Sunday, December 31, 2017

Aastalõpp Katarinaga

Sel aastal mõtlesin rohkem kui kunagi varem seda, et no issand, miks te neid jõule ikka veel teete. Milleks on vaja käiata aastast aastasse neidsamu maitsetuid laule, ehtida kogu linn suurejooneliseks tarbimispalaganiks ja kanda ülemuse käsul peanahka sügelema panevaid päkapikumütse. Veits 2008 ei ole vä?

Selles mõttes oligi üks mu elu kõige ilusamaid jõuluõhtuid see, kui ma nüüd Ateenasse Kajale külla sõitsin ja me künkatippu hõõgveini jooma ronisime. Küngas oli pime ja metsaga kaetud, mäejalamile jõudes kuulsime kaugustest mingit kõhedusttekitavat loitsimist, mis hiljem jõuluöiseks jumalateenistuseks osutus. Väikeses valgustatud kirikus seisid reas inimesed ja kuulasid lindistust õõnsal häälel sisselauldud palvetest.

Jäime mõneks ajaks kuulatama ja siis ronisime edasi, Kaja nägi langevat tähte ja kuna ta elult parajasti midagi rohkemat tahta ei osanud, andis oma soovi mulle. Ma siis palvetasin igasuguste kõrgemate jõudude poole, et ma sellel mäel palun mitte ühtegi rotti ei näeks. Toimis. Üleval olime ainult meie kaks, termos hõõgveiniga ning vaade akropolile ja tuledes linnale.

See vahva nädal viis meid veel technoklubisse ja ühisele tinderideidile ning kui Kaja oma sealse perega koos väikesele saarele sõitis, jäin mina veel mõneks tunniks Ateenasse. Selles mõttes ma täitsa ootasin oma tagasisõitu, sest tulek meenutas väga mõnd Agatha Christie krimkat: vana logisev rong ühest linnast teise põrutamas, venelased kärakat panemas ja lärmamas ning akna taga laiumas paksud pehmed lumehanged. Oli ainult aja küsimus, mil keegi maha koksatakse ning ma uurimise enda peale võtma pean (olen nimelt suht arvestatava koguse kättemaksukontorit vaadanud).

Aga nagu ikka, olid elul minu jaoks teised plaanid. Läksin enne rongi väljumist ühe usbeki sünnipäevale aega parajaks tegema, aga hakkasin sealsete slaavidega napsu võtma ning Thessalonikisse ma tol õhtul kahjuks ei jõudnudki. Sellest polnud aga lugu, sest sõbralikud idanaabrid ostsid mulle järgmiseks päevaks lennupileti ning nii võisin ma ööseks sinna jääda ja nautida hapukurke, teed, koogikesi ja muid hõrgutisi, mida mulle aga ühtevalu klaasi kõrvale ette kanti.

Nüüd olen tagasi Thessalonikis ja täna on linna kohal kuidagi eriti pühalik vaib, täpselt selline vanade minnalaskmiste ja uute alguste oma. Koristasin toa, tegin selle aasta viimased pesud ja raseerisin üle kahe kuu jalad ära.

Kodus toimub meil praegu prantsuse invasioon ja Jules, kes muidu korteris lillegi ei liiguta, on hommikust saati kraaminud, küpsetanud ja ostelnud. Söögilauast on saanud beer pongi areen ning elamisse on ilmunud punased topsid, liitrite viisi alkoholi, terve külmkapitäis toitu ja ridamisi umbkeelseid prantslaseid.

Ise siis üritan uuel aastal panna natuke vähem pidu, süüa veidi rohkem juurvilju ja õppida veel mingi kolm sõna kreeka keelt. Olge siis ise kah mõnusad.

Monday, December 11, 2017

Ärge küsige mult postitusi...

...sest meie siinne internetikasutus on limiteeritud, aeglane ja raskesti kättesaadav ning mida rohkem vett vahepeal merre voolab, seda lambim ja pealiskaudsem kõik hiljem tundub. Aga läbi suurte pingutuste ta siit nüüd siis tuleb.

Igatahes me elame nüüd korteris - Johanna, Jules ja mina. Jules on prantsuse noorsand ja meie Johannaga oleme kombekad eesti tütarlapsed. Täna ma just mõtisklesin, et kas me tegelikult ka maksame üüri lihtsalt selleks, et siin vaesuses istuda ja Troonide Mängu vaadata, aga siis Johanna kinnitas, et see ongi päris elu. Ma ei tea, ma esimest korda mängin.

Tuleb välja, et päris elus ei ilmugi pannilabidad, õli, vetsupaber ja nõudepesuvahend ise riiulile ega asetse seal aegade algusest saati, vaid kõike tuleb ise ostmas käia. Wifi tuleb ise seadistada (mis tõenäoliselt ka selgitab, miks meil seda ei ole) ja kui sa tahad kusagil magada, tuleb osta madrats. Päris hull. Küttekulusid tuleb ise arvestada ja võimalikult palju piirata ja toast lahkudes tule kustutamiseks on nüüd motivatsiooni ikka kuhjaga rohkem. Tere tulemast reaalsusesse, 23-aastane Ann Katarina Meri.

Muidu oleme viimasel ajal ikka suht rotid olnud. Vahepeal käis saksa tänavamoosekant Timo meil külas, tegi süüa ja teenis toiduraha, aga meile see sugardaddy life ikka ei istunud ja pärast kaht nädalat palusin tal viisakalt lahkuda. See meenutab natuke seda, kui Kajaga Itaalias couchsurfisime ja vaatamata kõikide mugavuste olemasolule, restoranidele, jookidele ja pidudele ütlesime pärast paari päeva Massimilianole hüvasti ja läksime tagasi puu alla magama. 

See kodune internetitus on muidu selles mõttes lahe, et esiteks me räägime üksteisega ikka suht palju ja teiseks tulevad igasugused taunid mõtted pähe. Näiteks et mitu inimest koos vanni istuma mahub (one way to find out!), kas Julesi trussikutest saab teha trendika naistetopi (saab küll), mitu riideeset Johannale korraga selga mahub ja kui ta põlved džempri all krõnksu tõmbab, kas need siis näevad välja nagu Kaja tissid. 

Siis saime lisaks pottidele-pannidele hangitud ka esimesed vaenlased, nimelt suutsime juba sisse kolides algatada rahvusvahelise tüli oma lähimate naabritega. Lühidalt juhtus ühel ööl, et Johanna oli korterivõtme koju jätnud. 

Sisse saamiseks vajutas ta naabrite uksekella ning ei möödunudki palju aega, kui juba seisid meie elutoas Johanna ja Jules, korteriomanik ja tema vend, kolm generatsiooni karjuvaid kreeka naisi ning kohmetult uksepiita jõllitav konstaablihärra, kes ilmselt soovinuks olla pigem Molotovi kokteilide rahe all kui kõnealuses toas. 

Mõni aeg hiljem otsustati ühiselt, et see juhtum ei olnud instantsidesse pöördumist väärt; lahkudes hõõrusid naabrid aga kahjurõõmsalt käsi - väidetavalt kehtib Kreekas seadus, et kui samasse korterisse on kolm korda politsei kutsutud, lasub naabritel õigus sealsed elanikud kohtusse kaevata. Mingi aeg läks neil seal üle maja üürgav alarm ka tööle ja mida iganes, ma ise päris kronoloogiliselt sündmuste järjekorda ei tea, sest olin tol hetkel ametis üksinda keset klubipõrandat nutmisega.

Siis vahepeal käis Timo haiglas prantslast mängimas ja Jules'i identiteeti feikimas, sest esimesel olid kehal kummalised kublad ja teisel oli koolist puudumise jaoks arstitõendit vaja. Vaatamata plaani turvaaukudele läks see kõik neil millegipärast läbi ja Jules sai viia kooli paberi, mis tõendas, et noorhärra ei saanud sääsehammustuste tõttu loengus viibida. 

Aa ühekorra jõudsime politseijaoskonda ka, sest tuli välja, et kella kolmest viieni pärastlõunal ei ole lubatud tänavatel trumme mängida. Me Johannaga ootasime küll ukse taga, aga Timo algatas rahvarohkes kinnipidamisruumis ümarlaua, kust mindi lahku sõnadega, et politseinikud võiksid pisut vastutulelikumad olla ning seaduserikkujad oma tegude üle rohkem järele mõelda. 

Umbes niimoodi rahulikult me siin siis elamegi, ikka teise semestri rahasid oodates, hosteli free food shelfilt rotitud sibulat praadides ja kõiksugu hõrgutistest unistades.