Sel aastal mõtlesin
rohkem kui kunagi varem seda, et no issand, miks te neid jõule ikka
veel teete. Milleks on vaja käiata aastast aastasse neidsamu
maitsetuid laule, ehtida kogu linn suurejooneliseks
tarbimispalaganiks ja kanda ülemuse käsul peanahka sügelema
panevaid päkapikumütse. Veits 2008 ei ole vä?
Selles mõttes oligi
üks mu elu kõige ilusamaid jõuluõhtuid see, kui ma nüüd
Ateenasse Kajale külla sõitsin ja me künkatippu hõõgveini jooma
ronisime. Küngas oli pime ja metsaga kaetud, mäejalamile jõudes
kuulsime kaugustest mingit kõhedusttekitavat loitsimist, mis hiljem
jõuluöiseks jumalateenistuseks osutus. Väikeses valgustatud
kirikus seisid reas inimesed ja kuulasid lindistust õõnsal häälel
sisselauldud palvetest.
Jäime mõneks ajaks
kuulatama ja siis ronisime edasi, Kaja nägi langevat tähte ja kuna ta
elult parajasti midagi rohkemat tahta ei osanud, andis oma soovi
mulle. Ma siis palvetasin igasuguste kõrgemate jõudude poole, et ma
sellel mäel palun mitte ühtegi rotti ei näeks. Toimis. Üleval
olime ainult meie kaks, termos hõõgveiniga ning vaade akropolile ja
tuledes linnale.
See vahva nädal viis
meid veel technoklubisse ja ühisele tinderideidile ning kui Kaja oma
sealse perega koos väikesele saarele sõitis, jäin mina veel mõneks
tunniks Ateenasse. Selles mõttes ma täitsa ootasin oma tagasisõitu,
sest tulek meenutas väga mõnd Agatha Christie krimkat: vana logisev
rong ühest linnast teise põrutamas, venelased kärakat panemas ja
lärmamas ning akna taga laiumas paksud pehmed lumehanged. Oli ainult
aja küsimus, mil keegi maha koksatakse ning ma uurimise enda peale
võtma pean (olen nimelt suht arvestatava koguse kättemaksukontorit
vaadanud).
Aga nagu ikka, olid
elul minu jaoks teised plaanid. Läksin enne rongi väljumist ühe usbeki
sünnipäevale aega parajaks tegema, aga hakkasin sealsete slaavidega
napsu võtma ning Thessalonikisse ma tol õhtul kahjuks ei jõudnudki.
Sellest polnud aga lugu, sest sõbralikud idanaabrid ostsid mulle
järgmiseks päevaks lennupileti ning nii võisin ma ööseks sinna
jääda ja nautida hapukurke, teed, koogikesi ja muid hõrgutisi,
mida mulle aga ühtevalu klaasi kõrvale ette kanti.
Nüüd olen tagasi
Thessalonikis ja täna on linna kohal kuidagi eriti pühalik vaib,
täpselt selline vanade minnalaskmiste ja uute alguste oma. Koristasin
toa, tegin selle aasta viimased pesud ja raseerisin üle kahe kuu
jalad ära.
Kodus toimub meil
praegu prantsuse invasioon ja Jules, kes muidu korteris lillegi ei
liiguta, on hommikust saati kraaminud, küpsetanud ja ostelnud.
Söögilauast on saanud beer pongi areen ning elamisse on ilmunud
punased topsid, liitrite viisi alkoholi, terve külmkapitäis toitu
ja ridamisi umbkeelseid prantslaseid.
Ise siis üritan uuel
aastal panna natuke vähem pidu, süüa veidi rohkem juurvilju ja
õppida veel mingi kolm sõna kreeka keelt. Olge siis ise kah
mõnusad.