naabrid aga kahjurõõmsalt käsi - väidetavalt kehtib Kreekas seadus, et kui samasse korterisse on kolm korda politsei kutsutud, lasub naabritel õigus sealsed elanikud kohtusse kaevata. Mingi aeg läks neil seal üle maja üürgav alarm ka tööle ja mida iganes, ma ise päris kronoloogiliselt sündmuste järjekorda ei tea, sest olin tol hetkel ametis üksinda keset klubipõrandat nutmisega.

Siis vahepeal käis Timo haiglas prantslast mängimas ja Jules'i identiteeti feikimas, sest esimesel olid kehal kummalised kublad ja teisel oli koolist puudumise jaoks arstitõendit vaja. Vaatamata plaani turvaaukudele läks see kõik neil millegipärast läbi ja Jules sai viia kooli paberi, mis tõendas, et noorhärra ei saanud sääsehammustuste tõttu loengus viibida. 

Aa ühekorra jõudsime politseijaoskonda ka, sest tuli välja, et kella kolmest viieni pärastlõunal ei ole lubatud tänavatel trumme mängida. Me Johannaga ootasime küll ukse taga, aga Timo algatas rahvarohkes kinnipidamisruumis ümarlaua, kust mindi lahku sõnadega, et politseinikud võiksid pisut vastutulelikumad olla ning seaduserikkujad oma tegude üle rohkem järele mõelda. 

Umbes niimoodi rahulikult me siin siis elamegi, ikka teise semestri rahasid oodates, hosteli free food shelfilt rotitud sibulat praadides ja kõiksugu hõrgutistest unistades.

Kolmas peatükk

(...kus tuleb juttu sellest inimesest, kes nädal tagasi ostis endale lennupiletid otsemaid kodumaale tagasi sõitmiseks, kuid mõtles ringi ning hakkab nüüd sisse andma avaldust, et teiseks semestriks Kreekasse jääda). 

Epp Petrone ükskord kirjutas, et reisimine on suures osas valus ja mõttetu, parem seda vältida. Tookord seda lugedes ma ei olnud ise väga kauaks välismaal käinud, eriti mitte üksi, ja ei mõistnud niisugust avaldust üldsegi. Mis mõttes? Kuskile sooja ja uute inimestega kohta minek on ju maailma kõige ägedam asi üldse. Jajah, vahepeal on küll veits nõme ja nälg ja koduigatsus, aga see näeb pärast raamatulehtedel iganes kihvt välja ja kui hull see kõik ikka olla saab.

Aga eks keegi kunagi ütleski, et seikluse tunneb ära selle järgi, et lahedaks muutub see alles pärast läbielamist. Olukorra kestel on see mõnikord vastikult külm ja märg ning tõenäoliselt eelistaks sündmuste keerisesse tõmmatu ise olla ükskõik mujal kui seal, kuhu ta parajasti elu kaardijagamise tõttu sattunud on.

Nii flippisin ka mina siin vahepeal jälle väikestviisi ära, nagu kunagi Indoneesias, kus ma lihtsalt põrandal töinasin ja värisesin ja olin valmis ostma täiesti suvakat lennupiletit kuskile Euroopasse, et lihtsalt koju hääletada (õnneks takistas mind tookord tagasihoidlik eelarve), või Rootsis, kus ma päriselt pidasin plaani kohver võtta ja öösel tagaukse kaudu tuhatnelja Tallinna poole põgeneda. 

Ma tunnen lihtsalt nii teravalt enda ja oma lähedaste kaduvust, kui ma olen neist eemal, ja see tunne saab tihtipeale nii jõledalt suruvaks, et ma olen valmis katki lõikama ükskõik mis kütked ja köied mind parajasti antud kohas kinni hoiavad, ja jooksma tagasi oma muumitrolliunenäkku, kus kõik on pehme ja kaitstud ja ma võin taas pea liiva alla peita elu ajutisuse ees.

Tagasi - tagasi oma metsade ja mere sülle, tagasi puukööki hilja novembris, kui akende taga kohiseb paks pimedus ja papa harilik pliiats sahistab ajalehepaberile ristsõna lahendada. Kus kõik on soe ja oma, kus valu ja hirm tunduvad eksisteerivat kusagil täiesti teises reaalsuses.

Ja nii ma ostsingi vahepeal piletid, sest ma ei õpi, ma ju mitte kunagi ei õpi, et lennupiletite ostmiseks tuleb varuda paar päeva. Et ajutine paanika ei tähenda igavest, et mõnikord peabki igatsus oma vahedat nuga su hinges ringi keerama ja sul võibki olla nii tontlikult valus, aga see läheb üle ja kõik läheb edasi ja lained löövad tegelikult vastu kaiäärt siin samamoodi kui Saaremaal. 

Et tegelikult on kõik mu enda sees alati olemas, et ma pean keskenduma olemisele siin ja praegu, looma enda turva- ja pühapaiga enda sisse. Et mina pean olema enda kalju, et ma ei saa oma heaolu asetada mitte kellegi teise kätesse ja mitte ühtegi kindlasse kohta, isegi, kui see on mu kodu ja kõik see, millest ma pärinen ja tehtud olen.

Ja ma tänan Jumalat ja oma ema, et ta mulle ütles, et ma olen rumal, kui ma ära tulen, kes mulle meenutas, kui kaua ma seda kõike ootasin ja kui märgiliselt see vahetussemester üldse minuni jõudis. Ja et erinevalt eelnevatest olukordadest tegin ma seekord oma tormakate, läbimõtlemata ja nii minulike otsustega haiget oma reisikaaslasele, inimesele, keda ma mitte kunagi enda pärast kannatama panna ei tahaks. 

Pealegi on vahemaa ebarealistlike piltide maalimise peale meister. Ma ju mäletan aasta algusest kodust, kuidas mu hinge vaigistas ja halvas üksluisus ja etteaimatavus - kuidas mind haaras kustutamatu iha minna ära ükskõik kuhu.

Avada end uuele ja suurele, leida end taas elu tukslevast ja ebamugavast südamest, kus iga päev uhub sinuni ja sinust eemale uued inimesed ning avab pidevalt uusi teeotsi ja suleb teised halastamatult igaveseks.

Ja alates sellest päevast, kui ma ikkagi lennukile ei astunud, on kõik hakanud paremuse poole minema. Me leidsime kodu ja korterikaaslase, me kohtusime imeliste ja südant puudutavate inimestega.

Ma tean, et ma tunnen siin rohkem, et kogu see inimeste virvarr mu ümber paneb mind elama, paneb mind proovile, paneb mind aru saama, et Eesti ühiskonnal on veel tohutult õppida. Inimesel on siin hea elada ja mitte palkade või võimaluste, vaid kogukonna ja paindlike reeglite, andestava eluruumi poolest. 

Ainuke, mis mind tagasi koju tõmbab, on lähedased. Ratsionaalsel tasandil saan aru, et inimesel, inimesel kui hingelisel ja mitte kapitalistlikul olendil, on siin õige ja mõnus.

Mitte kusagil mujal ei ole ma nii järjekindlalt tundnud võimalust kohe auto alla jääda ning mitte kusagil mujal ei ole ma olnud nii kindel, et seda mitte kunagi ei juhtu, mitte siin, mitte nende inimestega, mitte ühiskonnas, kus teiste märkamine on sama elementaarne kui enda heaolu eest seismine. Samal põhjusel saab Thessaloniki endale lubada tänavakoeri ja -kasse, sest sõnatute kokkulepete tulemusel leiavad nad endale alati toitjad ja katjad, hoolitsejad.

Nii et mina jään.

Ja veel. Kohtusin jälle ühe hostelielu unustustehõlma vajunud eripäraga, mis on valusam kui läbipaistvad dušiuksed, norskajad ja silmapaarid, mis sind hommikuti jälgivad, kui üritad pidžaamast pärisriietesse pugeda. Kohtusin sellega, mis päriselt torkabki sulle jälle südamesse ja jätab sind peolt lahkuma ja pisarates tänavaid kõndima ajal, mis teised pole veel isegi twerkima hakanud.

Tajusin, mis tunne on kohtuda hingesugulasega, kes paneb tundidepikkuse vestluse näima tühiste minutitena, kelle ette saab laotada oma hämaraimad teod ja mustemad hingesopid, nagu poleks asigi - ja kaotada ta paari päeva pärast igaveseks laiale maailmale, kontinentide ja ookeanide, reisikihu ja kojukutsungi taha.

Aga eks olegi ilus, kui midagi lõpeb siis, kui ta pole veel päriselt alanudki. Jääb ilus mälestus, retrospekt kättesaamatust utoopiast, pelk teooria kõikidest võimalikest stsenaariumitest, mis oleksid kohe kindlasti juhtunud, oleks ta ainult jäänud. Või ilmselt siiski ei oleks, kuid eks me kõik ürita luua omaenda muinasjuttu. 

Täna tõstan tema auks teetassi ingveri ja sidruniga, mis ta endast siia jättis, ja loodan, et ta tunneb ennast rahuliku ja kaitstuna just täpselt seal, kus ta parasjagu on.

Teine peatükk

(...kus vahepeal on küll palju vett merre voolanud, aga meie elame ikka veel hostelis ja ei kibelegi siit enam kuskile)

Järjekordselt olen oma eluga jõudnud punkti, kus hosteli koristajad teavad mind nimepidi, free food shelf on täiesti normaalne õhtusöögiallikas ja mina hakkan end siin vaikselt üha mõnusamini tundma. 

Tahad, tšätid inimestega, tahad, põrnitsed niisama vaikselt telefoniekraani, kõik on sul kogu aeg käe-jala juures olemas ning pidevas ringluses ja jagamises. Ühe uus on teise vana ning midagi üle ei jää ja äraviskamisele ei kuulu.

Pisut harjumatu on muidu see, et hostelis pliite ei tunta ja selle asemel on hoopis kaasaskantavad Primused. Neid müüakse ka tänaval igal pool ja Johanna tuli lagedale teooriaga, et äkki kreeklased lihtsalt tahavad, et neil oleks kogu aeg võimalik oma kompsud kokku korjata ja naaksu tõmmata - noh, et kui elumere lained üle pea kasvavad ja inkasso ukse taga seisab, saab vaikselt Primuse ja rahakoti kaenlasse haarata ning tagaukse kaudu lopsakamatele jahimaadele põgeneda. 

Meie igatahes ostsime hoopis supermarketist keedupoti ja hakkasime tollesama väikese gaasikonstruktsiooni peal pastat keetma - eks ta pisut ohtlik välja nägi ja paras tegemine oli ta ka, aga välja tuli täitsa normaalne lobi.

Mis mulle siin veel meeldib ja eelnevatest reisisihtkohtadest erinev tundub, on just Lähis-Ida ja Balkanimaade rändurite paljusus. Näiteks oleme kohanud väga muhedaid inimesi Iisraelist ja Jordaaniast, Makedooniast ja Albaaniast; kohtadest, millest muidu väga palju ei tea ja arvatagi ei oska. Üks öö jagasime tuba mingi Kreeka bändiga ja nemad jätsid meile oma CD.

Täna saime ära tšekkida ka esimese ujumise Kreekas - nimelt oli seljataha jäänud raske koolinädal ning eelseisva nädalavahetuse tähistamiseks otsustasime sõita randa. 

Sinnajõudmiseks tuli aga istuda tunde loksuvates ja tolmustes bussides, kus ruumi oli nii vähe, et küll toetas keegi minu õlale oma rippuvat kõhtu ja Johanna küünarnukile oma kubet ja üleüldse saime pidevalt erinevate kehaosadega vastu vahtimist. Ma küll ei ole nõukogude ajal elanud, aga selline sovetiromantika hingus kandus meieni aegadest, mil randaminek oligi üks ilmatuma suur ja higine ettevõtmine.

Tuli aga välja, et kogu meie vaev sai kuhjaga tasutud, sest peegelsile meri sillerdas nii rahulikult ja kutsuvalt päikese käes. Lisaks selgus, et oktoobri algus ei ole veel ujumiseks üldse liiga hiline aeg ning nii me kastsimegi seal ennast selges soolases vees, viskasime hiljem päikese kätte külili ja leidsime ühiselt, et erinevalt paljudest eelmistest vahejuhtumitest oli see exactly what we signed up for.

Tagasi linna minekuks proovisime aga teist varianti. Üks kohalik tüüp, kellega bussis sõbraks saime, ütles küll, et Kreekas üldse keegi ei hääletagi ja meil tõepoolest veab, kui ainult mõne kilomeetri kõndima peame ja alles seejärel keegi meile halastab. Tegelikkuses olime aga jõudnud vaevalt tee äärde jõuda ja pöidla püsti ajada, kui juba peatuski pisike punane auto ja avas meile lahkesti enda uksed.

Nii me siis istusime seal väikese ümmarguse auto tagaistmel, kuulasime, kuidas keskealine paarike raadiost tulevaid kurbi kreeka viise kaasa laulab, hingasime sisse nende sigaretisuitsu ning vaatasime päikeseloojangus möödavilksavatele küpressidele, kriitvalgetele majadele ja oliivisaludele. Ja see oligi täpselt see hetk, kus kõik oli paigas ja olemas, kus mingi krõks käis ära ja ma tundsin, et ma armastan Kreekat, et ma sobin siia.

Koolis oleme muidu ka nüüd paar korda käinud, aga see on teisejärguline.

Esimene peatükk

(...kus tuleb juttu sellest, kuidas me oma esimesed kaks Euroopa rahadel elatud päeva sisustanud oleme ning miks me kiiresti hostelist lahkuda tahaks)

Annan oma Thessaloniki-postitustesarjale avapaugu, tehes ülestähendusi linna odavaima noortehosteli terrassilt. Keskendumine on küll pisut raskendatud, sest vaiguvaadis laagerdatud retsinat on degusteeritud juba omajagu ning pargimurul on põske pistetud ka kohalikud oliivid ja kitsejuust, ent üleüldise pildi annab ehk lugejale maalida sellegipoolest.

Esiteks on meie siinne hostel absoluutselt kõige puhtam ränduripesa, mida ma oma reisimiste jooksul üldse kunagi näinud olen. Seda on aga kergelt varjutamas fakt, et duširuumid ja tualetid on mõeldud ühiseks kasutamiseks mõlemale sugupoolele ning kõikide kabiinide uksed on valmistatud läbipaistvast klaasist. 

Läbipaistev on materjal küll õnneks ainult ühelt poolt, mis tähendab, et väljast saab detailse täpsusega teada absoluutselt kõik, mis toimub suletud ukse taga, ent seestpoolt välja vaadata ja võimalikke huvilisi kindlaks teha võimalik ei ole. Kirjutasime selle Kreeka vabameelse, sümpoosioneid ja orgiad soosiva kultuuri arvele ja elasime edasi. 

Millega ma aga kohe kindlasti edasi elada ei saa, on kõrvulukustav mootorsaag, mis lükkub hostelitoas käima kell kaks pärastlõunal ning jätkub tuntud headuses kella kaheteistkümneni järgmisel päeval, pannes mind keset ööd peavalust oigama ja nutma ning järgmisel päeval apteegis 50-sendist investeeringut tegema, et lõpuks omale kõrvatropid osta. 

Oma elus olen ma erinevates hostelites kokku elanud umbes aasta ning ehkki tihtipeale on mõni vaevumärgatav ebamugavus teist taga ajanud, pole asi mitte kunagi läinud nii kaugele, et peaksin öösel päriselt midagi selga panema, üle toa norskajani kõndima, teda raputama ja mõista andma, et see nüüd päriselt ka ei ole okei. Ja siis mõne aja möödudes sama protseduuri uuesti kordama. 

Mis puudutab väljapoole hosteliuksi jäävat, on kõik rohkem kui imeline. Kui Elizabeth Gilbert oma rännukirgi kütnud raamatus kõikidele linnadele iseloomustavat sõna otsida üritas, siis minu poolt Thessalonikile omistatav oleks lihtsalt chill. 

Siiamaani ei ole ma vist veel näinud linna, kus tsillereid oleks nii meeletult palju - nad on pagariärides istuvad vanurid, rannapromenaadil kohvijooke lürpivad noored ja palmi alla räntsakile laskunud paksud koerad. Neid on igas vanuses ja igat sorti ning nad panevad meid tundma, et võib-olla me ei teegi oma eluga midagi kardinaalselt valesti. 

Eile käisime mereannirestoranis, et teha seda, millest olime unistanud kogu oma teenindajasuve vältel: tellida eelroog, pearoog, kõrvale valget veini ning kõike seda keset elavat tänavamuusikat, mida kandsid ette kohalikud melanhoolsed vanapapid.

Pärast jalutasime mööda mereäärt, kohtusime meelemürke propageerivate noortega (hiljem selgus, et pihku pistetud kreekakeelne voldik kirjaga "narkotiki" oli hoopis meid halvale teele sattumast hoiatav teabetekst, mitte uimastimenüü) ning andsime juua ühele paksudest koertest, kes meie pingutustest küll suuremat ei pidanud.

Tänavaid kõndides kandub ninna mõrkjas lõunamaalõhn: täpselt nii habras, et teadvustada, et asume endiselt Euroopa mandril, ning täpselt nii äratuntav, et panna mind igatsema palvelekutsungeid, looritatud naisi ja kõhnu kasse.

Kooli läheme ülehomme.

Meie pirakas Kreeka puhkus: proloog

Minu Erasmuse-saaga on praegu arenenud täpselt nii kaugele, et pärast pikka ja frustreerivat paberimajandust panin lõpuks klappima kõik EAP-d, nurusin välja allkirjad nii lähte- kui sihtülikoolilt, sain kätte stipendiumirahad ja juba natuke vähem kui kahe nädala pärast ongi äralend päikeselisse Thessalonikisse. 

Okei, tegelikult ma ei ole veel kohaliku kliimaga tutvunud ega lähinädalate ilmateadet vaadanud, nii et seal võib vabalt olla vihmasem kui Aachenis. Aga loodame parimat. Nüüd aga rewind mingisse hetke minevikus, et selgitada, kuidas ma omadega praegusesse punkti üldse jõudsin.

Alustasin ma ju tegelikult eelmisel aastal ülikooliteed peaaegu et läbi pisarate - kursakaaslastega esimest korda kohtudes ütlesin neile ka, et tulin ajakirjandust õppima sellepärast, et ema käskis. 

Üldiselt pole ma ülikoolist kui institutsioonist kunagi suuremat pidanud ja ega esimene sealveedetud aasta mu arvamust ümber lükanud ka. Aga see selleks, mingil hetkel keset talve laoti letti võimalus vahetusõpilaseks minna ja kuigi ma olin üpris skeptiliselt meelestatud, vaatasin oma variandid siiski üle. 

Ega seal midagi põrutavalt eksootilist olnudki: Läti, Leedu, Soome, vist Belgia (mis toona ei tundunud pooltki nii lahe kui praegu) ja Kreeka. Kui üldse, siis kõige lõunapoolsem, leidsin - ja jätsin selle teema sinnapaika. 

Millalgi hiljem kerkis see idee aga uuesti pinnale ja siis üks hetk oligi nii, et seisin oma vanavanemate kodus duši all ja juurdlesin. Tegelikult õppisin ma tol hetkel üldse hispaania keelt ja tahtsin ennast hoopis selle kultuuriga siduda ja noh, üldse oleks tahtnud selle baka-asja ilma igasuguste viivitusteta ära teha ja paberi kätte saada ja siis edasi... mingeid teisi asju teha. La Perlas pitsasid või midagi. Ja osa minust tahtis siiski Kreekasse.

Selliseid mõtteid veeretasin ma. Aga siis keerasin ennast kuuma vee all ümber ja tegin silmad lahti ja... no mida iganes. Dušigeelipudelile täpselt mu silmade kõrgusel oli valmistamiskohaks trükitud Thessaloniki, Greece. Ja siis ma mõtlesin, et no ok, universum, eks ma siis saadan selle avalduse ära, kui sa nii kangesti peale käid.

Ja saatsingi. Muidu selles ülikooli-kirumise osas jäi see veel mainimata, et midagi head ma eelmisel sügisel koolist siiski leidsin ja selleks on mu truu kursuse- ja peokaaslane Johanna. Rääkisin talle ka oma välisõpingute-plaanist ja ütlesin et davai, tule ka. Ja temagi esitas dokumendid.

Hetkel, mil olime oma suurest lõunamaareisist nädalaid rääkinud ja basseiniäärsed kokteilid juba vaat et ette tellinud, selgus minu Erasmuse-vestlusel, et selles ülikoolis on siiski koht vaid ühele TLÜ õpilasele. 

Hetkega varisesid põrmuks meie oliivilossid ning isegi poes Kreeka jogurti nägemine ajas meele mõruks. Nüüdsest olime konkurendid ja oma vestlusele plaanis Johanna minna kitooni rõivastatult ja kui mitte kreeka keele, siis vähemalt tähestiku selgeks õppinuna.

Tuli aga välja, et need sammud oleksid olnud täiesti üleliigsed. Vestlusel võttis Johanna vastu rõõmusõnumi, mis kõlas umbes nii: kuna te mõlemad nii tublid ja tegusad noored olete, siis savi, tulge mõlemad! 

Ja me läheme. 

Pealtnägemiseni!

Shady's back

Blogimine on viimase poole aasta jooksul tundunud maailma kõige lambima asjana üldse, aga kuna ma olengi suht lamp vend, siis miks mitte sellele taas eluvaim sisse puhuda. 

Kui ma ükskord Austraaliasse läksin ja enne seda Panga külateid ja mereäärt kõndides mõtlesin, et issand kui palju ikka vahepeal muutuda võib, siis nüüd kolm aastat hiljem pean tõdema, et näiliselt mingit edasiminekut nagu ei olekski. Kui mitte arvestada neid tohutuid vaimseid kasvamisi ja arenemisi, mille mulle on garanteerinud järjekindel fuckboyde konksu otsa jäämine, aga tulevikus seda ju ometigi enam ei juhtu.

Seega jah, antud hetkel elan taas vanematekodus ja töötan restoranis La Perla, käin läbi valdavalt samade inimestega ja lihtsalt mu õde on veits suuremaks kasvanud. A see on suht kõik. 

Täna ma kõndisin jälle sedasama Panga mereäärt, kuhu ma sel aastal ilmselt enam ei jõua, sest olen minemas vahetusõpilaseks Kreekasse. Tähendab, osad paberid on veel täitmata ja õppeleping allkirjastamata, aga lennupiletid on juba ostetud. 

Nii et 23. septembril me Johannaga sinna kohale lendame, meeldigu see siis kreeklastele või mitte. Siis saan ma siinsest blogist teha vahetusõpilase-blogi, nagu sellisel puhul tavaks on, ja ühel päeval sujuvalt liikuda Ameerikasse raamatuid müüma. Põhjamaades kah ju juba töötatud. 

Muidu pärast viimast blogisissekannet on elu olnud umbes selline, et käisime korra perega Marokos, kus oli maksimaalselt äge, sellele järgnes kevad otsa Tartus peo panemist vaheldumisi mitte millestki hoolimisega ja tahtega trammi ette hüpata, mida ma õnneks siiski ei teinud. Lux Expressis seevastu istusin umbes kümme korda rohkem kui koolipingis ja siiamaani olen pisut jahmunud sellest, et eksamid (teisel katsel) jumala okeilt ära tegin. 

Juuli algul lendasime Ilonaga Itaaliasse Kaja juurde, kust sai alguse kuupikkuseks veninud reis mööda Euroopat. Hääletades, trainhoppides, raudteejaamades ja puude all magades ning vahel couchsurfides oli see reis ikka jumala säästukas, arvestades veel seda, et meie teisel reisinädalal pandi Kajalt kogu ta raha rotti ja pärast seda pidi ta elama minu almuste peal. 

Muidu olen ma umbes kogu elu arvanud, et Itaalia on mu hing ja veri ja et ma tahan oma maised jäänused kunagi Firenzesse matta, aga reaalsus oli see, et ma ei tundnud selle paigaga mitte mingisugust sidet. Jah, seal oli soe ja ilus ja imeline, aga itaaliakeelsed sõnad ja laulud, mis mul enne reisi südame kiiremini põksuma panid, ei liiguta mind enam karvavõrdki. Polvere di vita ha ricoperto tutta la bellezza. 

Üllatuslikult võtsid meid aga avasüli vastu hoopis Belgia ja Saksamaa, kus me kohtasime niisugust sõbralikkust ja vastutulelikkust, et ma siiamaani vahel mõtlen Belgiasse migreerumise peale ja hakkasin nüüd kolm päeva tagasi Youtube'i abiga prantsuse keelt õppima. 

Kaks korda põikasime veel Hollandisse ja tagasiteel käisime läbi Woodstocki festivalilt, mille ma enamuse osa ajast magamiskotis veetsin. Jõudsin siiski ka nelja bändi kuulama ning ühe ajal ütlesin Kajale, et kas me palun võiksime minna sellisesse kohta, kus inimesed ei karju. True festival spirit. 

Pärast Eestis käisime veel EHHFil ja tuleb tõdeda, et esimene kord ei olnudki üldse valus, hoopis väga lahe oli seal paljajalu paduvihmas ringi hüpata ja isegi erinevaid artiste kuulata (Aropi* lavale tuleku ajal põgenesin siiski telki).

Nüüd raban enne Kreekasse minekut kolme töökoha peal ja olen suurepärases meeleolus. Pilte ei viitsi panna, ju olete instagramist näinud. Peace out!

*endine Suur Papa

Lihtsalt üks pilt

Hommikul on päike kõrgel taevalaes, on ülestõusmispühade esimene püha ja keegi kusagilt kõrgelt raputab sätendavat puudrit kadakatele. 

Mõned inimesed on päris kirjanikud, kirjutavad ilusaid ja lihtsaid sõnu nii järjepidevalt ja loomulikult, et tuleb täitsa jutt valmis, ja mina puistan riidetüki vahele muna peale punaseid sibulakoori ja musta teepuru ja seon rätiku kareda rohelise niidiga pealt kokku. Pühin pisara palgelt – vahest sibulast, vahest kööki imbunud helekollasest valgusest ja sellest, et Vikerraadio mängib.

Papa räägib all köögis telefoniga, teisel pool toru on ta õde haiglas.

"Ah Laimi on surnud, ja Arkadi ka? Jah, ja tema ei mäleta oma nimegi, ja tema on ka... ah et ei ole, on juba surnud? No vaata siis, jah..."

Ja mina keksin õue puude vahele ja mõtlen ühest pikast poisist ja sellest, kuidas kõik on jälle võimalik.

Linnud laulavad lakkamatult ja kusagil undab mootorsaag, roosade ja lillade sinilillede vahel magab kägaras mees, üritan teda raputada, aga ta norskab edasi. Kui tagasi tulen, on ta juba läinud, siis vaatavad mulle otsa neli hirve, igaüks eri kaugusel ja liigutavad kõrvu. Vaatan neile otsa, rahulikult kaovad nad lepikusse.

"Saate aru, ma ei taha enam karta," ütlen oma mõtetele ja lasen pisaratel põsed nii märjaks kasta, et varakevadine tuul hakkab soolastesse palgeisse nagu kratt kinni ja paneb nad kipitama.

Pealpool kadakaid lendavad mustad linnud räsitud tiibade vihinal ja mängivad oma tumedaid, arusaamatuid armumänge.

Maailm ei tunne sinu valu

Elada on tõesti järjest lihtsam, kui õpin võtma vastutust.

Olen minevikus end palju haletsenud ja süükoormat kuskile mujale veeretanud, aga tõsiasi on see, et alati lasub vastutus minul endal. Inimesed võivad mulle teha ja öelda mida tahes, aga oma reaktsiooni eest seisan ikkagi ise.

See on seesama teema, nagu Regiina mulle kord ütles, et universumit tegelikult ei huvita, kas ma jätan oma põllu sööti või hooldan seda piisavalt, et kasvatada seal kurke. Tegelikult on see kõigile täiesti savi. Ainuke, kes pärast kõhu täis sööb või nälga jääb, olen ma ise.

Mitte kedagi teist ei puuduta see, kui ma iseenda või oma eluga pahuksis olen. Kui mu sees keeb pettumus või viha, saan haiget ainult mina. Kui ma vastutust oma tunnete eest kellegi teise õlule lükkan, lükkan edasi ka oma arengut.

Mõnikord ma mõtlen, et ah, see ikka nii sakib, et ma vanavanematega koos elan. Kogu aeg pean oma käikudest aru andma ja helistama, et kus ma ikka täpselt olen ja mida ma teen ja millal ma ikka koju jõuan.

Tegelikult on kogu asi liiga lihtne: mõnikord ei ole ma ise piisavalt mees, et oma tahtmisi ja tegemisi selgelt väljendada. Aga asi see toru võtta, üks kõne teha ja rääkida, nagu asjad on. Öelda, et vot lähengi ega tea täpselt, millal tulen. Ärge oodake. Nende poolt tuleb mu toitmine ja katmine, tulgu siis minu poolt vähemalt ausus ja otsekohesus.

Kui ma veel täiesti kindel olin, et mina ülikooli ei lähe ja et yooo travelling and writing and working odd jobs thru lyf, kohtasin perekonnast palju vastuseisu. Loomulikult. Ja mõnikord olin selle pärast kaunikesti pahane, sest „te ei saa üldse aru“ - aga ma ei võtnud kunagi vaevaks ise piisavalt selgitada.

Ja kui ma oma plaanides täiesti veendunud olnuks, ei oleks ma vajanud ka teiste heakskiitu. Kui mul oleks olnud vettpidav idee tulevikuks, oleksin suutnud selle ka teistele ära põhjendada. Aga mul ei olnud, ja ma ei saanud isegi päris täpselt aru, mida ma teha tahtsin. Teate ju küll seda vana ütlust: sa ei ole kunagi midagi lõpuni mõistnud, kuni pole osanud seda seletada oma vanaemale...

Ning siis see igavene „minuga on nii palju manipuleeritud“. Oeh. Ei, ma lihtsalt ei ole julgenud ise oma sõna maksma panna. Puutusin vahepeal manipulatsiooniga väga palju kokku, ise lasingi ennast täpselt sinna sisse mässida ja siis veel nutsin, et oh mind õnnetut. Lugesin selle kohta päris palju internetist ja siis jõudsin ühe põhjapaneva lause juurde:

"Sinuga ei saa manipuleerida keegi, keda sul vaja ei ole". Ja vot seep see ongi. Haaratuna illusioonist, et mul on kedagi oma ellu tingimata vaja, lasen endaga teha mida iganes. Manipuleerimisel on alati kaks poolt: üks, kes seda teeb, ja teine, kes laseb seda endaga teha.

Ja mina enam ei lase. Kui mulle miski ei meeldi, siis ma ütlen seda. Ja kui see kellelegi ei sobi, siis ei sobi minule ka antud suhe.

Ja viimaks. Sotsiaalmeedias seigeldes satun tihti niisuguse seisukoha otsa, et „mina ju kirjutan talle nii palju ja tema isegi ei vaevu mulle vastama ja mina teeks tema nimel kõike, aga ei saa midagi vastu ja...“. Miks osad inimesed käituvad, nagu neile võlgnetaks midagi ja kellessegi armumine oleks suurim kangelastegu? 

Miks see, et minul on kellegi vastu tunded, annab mulle õiguse teiselt midagi oodata? Uskudes, et romantilises (vastamata) armastuses on midagi niivõrd isetut, luuakse kõige suurem isekus üldse.

Ja see kõik kokku ongi lõpuks see valik, et kas jäädagi süüdistama teisi, süsteemi, ühiskonda - you name it - või ise munad pihku võtta ja oma heaolu jaoks midagi ära teha.

***

Eile, olles lõpuks Saaremaale jõudnud, külastasin ka hiljuti sünnitanud Regiinat. Ning hetkeks lõppesid kõik mu maised mured ja püüdlused sootuks.

Seal ta lamas, kõigest viiepäevane Maia, ja magas oma õnnist piimajärgset und. Ta ei olnud veel mitte midagi teinud, mitte ühtegi pingutust, mitte ühtegi tegu, ei head ega kurja, kuid oli juba maailma külvanud nii palju armastust, leppimist ja headust.

See on tao, nentisime Regiinaga. See on zen.

Tagasi Tallinnas

Ma ei oleks võinud kunagi arvata, et kõikidest maailma kohtadest saab mu hingerahu kantsiks just Tallinn. Jah, kui nüüd mõelda, siis ka Melbourne'is tundsin seda, mida siin – täielikku sinasõprust elu ja ilmaga. Kohad, kus igavest küsimust „kuidas täita igavest tühjust?“ ei eksisteeri, sest ma ei saa selle püstitusest enam lihtsalt aru. Mis tühjus? Kõik on ju siin, kõik on ju olemas! Ainult ole ja ela ja vaata!

Niisiis jõudsin täna, pärast kuupikkust Saaremaa-lähetust, tagasi pealinna. Olin end ette valmistanud šokiks, kurvameelsuseks, koduigatsuseks, kuid mitte iialgi selleks piimjalt voogavaks rahuks, mis mind bussist väljudes otsekohe endasse mässis. Ma olin endal olemas ja see oli kõik, mida vaja.

Paksu lörtsi sadas mulle näkku, kui raskeid kotte tassides oma küünarnukke suretasin. Ülekäiguraja eel pritsis möödakihutav sedaan mind sopaga täis ning pärast paari ropu sõna vallapäästmist sain hurjutada kübaraga vene daamilt, kuid miski ei heidutanud mind. Ma olin jälle elus.

Suurlinnad toidavad mu hinge. Mulle meeldib, et õhtul magama minnes paistavad ärkliaknast sisse tänavavalgustid, meeldib, et karjäärinukilt mändide vahel laskub vaade tuledes linnale. Et mu ümber keerlevad sillerdavas virvarris tuhanded püüdlused ja toimetused, et keegi alati kusagil elab, et keegi alati kusagil unistab.

Ehkki ma kasvasin üles Saaremaa metsade sees, kuhu automüra ega üksik möödakäija eales ei satu ning öö ainsateks helideks on tuule meelevallas kiikuvate puuvõrade valuoiged, tuli kõige rahulikum uni ikkagi siis, kui olime emmega vanaemal külas. Pääsküla korteriakende taga sagis alati liiklus ja iga natukese aja tagant möödus kolinal rong.

Tallinn.

Ta on mu kompromiss kodu ja võõrsi, lääne ja ida, kasvukoha ja kosmopoliitsuse vahel. Kui ma kodus olles tundsin pöörast kibelust kuskile ära ja kaugele minekuks, siis siin lõppesid igasugused tõmblused otsemaid. Kõik tuleb loomulikult, kui aeg on küps - ent praegu pean ma olema siin. 

Aga täna käisin korraks koolis ja läksin siis Solarisse Kretet ootama. Aega oli palju, võtsin väikesest kohviputkast rohelise tee ja jäin sinnasamma baaripukile raamatut lugema. Mõnda aega lehti keeranud, kõnetas mind teed müünud neiu ja pakkus ka mandlipiimaga toorkakaod proovida. 

Jäime temaga mõneks ajaks rääkima. Ilmast, tema Londonis elavast vennast, meie soovidest ja senistest eludest. Ta kurtis siinset päikesevaegust ja seda, et ei oska oma eluga midagi peale hakata. Soovitasin tal Austraaliasse minna.

Lõpuks jõudis ka Krete ja rääkis kohvi kõrvale, kuidas Kuressaare rahvaga olla kõik vanaviisi. Kellegi autol on jälle liigud, ühed ja samad inimesed annavad ikka üksteisele molli ja kellegi sõber hakkab kellelegi treeningplaani tegema, et too saaks oma peavaenlase ikka korralikult läbi klohmitud. 

Vot sellised lood. 

Baby steps

Nagu lubatud, olen end viimasel ajal üpris korralikult üleval pidanud. Kirjutanud iga päev mitu tundi. Enne oli see, et no ei ole millestki kirjutada. Nüüd on „to write“ nimekiri üüratu ja pidevalt on lahti vähemalt seitse erinevat wordi dokumenti. „Mul on palju kirjutamata asju – tähendab, olen olemas“, kui parafraseerida Merit Raju.

Olen õppinud kuuldefailide abil ja Shakira lauludest hispaania keelt. Käinud koeraga rohkem jalutamas – kaugemale, kiiremini, aeglasemalt. Aeg-ajalt külmast krõbisevate heinte vahel sörkides ning aeg-ajalt peatudes, et nuhutada õhku, millesse juba sõrmkübaratäis kevadekibelust visatud.

Olen lugenud. Nagu öeldud, lugesin Justin Petrone raamatut „Kirju Eestist“ ja selle lõppedes tõin raamatukogust teisegi, „Reisikirju“. On jah selline easy reading, aga minu jaoks sütitav. Üldse need Petroned loovad mingisuguse vajaduse märkamiseks, tegutsemiseks, loomiseks, jäämata seejuures pinnapealseks, käies alati sügaval ära. Et tagasi õhku ahmima tulla ja teada – elu võti peitub tegutsemises, liikuvuses. Täpselt selline lugemisvara on mulle vajalik, mõtisklemist ja stagnantsust on mu elus olnud juba piisavalt.

Ja sealt ma saan aru, et see on väga ilus ja okei, kui ma kirjutan maal puuköögis istumisest või sellest, mis häält teevad papa lohisevad toatuhvlid ja see ahjuvorm, mille ta patsti! pajalapi peale lööb. Kuidas lekib oranž teekann, mis välimuse poolest näikse kuuluvat mõnda nõiamajja, ja milliste aroomidega täidab kaminaesise kuivatatud piparmünt.

Nii ma vaikselt mõistangi, et kirjutamine ei tähenda mitte seda, et sa pead tulema mingi tõeliselt enneolematu asja peale, mida keegi kuskil kunagi varem välja öelnud ei ole; et sa pead leiutama midagi, mis lugeja senise elu täiesti pea peale pöörab.

Sest kirjutamine võib-olla ei olegi ainult millegi uue ja seninägematu tutvustamine, vaid ka see, kui sa tood lugejale lähemale juba tuttava ja koduse.

Et kirjutamine võib tähendada ka turvatunde ja mõnusa õhkkonna loomist. Kirjutada mitte niivõrd sellepärast, et kellelgi peaks sellest tohutu kasu olema, vaid selleks, et kellelgi oleks mõnus. Kasvõi ainult näiteks minul ja mu paaril sõbral.

Sest kui keskendudagi kohe alguses kasutegurile, maailmapäästmisele, sellele, et olla sama hea kui „teised“, kaob siirus ja vahetus, tekib pingutamisefekt. Tjah - mis siis, et mõni inimene, keda internetivõpsikus jälgin, oskab vaid 140 tähemärki kasutades paremini sõnadeks vorpida seda, mida alati olen tundnud, aga mitte kunagi öelda osanud.

Ja mis sest, et mõni kirjutab nii tohutult ilusalt ja hingeminevalt, et kusagil väga sügaval hakkab natuke valus ja et keegi ütleb kõike miljon korda lihtsamini, kui ma eales oleksin osanud. Tuleb ikka ütelda seda, mida tunned ja oskad ja jätta kõik muu kõigile teistele.

Meenutan noil puhkudel alati sõnu raamatust „Vanamees ja meri“.

Häid kalureid on palju ja mõned kalurid on suured, aga maailmas on üksainus sina.

Naljakas, et vahel tuleb selleks läbi lugeda terve raamat, et saada kaasa vaid üksainus mõte. Kogu ülejäänud olustik ähmastub, tegevusliinid muutuvad ebaolulisteks ja tuhmuvad, aga see üks pisike tera jääb alles. Tihtipeale saadab see köömen sind surmani ning pakub meelekindlust paljudes erinevates olukordades.

Näiteks kümnendas klassis, kui ma väga agaralt kohustuslikku ja muud kirjandust lugesin ja selle kohta ka isiklikku lugemispäevikut pidasin (hmm, vahest peakski selle traditsiooni taaselustama – kas üldse oleksingi need asjad endale meelde jätnud, kui poleks neid kirja pannud?), tähendasin alati üles ka huvipakkuvaid ütlemisi ja mõttekatkeid.

Praegu kipub see olema pigem niimoodi, et loen mingi intrigeeriva lõigu, pildistan selle siis nutitelefoniga üles ja kuskile galeriisügavustesse selfiede ja screenshottide vahele ta jääbki. Eraldi kaustikut pidada, see on aga midagi hoopis muud!

Näiteks Mérimée „Carmenit“ lugedes kritseldasin vihikusse järgmise lause: „Möödunud nädalal jagasin teeröövliga õhtueinet, eks lähme siis täna kuradi ümmardajaga jäätist sööma. Reisil tuleb kõik ära proovida.“

Just need sõnad jäid kumisema mu ajukäärudesse ning ajendasid mind hiljem Balil ütlema JAH võõrale indoneesia ärimehele, kes mind endaga saart avastama kutsus, just see tõukas mind Melbourne'is minema budistide templisse vietnamikeelsele ühispalvusele, just see pani mind õlgu kehitades soostuma, kui Jehoova tunnistajatest naabrid endaga kuningriigisaali kutsusid. Just see innustas mind hetkekski kõhklemata astuma juhusliku sõbraliku hindu tillukesse kööki õhtusöögile.

Ka raamat „Punane ja must“, mis mulle lõppeks tegelikult üldse ei meeldinud, andis kaasa õpetussõnu. „Selle eest, et kogu aasta võiksid püstipäi käia, maksab mõned veerandtunnid vaeva näha,“ lugesin sealt. Ning oma gümnaasiumiaegseisse kaustikutesse kaevudes võisin näha, kuidas toona sellest juhindusin.

Nimelt olin hilises teismeeas väga sihikindlalt otsustanud, et maksku mis maksab, mina õpin rootsi keele selgeks. Ja kirjutasingi pakse kaustikuid rootsi keelt täis: terved leheküljed täis laulude tõlkeid, uusi sõnu; kirjatükke, mida ise endal valmis teha käskisin. Lihtsalt sundisingi end laua taha istuma ja enam mitte tõusma, kuni iga viimne kui selle õppetüki sõna oli peas. Ma kirjutasin isegi rootsikeelseid luuletusi! Strindbergiga ilmselt ei konkureeriks, aga siiski.

Eelmise aasta esimesel poolel juhtuski, et läksin mõneks ajaks Rootsi elama ja sain seal tõepoolest pea püsti käia. Ma oskasin lastega läbirääkimisi pidada, Tinderi deitidel käia, tänaval teejuhiseid küsida ja perega kaasa laulda, kui nad autoraadiost kodumaiseid klassikuid lasid. Praegu ongi säärane Rootsi-igatsus peal, tahaks kõndida tuttavaid kitsukesi vanalinnatänavaid, vaadata raekoja peegeldust jõel ja minna tagasi maailma parima muusikaga geiklubisse...

Maha suruda, et tõsta

Nüüd on siis päriselt kõik.

Nüüd, kus suurem armutorm möödas, on mu hingemeri jälle peegelsile ega mäletakski nagu enam laineid, mis kord selle kallast rüüstasid. Suursugused adrutornid on tagasi vajunud, lagunenuna loksuvad nad veevoogude külmas rüpes ning meenutavad aegu, mil olid veel uhked ja kõrged ning haisesid soolvee järgi.

Paksu pilvekihi all väikeses lahesopis valitseb taas täiuslik rahu. Enam ei karda ta sissetungijaid ega torme, sinisilmses teadmatuses eesootavast laseb ta luigeperedel mööda voolu siuelda ja üksikuil rändureil lutsu visata. Kaluripaadid ja võrgud on rannale tagasi hiivatud, vaid kõrkjad kiiguvad veel tasases tuules ning arvavad, et nii see igaveseks jääbki.

Ma ei ole patrioot ja mulle ei meeldi kedagi mingi kuuluvuse või sünnikoha järgi defineerida, aga määravaks osaks mu eksistentsis jääb alati meri. Ma pean ta lähedust tajuma, mulle on täiesti vastunäidustatud sisemaal elamine (e.g Tartu) ja see on ka üks põhjustest, miks ma kunagi oma perekonnanime vahetada ei taha (kui mind just juhuslikult ei peaks kosima Frank Ocean, aga levivad kuuldused, et poiss on gei).

Mul ei teki sügavaid tundeid kergesti, aga kui nad kord tekivad, võin tõepoolest üpris hirmutav ja mäslev olla. Kui ma armun, siis ülevoolavalt, toorelt ja peadpööritavalt, ma tahan endast kõike anda ja rääkida ning olen üllatunud, kui mulle samaga ei vastata.

Kui mul on mugav, olen ma lahtine raamat. Mu usaldusel pole piire ja ma ei taha end talitseda, mus puudub soov mingeid piire tõmmata, kättesaamatut mängida, ennast kuidagi alla suruda või kedagi õrritada. Meri ei mängi, ta lihtsalt ei oska seda teha.

Kui mul on tunded, siis nad on seal. Lõppeks ei näe ma varjamisel ja ilustamisel suurt mõtet – oleme ju kõik niikuinii ühest savist vormitud ja võitleme üldjuhul sama võitlust. Kui ma su vastu midagi tunnen, siis ma ütlen seda. Võib-olla see ongi mu kirstunael, aga muudmoodi ei ole ma nõus elama.

Sia küsib ühes oma poplaulus, et miks temal küll ei õnnestu armastust vallutada ja ka mina olen kogu aeg mõelnud, et mida perset ma küll valesti teen. Aga nüüd ma saan aru, et ma ei teegi midagi valesti, sest ma 1) lihtsalt elan ja 2) unustan ära, et romantiline armastus ei ole kunagi eesmärk.

Ta pole seda kunagi olnud. Ta on stiimul. Ta on see, miks Laura käis elamas Norras ja seikleb nüüd Kariibidel; ta on see, miks mu käsi vahel luuletusi kirjutama tõuseb, ta on see, miks raamatupoed on sõnadest lookas ja miks meil on alati uut muusikat, mida kõrvadesse toppida. Ta on see, miks Regiinal praegu lastešampus külmikus suurt päeva ootab.

Romantiline armastus on midagi palju väärtuslikumat kui see armastus per se: see on vahend loomiseks, õppimiseks ja enda tõelise minani jõudmiseks. See on see, mis täielikult motiveerib – ma usun, et miski muu lihtsalt ei pane loomult laiska inimest niivõrd orgaaniliselt liigutama. Mida ma endast teaksin, kui poleks kunagi kogenud nukrat ja vastamata armastust? Kuhu oleks mul liikuda, kui kõik oleks olnud algusest peale käeulatuses?

Pagana kavalad need Vanajumala trikid ikka. Suruda inimeseloom vastu maad, et teda kõrgemale aidata!

Ja ma ei lõpeta kunagi usaldamist – samamoodi, nagu ma ei lõpeta klubis ilma jalatsiteta tantsimist, liiga kõvasti naermist või maaliini bussi tagaistmel elu pöörase ilu pärast nutmist. Ma olen veendunud, et liiga palju usaldada ja armastada ei ole võimalik ning seda tehes saab ainult võita. Kui su hinges on headus ja kui sa tahad anda, oled sa juba kõik. 

Praegu muuseas on aga jälle täpselt see seis, et kortsutan uskmatuses kulmu ja mõtlen, et mis kuradi aine mõju all ma pidin olema, et kellegi pärast jälle nutta. Et arvata, et mul on kedagi vaja. Täitsa pöörane ikka!

Pildid tänahommikusest jalutuskäigust peniga.

Loominguline kriis ja sellest edasi

Oma suureks üllatuseks avastasin, et eneselegi teadmata olen juba mitu kuud loomingulises kriisis ujunud. Tjah, blogisse pole ju ammu midagi ilmunud, luuletuste kirjutamiseks pole sulg samuti tõusnud ja iga kahe nädala tagant, kui Meie Maas peaks ilmuma minu kolumn, istun päev enne seda käsipõsakil valge lahtri ees ja mõtlen, et no issand jumal küll. Mitte midagi ei ole öelda.

Millegipärast olen aga jätnud selle enesele teadvustamata ja samal kursil edasi pannud. Vähene koolikoormus, kursusekaaslastega niisama olesklemine ja pidutsemine, õhtuti vanaema juures voodisse vajumine ja oma nutifoni kaevumine. Igal hommikul tõstetakse ette kauss aurava pudruga ja kui õhtul koolist tulen, on voodi ära tehtud. Idüll! Kõige selle kõrvalt peaks jääma tohutult aega, et lugeda, kirjutada ja ennast kõikvõimalikel muudel viisidel arendada.

Aga elu on juba kord näidanud, et mida rohkem sa teed, seda rohkem sa teed. Ja mida vähem sa teed – seda, noh, vähem sa teed. Ja mina olen jäänud kuskile jalalt jalale tammuma, võttes omaks hoiaku, et oh kui ma praegu ikka kusagil reisil oleks, vaat siis oleks ainest küllaga.

Kirjutasin kokku ka kõiki kõrgemaid jõude süüdistava blogipostituse sellest, kuidas mu elu on praegu ikka absoluutselt liiga igav ja turvaline ning kuidas mul oleks vaja jälle kuskile teele asuda, et saada mingi kalgi raputuse osaliseks. Et kuidas ma peaks olema natuke rohkem keset seda pulbitsevat elu, paiskama end üksinda selle keskmesse, olema natuke hirmul ja saama seeläbi natuke tugevamaks.

„Ma tunnen, kuidas mu kontides hakkab jälle vohama seiklusevajadus,“ kirjutasin endale. „Pärast gümnaasiumi lõppu ei olegi vist niimoodi juhtunud, et oleksin ühes kohas elanud või mingi ühe asja peal püsinud rohkem kui viis kuud. Ja see viis on ka ikka no absoluutne maksimum. Tavaliselt pärast kahte või kolme kuud sama asja tehes mul hakkavad näpud sügelema, saba võbelema ja kurjakuulutava irve saatel hiilib pähe mõte kuskil üksikus rannas magamisest, võõras linnas hulkumisest või niisama nälgimisest. Vahet pole, ju mõne virsikupuu ikka leiab.“

Ja muidugi kirjutasin sellest, kui sitt institutsioon on ikka ülikool. Kuidas me seal terve semestri jooksul midagi tarka teinud ei ole, kuidas ma tööl käies ja reisides palju rohkem õppisin ning kuidas kõige mahukam ülesanne kogu poolaasta peale on olnud kuivade poliitikafaktide tuupimine. Fakt on aga see, et – millegipärast ma seal koolinimekirjas veel ikkagi olen. Ja ma ei ole üldse see inimene, kes jääks kuskile, kui ta kogu hingest tunneb, et ta minema peab.

Millegipärast õppisin ma viis päeva järjest hommikust õhtuni poliitikaarvestuseks, sooritasin kõik eksamid hästi ja pole veel praegugi pabereid välja võtnud. Mul on ju ometi vaba voli ära minna ning seega ei ole mul siinkohal vaadata mitte ülikooli, vaid ainult iseenda otsa. Tartus polnud mul koolist lahkumisel kahtlusepoegagi - seega on praegu ikkagi olemas miski, millepärast ma veel mõnda aega Tallinnas olema pean. For the time being.

Ja veel: ma pole ammu midagi lugenud. Eile aga võtsin üle tüki aja raamatu kätte – Justin Petrone „Kirju Eestist“, sünnipäevaks sain, ja mõistsin mitut asja. Esiteks, kui raske on mul keskenduda korraga ühele asjale ja ridadest selle sisu välja lugeda. Paneb nutimaailma võludest mõtlema, eksole. Teiseks nägin, kui kauniks kirjutab Justin Petrone mu oma kodulinna:

„Kui buss viimaks Kuressaare kommimaale jõuab, kuuled kirikukellade helinat ja eksid selle siksakilistel koorekarva tänavatel jalutades ära. Uudistad meditsiiniõdesid, kalamehi, maju – sinepikollaseid ja sidrunibeseekarva. Tänavatedesserdid keerlevad kui vahukoor ümber vana lossi, ja tundub, et sõjamehed pole siin kunagi lahingut löönud. Pigem on nad magama lauldud.“

Ja siis ma taipasin ja kribisin kohe öökapil seisnud märkmikusse üles – et ma, idioot, peaksin siiski eelkõige kirjutama sellest, mis on. Mitte sellest, et mida mul pole. Ma pean ise rohkem märkama, ennast elu keskmesse viskama ja võimalustest haarama, omale põnevaid väljakutseid esitama ja uusi asju tegema. Selleks ei ole vaja põgeneda, seda saab teha siinsamas.

Eile avastasin muuhulgas, et mul ei alga kool mitte tuleval esmaspäeval, nagu ma kogu aeg mõtlesin, vaid hoopis ülejärgmisel teisipäeval. See on mulle hea võimalus kirjanduslikuks kümbluseks Saaremaal: käia raamatukogu vahet, lugeda, meenutada olnut ja mõtteid üles tähendada.

Lisaks jalutada kargetel hommikutel koeraga, kui kadakaid katavad lumetordid ja lumi öökülmast veel krudiseb, põletada küünalt ja sukelduda mate teed juues kuuma hispaania keelde, valmistada perele õhtusööki ja viia läbi põhjalik suurpuhastus nii kodus kui hinges... see on just see, mida mul praegu vaja on.

Luulega ma selles suhtes annan endale vaba voli, et kui tuleb, siis tuleb. Sundimise peale pole mul veel midagi välja kukkunud – alati on ikka nii, et laman vastu ööd voodis või tõstan elutoas hantleid... ja siis järsku tunnen, et NÜÜD on vaja joosta paberi ja pliiatsi järgi, et see kurivaim endast välja saada.

Ja siis ja ainult siis ta tuleb. Muu kirjutamise (ja üldse kõige muuga siin elus) leian aga tõesti, et parim viis on seda lihtsalt teha ja teha ja teha. Sõrmed soojaks, pidev praktika ja – küll siis jõuavad ka inspiratsioon ja motivatsioon järele.