Ka pime kana leiab tera

Sel nädalal juhtus midagi imelist. Ma käisin koolis ja mulle meeldis seal; veelgi enam, ma olin vaimustunud, innustunud, õhinas.

Kes mind vähegi teab, võib öelda, et ma olen selles ülikoolijamas kogu aeg ikka sügavalt pettunud olnud. Kirjutasin eelmisel aastal ajalehte kolumni sellest, kuidas kogu akadeemiline elu on minu jaoks olnud mõttetu ajaraisk, kus ei panda proovile mitte mõtlemisvõimet ega isiklikku arengut, vaid kohalolekut ja moodulite täitmist. 

Vastuseks sain kommentaare sisuga „heina tehakse ikka suvel ja loomad poegivad kevadel ja mõned asjad lihtsalt jäävadki sellisteks, nagu nad alati olnud on“. Vau. Väga edasiviiv suhtumine.

Et aga paremini selgitada, missugune õnn meile nüüd järsku sülle langes, kirjeldan pisut meie eelmist semestrit. Esiteks oli meil niisugune aine nagu reisiajakirjandus, mida vedasid kaks keskealist naisterahvast. Sisuliselt koosnesid tunnid ringmängude mängimisest ja grupiharjutuste tegemisest, loengu Facebooki lehele tuli postitada pilte ja kasutada teksti asemel võimalikult palju hashtage. Journalism at its finest.

Siis oli kolumnite kirjutamise tund, kus ma käisin umbes esimesel ja teisel korral ja kuulasin seitsmenda klassi tasemel arutelu teemadel mis on kolumn ja mis on arvamus, ning kui ma vahepeal seitse loengut skippisin ja lõpuks jälle kohale läksin, tõstatati klassis järgmised olulised küsimused: mis on kolumn? ja mis on arvamus?

Uudiseagentuuridest rääkivas tunnis ütles õppejõud kogu semestri peale kokku umbes kaheksa sõna, ülejäänud aja sisustasime grupiesitluste tegemise ja nende kuulamisega. Mingit eesmärki see loeng aga ikkagi teenis: leidsime endale soome sõbra Anna, kellega vahepeal koos joomas käia.

Tarbimispsühholoogias käsitleti võib-olla isegi päris huvitavaid teemasid, kuid kahjuks ei kuulnud ma mitte ühtegi neist, sest õppejõu hääl üle esimese pingirea lihtsalt ei ulatanud.

Kokkuvõttes lihtsalt piinlik. Piinlik ja pettumustvalmistav.

Ega me käesolevast semestristki palju oodanud, kuid muuhulgas pakuti niisugust loengut nagu Balkani riikide lähiajalugu. Kuna kõik vähegi ajakirjandusega seonduv tekitab mus juba okserefleksi ja jälestust, olin sellise pahvaku värske õhu üle väga õnnelik ja ootusärev. Olgu mis on, ehk saab vähemalt mõne uue fakti teada!

Loeng kandis küll eelmainitud nime, kuid tegelikult jõudsime juba esimeses tunnis puudutada teemasid nagu mis on tsivilisatsioonide kokkupõrge, miks lääne inimesele näib kristlus hea ja islam halb, kuidas ida ja lääs ei ole geograafilised terminid, vaid üleolev lahterdamine eristamaks barbaarsust ja progressiivsust, etc.

Klassi ees oli äkitselt keegi, kes viitsis terve loengu aja seista ja ennast kuuldavaks teha, pani küsimuse alla meie senised arusaamad ja tõekspidamised; väitis, et igasugused internetipõhised ülesanded ja powerpointi esitlused on lihtsalt üks keskendumist raskendav jama. Selle peale vaatasin Johannale otsa ja vormisin huuled sõnadeks „ma armastan teda“.

Ja sel hetkel ma tõesti tegin seda. Noorte inimeste elus on niigi palju internetti, vilkuvat taustamüra ja kergesti seeditavat, toiteväärtuseta infot. Seda ei ole vaja meile kunstlikult veelgi juurde tekitada, eesmärgiga meeldida, järele jõuda, sõbraks saada. Selleks ajaks, kui 50-aastane õppejõud seletab meile hashtagi olemust, kasutatakse seda juba ammu irooniliselt ning jagatakse omavahel meeme jalgadest hakklihakastmetaldrikus. See lihtsalt ei toimi.

Meil on vaja midagi, mis meid sellest eklektilisest, egodele ja aja surnuks löömisele suunitletud virvarrist eemale tõmbab. Midagi, mida närida, mida puurida ja millesse süvitsi minna. Kedagi, kes lööks kõikuma meisse kuhjunud dogmad, mitte ei paneks mind ilmselguste peale apaatselt noogutama ning pärast tundi mõtlema, et oli mul nüüd tarvis siia kooli ronida, kodus magades oleksin ühe toidukorra arvelt raha kokku hoidnud.

Pärast pikka akadeemilist põuda jõudis meie kursuse ette Õppejõud. Inimene, kes tunneb oma ala ning ei pelga seda õpilastele edasi anda, kartuses, et uued teadmised võiksid meil üle jõu käia. Inimene, kes räägib kaasahaaravalt ühiskonna valupunktidest, asjadest, mis päriselt loevad, ning kelle puhul ma mõistan, miks kool talle palka maksab.

Neljapäeval tundsin ennast üle pea pooleteise aasta nii, nagu ma end ülikoolis tunda tahan: lollina! Ma tundsin, et ma ei tea mitte midagi, et mul on mõõtmatuis kogustes arenemisruumi, ja võib-olla suudab see õppejõud mu arusaamist maailmast millimeetri võrra laiendada.

Ja nüüd ma mõtlengi, et kui üldse olla õpetaja, siis selline. Ning kui see hästi välja ei tule, siis by all means, teha midagi muud.