Esimene peatükk

(...kus tuleb juttu sellest, kuidas me oma esimesed kaks Euroopa rahadel elatud päeva sisustanud oleme ning miks me kiiresti hostelist lahkuda tahaks)

Annan oma Thessaloniki-postitustesarjale avapaugu, tehes ülestähendusi linna odavaima noortehosteli terrassilt. Keskendumine on küll pisut raskendatud, sest vaiguvaadis laagerdatud retsinat on degusteeritud juba omajagu ning pargimurul on põske pistetud ka kohalikud oliivid ja kitsejuust, ent üleüldise pildi annab ehk lugejale maalida sellegipoolest.

Esiteks on meie siinne hostel absoluutselt kõige puhtam ränduripesa, mida ma oma reisimiste jooksul üldse kunagi näinud olen. Seda on aga kergelt varjutamas fakt, et duširuumid ja tualetid on mõeldud ühiseks kasutamiseks mõlemale sugupoolele ning kõikide kabiinide uksed on valmistatud läbipaistvast klaasist. 

Läbipaistev on materjal küll õnneks ainult ühelt poolt, mis tähendab, et väljast saab detailse täpsusega teada absoluutselt kõik, mis toimub suletud ukse taga, ent seestpoolt välja vaadata ja võimalikke huvilisi kindlaks teha võimalik ei ole. Kirjutasime selle Kreeka vabameelse, sümpoosioneid ja orgiad soosiva kultuuri arvele ja elasime edasi. 

Millega ma aga kohe kindlasti edasi elada ei saa, on kõrvulukustav mootorsaag, mis lükkub hostelitoas käima kell kaks pärastlõunal ning jätkub tuntud headuses kella kaheteistkümneni järgmisel päeval, pannes mind keset ööd peavalust oigama ja nutma ning järgmisel päeval apteegis 50-sendist investeeringut tegema, et lõpuks omale kõrvatropid osta. 

Oma elus olen ma erinevates hostelites kokku elanud umbes aasta ning ehkki tihtipeale on mõni vaevumärgatav ebamugavus teist taga ajanud, pole asi mitte kunagi läinud nii kaugele, et peaksin öösel päriselt midagi selga panema, üle toa norskajani kõndima, teda raputama ja mõista andma, et see nüüd päriselt ka ei ole okei. Ja siis mõne aja möödudes sama protseduuri uuesti kordama. 

Mis puudutab väljapoole hosteliuksi jäävat, on kõik rohkem kui imeline. Kui Elizabeth Gilbert oma rännukirgi kütnud raamatus kõikidele linnadele iseloomustavat sõna otsida üritas, siis minu poolt Thessalonikile omistatav oleks lihtsalt chill. 

Siiamaani ei ole ma vist veel näinud linna, kus tsillereid oleks nii meeletult palju - nad on pagariärides istuvad vanurid, rannapromenaadil kohvijooke lürpivad noored ja palmi alla räntsakile laskunud paksud koerad. Neid on igas vanuses ja igat sorti ning nad panevad meid tundma, et võib-olla me ei teegi oma eluga midagi kardinaalselt valesti. 

Eile käisime mereannirestoranis, et teha seda, millest olime unistanud kogu oma teenindajasuve vältel: tellida eelroog, pearoog, kõrvale valget veini ning kõike seda keset elavat tänavamuusikat, mida kandsid ette kohalikud melanhoolsed vanapapid.

Pärast jalutasime mööda mereäärt, kohtusime meelemürke propageerivate noortega (hiljem selgus, et pihku pistetud kreekakeelne voldik kirjaga "narkotiki" oli hoopis meid halvale teele sattumast hoiatav teabetekst, mitte uimastimenüü) ning andsime juua ühele paksudest koertest, kes meie pingutustest küll suuremat ei pidanud.

Tänavaid kõndides kandub ninna mõrkjas lõunamaalõhn: täpselt nii habras, et teadvustada, et asume endiselt Euroopa mandril, ning täpselt nii äratuntav, et panna mind igatsema palvelekutsungeid, looritatud naisi ja kõhnu kasse.

Kooli läheme ülehomme.

Meie pirakas Kreeka puhkus: proloog

Minu Erasmuse-saaga on praegu arenenud täpselt nii kaugele, et pärast pikka ja frustreerivat paberimajandust panin lõpuks klappima kõik EAP-d, nurusin välja allkirjad nii lähte- kui sihtülikoolilt, sain kätte stipendiumirahad ja juba natuke vähem kui kahe nädala pärast ongi äralend päikeselisse Thessalonikisse. 

Okei, tegelikult ma ei ole veel kohaliku kliimaga tutvunud ega lähinädalate ilmateadet vaadanud, nii et seal võib vabalt olla vihmasem kui Aachenis. Aga loodame parimat. Nüüd aga rewind mingisse hetke minevikus, et selgitada, kuidas ma omadega praegusesse punkti üldse jõudsin.

Alustasin ma ju tegelikult eelmisel aastal ülikooliteed peaaegu et läbi pisarate - kursakaaslastega esimest korda kohtudes ütlesin neile ka, et tulin ajakirjandust õppima sellepärast, et ema käskis. 

Üldiselt pole ma ülikoolist kui institutsioonist kunagi suuremat pidanud ja ega esimene sealveedetud aasta mu arvamust ümber lükanud ka. Aga see selleks, mingil hetkel keset talve laoti letti võimalus vahetusõpilaseks minna ja kuigi ma olin üpris skeptiliselt meelestatud, vaatasin oma variandid siiski üle. 

Ega seal midagi põrutavalt eksootilist olnudki: Läti, Leedu, Soome, vist Belgia (mis toona ei tundunud pooltki nii lahe kui praegu) ja Kreeka. Kui üldse, siis kõige lõunapoolsem, leidsin - ja jätsin selle teema sinnapaika. 

Millalgi hiljem kerkis see idee aga uuesti pinnale ja siis üks hetk oligi nii, et seisin oma vanavanemate kodus duši all ja juurdlesin. Tegelikult õppisin ma tol hetkel üldse hispaania keelt ja tahtsin ennast hoopis selle kultuuriga siduda ja noh, üldse oleks tahtnud selle baka-asja ilma igasuguste viivitusteta ära teha ja paberi kätte saada ja siis edasi... mingeid teisi asju teha. La Perlas pitsasid või midagi. Ja osa minust tahtis siiski Kreekasse.

Selliseid mõtteid veeretasin ma. Aga siis keerasin ennast kuuma vee all ümber ja tegin silmad lahti ja... no mida iganes. Dušigeelipudelile täpselt mu silmade kõrgusel oli valmistamiskohaks trükitud Thessaloniki, Greece. Ja siis ma mõtlesin, et no ok, universum, eks ma siis saadan selle avalduse ära, kui sa nii kangesti peale käid.

Ja saatsingi. Muidu selles ülikooli-kirumise osas jäi see veel mainimata, et midagi head ma eelmisel sügisel koolist siiski leidsin ja selleks on mu truu kursuse- ja peokaaslane Johanna. Rääkisin talle ka oma välisõpingute-plaanist ja ütlesin et davai, tule ka. Ja temagi esitas dokumendid.

Hetkel, mil olime oma suurest lõunamaareisist nädalaid rääkinud ja basseiniäärsed kokteilid juba vaat et ette tellinud, selgus minu Erasmuse-vestlusel, et selles ülikoolis on siiski koht vaid ühele TLÜ õpilasele. 

Hetkega varisesid põrmuks meie oliivilossid ning isegi poes Kreeka jogurti nägemine ajas meele mõruks. Nüüdsest olime konkurendid ja oma vestlusele plaanis Johanna minna kitooni rõivastatult ja kui mitte kreeka keele, siis vähemalt tähestiku selgeks õppinuna.

Tuli aga välja, et need sammud oleksid olnud täiesti üleliigsed. Vestlusel võttis Johanna vastu rõõmusõnumi, mis kõlas umbes nii: kuna te mõlemad nii tublid ja tegusad noored olete, siis savi, tulge mõlemad! 

Ja me läheme. 

Pealtnägemiseni!