Sel
nädalal juhtus midagi imelist. Ma käisin koolis ja mulle meeldis
seal; veelgi enam, ma olin vaimustunud, innustunud, õhinas.
Kes
mind vähegi teab, võib öelda, et ma olen selles ülikoolijamas
kogu aeg ikka sügavalt pettunud olnud. Kirjutasin eelmisel aastal
ajalehte kolumni sellest, kuidas kogu akadeemiline elu on minu jaoks
olnud mõttetu ajaraisk, kus ei panda proovile mitte mõtlemisvõimet
ega isiklikku arengut, vaid kohalolekut ja moodulite täitmist.
Vastuseks sain kommentaare sisuga „heina tehakse ikka suvel ja loomad poegivad kevadel ja mõned asjad lihtsalt jäävadki sellisteks, nagu nad alati olnud on“. Vau. Väga edasiviiv suhtumine.
Vastuseks sain kommentaare sisuga „heina tehakse ikka suvel ja loomad poegivad kevadel ja mõned asjad lihtsalt jäävadki sellisteks, nagu nad alati olnud on“. Vau. Väga edasiviiv suhtumine.
Et
aga paremini selgitada, missugune õnn meile nüüd järsku sülle
langes, kirjeldan pisut meie eelmist semestrit. Esiteks oli meil
niisugune aine nagu reisiajakirjandus, mida vedasid kaks keskealist
naisterahvast. Sisuliselt koosnesid tunnid ringmängude mängimisest
ja grupiharjutuste tegemisest, loengu Facebooki
lehele tuli postitada pilte ja kasutada teksti asemel võimalikult palju
hashtage. Journalism
at its finest.
Siis
oli kolumnite kirjutamise tund, kus ma käisin umbes esimesel ja
teisel korral ja kuulasin seitsmenda klassi tasemel arutelu teemadel
mis on kolumn ja mis on arvamus, ning kui ma vahepeal seitse loengut
skippisin ja lõpuks jälle kohale läksin, tõstatati klassis
järgmised olulised küsimused: mis on kolumn? ja mis on arvamus?
Uudiseagentuuridest
rääkivas tunnis ütles õppejõud kogu semestri peale kokku umbes
kaheksa sõna, ülejäänud aja sisustasime grupiesitluste tegemise
ja nende kuulamisega. Mingit eesmärki see loeng aga ikkagi teenis:
leidsime endale soome sõbra Anna, kellega vahepeal koos joomas käia.
Tarbimispsühholoogias
käsitleti võib-olla isegi päris huvitavaid teemasid, kuid kahjuks
ei kuulnud ma mitte ühtegi neist, sest õppejõu hääl üle esimese
pingirea lihtsalt ei ulatanud.
Kokkuvõttes
lihtsalt piinlik. Piinlik ja pettumustvalmistav.
Ega
me käesolevast semestristki palju oodanud, kuid muuhulgas pakuti niisugust loengut nagu Balkani riikide lähiajalugu. Kuna kõik vähegi ajakirjandusega seonduv tekitab mus juba okserefleksi ja
jälestust, olin sellise pahvaku värske õhu üle väga õnnelik ja
ootusärev. Olgu mis on, ehk saab vähemalt mõne uue fakti teada!
Loeng
kandis küll eelmainitud nime, kuid tegelikult jõudsime juba
esimeses tunnis puudutada teemasid nagu mis on tsivilisatsioonide
kokkupõrge, miks lääne inimesele näib kristlus hea ja islam halb,
kuidas ida ja lääs ei ole geograafilised terminid, vaid üleolev lahterdamine eristamaks barbaarsust ja progressiivsust, etc.
Klassi
ees oli äkitselt keegi, kes viitsis terve loengu aja seista ja
ennast kuuldavaks teha, pani küsimuse alla meie senised arusaamad ja
tõekspidamised; väitis, et igasugused internetipõhised ülesanded
ja powerpointi esitlused on lihtsalt üks keskendumist raskendav
jama. Selle peale vaatasin Johannale otsa ja vormisin huuled sõnadeks
„ma armastan teda“.
Ja
sel hetkel ma tõesti tegin seda. Noorte inimeste elus on niigi palju
internetti, vilkuvat taustamüra ja kergesti seeditavat,
toiteväärtuseta infot. Seda ei ole vaja meile kunstlikult veelgi
juurde tekitada, eesmärgiga meeldida, järele jõuda, sõbraks
saada. Selleks ajaks, kui 50-aastane õppejõud seletab meile
hashtagi olemust, kasutatakse seda juba ammu irooniliselt ning
jagatakse omavahel meeme jalgadest hakklihakastmetaldrikus. See
lihtsalt ei toimi.
Meil
on vaja midagi, mis meid sellest eklektilisest, egodele ja aja
surnuks löömisele suunitletud virvarrist eemale tõmbab. Midagi,
mida närida, mida puurida ja millesse süvitsi minna. Kedagi, kes
lööks kõikuma meisse kuhjunud dogmad, mitte ei paneks mind
ilmselguste peale apaatselt noogutama ning pärast tundi mõtlema, et
oli mul nüüd tarvis siia kooli ronida, kodus magades oleksin ühe
toidukorra arvelt raha kokku hoidnud.
Pärast
pikka akadeemilist põuda jõudis meie kursuse ette Õppejõud.
Inimene, kes tunneb oma ala ning ei pelga seda õpilastele edasi
anda, kartuses, et uued teadmised võiksid meil üle jõu käia. Inimene, kes räägib kaasahaaravalt ühiskonna valupunktidest,
asjadest, mis päriselt loevad, ning kelle puhul ma mõistan, miks
kool talle palka maksab.
Neljapäeval
tundsin ennast üle pea pooleteise aasta nii, nagu ma end ülikoolis
tunda tahan: lollina! Ma tundsin, et ma ei tea mitte midagi, et mul
on mõõtmatuis kogustes arenemisruumi, ja võib-olla suudab see
õppejõud mu arusaamist maailmast millimeetri võrra laiendada.
Ja
nüüd ma mõtlengi, et kui üldse olla õpetaja, siis selline. Ning
kui see hästi välja ei tule, siis by all means, teha midagi muud.