Monday, May 8, 2017

Lihtsalt üks pilt

Hommikul on päike kõrgel taevalaes, on ülestõusmispühade esimene püha ja keegi kusagilt kõrgelt raputab sätendavat puudrit kadakatele. 

Mõned inimesed on päris kirjanikud, kirjutavad ilusaid ja lihtsaid sõnu nii järjepidevalt ja loomulikult, et tuleb täitsa jutt valmis, ja mina puistan riidetüki vahele muna peale punaseid sibulakoori ja musta teepuru ja seon rätiku kareda rohelise niidiga pealt kokku. Pühin pisara palgelt – vahest sibulast, vahest kööki imbunud helekollasest valgusest ja sellest, et Vikerraadio mängib.

Papa räägib all köögis telefoniga, teisel pool toru on ta õde haiglas.

"Ah Laimi on surnud, ja Arkadi ka? Jah, ja tema ei mäleta oma nimegi, ja tema on ka... ah et ei ole, on juba surnud? No vaata siis, jah..."

Ja mina keksin õue puude vahele ja mõtlen ühest pikast poisist ja sellest, kuidas kõik on jälle võimalik.

Linnud laulavad lakkamatult ja kusagil undab mootorsaag, roosade ja lillade sinilillede vahel magab kägaras mees, üritan teda raputada, aga ta norskab edasi. Kui tagasi tulen, on ta juba läinud, siis vaatavad mulle otsa neli hirve, igaüks eri kaugusel ja liigutavad kõrvu. Vaatan neile otsa, rahulikult kaovad nad lepikusse.

"Saate aru, ma ei taha enam karta," ütlen oma mõtetele ja lasen pisaratel põsed nii märjaks kasta, et varakevadine tuul hakkab soolastesse palgeisse nagu kratt kinni ja paneb nad kipitama.

Pealpool kadakaid lendavad mustad linnud räsitud tiibade vihinal ja mängivad oma tumedaid, arusaamatuid armumänge.