Puu külge seotud märtsitupsud (Baba Marta) Sofias |
Alustan
oma
reisiemotsioonide
jagamist
täiesti
„valest
otsast” – etapist, mida arvasin jäävat nii
põgusaks
ja
tühiseks, et sellest saab vaevalt kahe sõnaga üle libiseda, kuid mis tegelikult oodatust
pikemaks venis ning mind nii mõnelegi olulisele arusaamisele tõi.
Alustan
seda Tel
Avivi
lennujaamast, kus ma tuhmil pilgul ühte punkti vahtisin,
aeg-ajalt teetopsi huultele tõstsin ning väljumistablood
jälgisin. Mu lend oli jälle pool tundi edasi lükatud ja
kui ma enne kahtlesin, kas ikka Burgas-Sofia bussile jõuan, oli
mahajäämine nüüd kindel.
Kuradi kurat. Olin plaaninud selle
Bulgaaria-otsaga
ühele poole saada nii kiiresti kui võimalik, kaduda sealt riigist
kandade välkudes, sest kontrast Iisraeli
kireva külluse ning Bulgaaria udu ja inimtühjade tänavate vahel
tõotas teha liiga palju haiget.
Ma
olin tundlik
ja löödud,
sest olin just leidnud „oma koha” ning sunnitud sellest liiga
kiiresti lahkuma –
ja kui ma üldse kusagile tagasi
minna
tahtsin, siis Ateenasse Kaja kaissu nutma. Aga mind ja Kreekat oli
lahutamas lahmakas Bulgaariat ning, nagu äsja
välja
tuli, ka plaanitust
rohkem
aega.
Kesköö
paiku, kui
meid
viimaks lennukile lasti, võtsin nõuks veeta öö Burgase
lennujaamas
ning
hommikul
esimese bussiga linna
sõita
(ja sealt uue Sofia-bussiga õnne proovida). Passikontrolli läbinud, tervitas saabujaid
aga vaid tige koristaja, kes kühvliga kannatamatult
vastu
kivipõrandat tagus ja kehakeeles ilmeksimatult
märku andis, et kadugu me siit kus kurat. Lennujaam pannakse kinni.
Välja
tuli töötada plaan C.
Teiste
reisijate hulgas panin silma peale ühele huvitavale tandemile, mille
meespool kandis rastapatse ja rääkis Ühendriikide aktsendiga, ning
naispoole kõnemaneerist tekkis aimdus, et tegu võib olla
kohalikuga.
Öhe
avanevate liuguste
ees võtsin nad rajalt maha ning uurisin, ega nad mõne kohaliku
takso numbrit ei tea (sest
see ei olnud niisugune lennujaam, kus taksojuhid
sind
öösel avasüli ootaksid – vastupidi, tundus, nagu oleksime jõudnud mõnele tühermaale,
kus päeval toimuvad tuumakatsetused
ning öösiti tulnukate
invasioon).
Nemad
seevastu
teatasid, et muidugi
võivad nad mulle taksonumbri anda, kui ma tingimata üksinda sõita
tahan, aga nemad
juba ootavad taksot ning äkki ma
tahaksin hoopis nendega liituda.
Täpselt
nagu mu plaan ette nägi.
„Kuhu
sina siis
ööseks
lähed?” küsis bulgaarlanna Olga mult, kui läbi Ida-Euroopa
ööpimeduse
Burgase kesklinna sõitsime. Tuli välja, et Iowast pärit Taylor
couchsurfib öösel tema pool ning
et juhuse tahtel saabusid nad mõlemad
Burgasesse Tel
Avivist.
Olga
käis lihtsalt puhkamas, Gruusiast tulnud Taylor sai sealtkaudu
odavama lennu.
„Ausalt
öeldes ma ei teagi, ma oleksin
pidanud tund aega tagasi Sofia bussile istuma, aga nüüd peab vist
hoopis
mõni
bussijaama pink asja ära ajama,” naersin. Tegelikult polnudki
ju hullu midagi, oleksin pidanud
maksimaalselt viis tundi kuskil
ootesaalis tšillima ja
juba
varsti reisiga
jätkama.
Olga
pani aga ette, et kui mul meesterahvaga toa jagamise vastu midagi ei
ole, võin ma väga vabalt ka tema juures ööbida.
Mõte
soojast
toanurgast,
kuhu end kerra tõmmata, ja vahest isegi üle
varvaste
ulatuvast
tekist pani
mu nurru lööma ja täitis
südame tohutu heldimusega. Okei Bulgaaria, you
win this round...
Enne
magamaminekut rääkisime veel Tayloriga, tuli välja, et ta on
Saaremaal käinud (no muidugi), ööbinud
mu sõprade tuttava juures (loog) ja õppinud
eesti
keeles ära
väljendi „mitu kartulit sulle persse mahub” (sada,
oskas ta oma küsimusele ka ise vastata).
Hommikul
ärkasin kuke ja koiduga ning pistsin tulistvalu bussijaama
poole
jooksu. Jah, päike tõusis küll
üle kõrkjais lahesopi taevasse
violetiks,
jah, vahepeal
oli soojemaks läinud ja väljas oli tõenäoliselt juba kümme kraadi, ja jah,
rohu
seest küünitasid
välja
esimesed
arglikud võililled, aga...
...sellest hoolimata tahtsin ma edasi liikuda, mitte olla selles
hallis hooajavälises kuurortlinnas, mis
igalt poolt lipendab ja koorub, mille pleekinudkollased
kioskipaviljonid
kirjadega „Sunny Beach” ja „Party Zone”
annavad aimu,
et paariks kuuks aastas pannakse siin püsti mingi tehislik elu,
potjomkini küla, mis
talvehooajaks
taas sureb
ning räämas
koridorides
oma
praekapsalõhnalisse letargiasse vajub.
Aga
Bulgaarial olid minu jaoks teised plaanid. Ta vist ei tahtnud, et ma
tema suhtes nii kiiresti
alla annaks, ja kui ma juba tund aega oma väidetavalt saabuvat bussi
oodanud olin – mille jaoks mul ka pilet ostetud oli – selgitas
üks armas keskealine daam mulle, et olin oodanud lihtsalt vales
bussijaamas.
Kui
väga ma ka ei tahtnuks, ei õnnestunud mul
enam kuidagi õigeks
ajaks
Sofiasse jõuda ja Thessalonikisse sõitvale bussile astuda.
Saatuse
keerdkäikudele
alistudes istusin lihtsalt pingile
tagasi.
See
oli see hetk, kui mul lõpuks pisarad kurku tõusid ja kui
see tore
tädi minuga uuesti rääkima poleks tulnud, oleksin tõenäoliselt
pannud kõrvaklappidesse mängima
Celine
Dioni ja pidanud maha ühe
korraliku
töinamismaratoni.
Selle
asemel jõudis
mu kõrvu hoopis
bussirataste rahustav rullumine
ning tollesama naise
hääl,
kes seletas, et ta käis
küll
seest uurimas,
kas mul õnnestuks pilet kuidagi ümber vahetada, aga tegelikult pean
ma ikkagi uue ostma –
aga
see ei ole väga kallis, umbes kakskümmend leevi (kümme eurot) –
ja
et uus
buss Sofiasse sõitiski just
jaama sisse.
Tänasin
oma päästeinglit ja ronisin tema järel bussi, tema minu jaoks
piletit küsimas
ja mulle samaaegselt
tõlketööd tegemas. Ausõna,
ma ise vahel unistan tõlgiks hakkamisest, aga nende juhuslike
võõrsil kohatud halastajate tasemeni ei küündi ma küll mitte kunagi.
Isegi, kui neil sõnavara koha
pealt
teadmisi vajaka jääb, siis – millise kiiruse ja efektiivsusega
kõik siiski
lahendatud
saab, nii et mõlemad osapooled on informeeritud ja rahul! Tõesti,
kui keegi peaks kunagi vajama professionaalset bulgaaria-inglise
tõlki,
siis minu soovituskiri läheb Albenale Burgasest.
Kui
olin endale lõpuks bussis
koha
lunastanud, läksin veel viimase palvega tema juurde.
„Äkki
õnnestub sellele numbrile helistada ja küsida,
kas mu Sofia-Thessaloniki reisi annab kuidagi hilisemaks muuta?”
küsisin talt ja näitasin Iisraelis välja
prinditud
piletit juba
kolmanda
bussi kohta,
millest ma vähem kui 12 tunni jooksul maha jäämas olin.
Paar
kõnet, paarkümmend minutit bulgaariakeelset sõnamulinat
ja bussijuhiga
argumenteerimist ning
mind
oli ilma lisatasuta organiseeritud bussile, mis lahkub Sofiast kell üksteist
õhtul.
See tähendas, et ma pidin Bulgaaria pealinnas surnuks lööma umbes
üheksa tundi, aga sel
hetkel ei pahandanud ma enam millegi üle – olin
ülevoolavalt
tänulik
ning
lisaks ei olnud mul Sofiaga ka suuremat kana kitkuda. Viimati mulle
lausa meeldis seal.
Burgasest
Sofiasse loksudes panin selle Celine Dioni ikkagi peale,
vaatasin veel natuke tuimal ilmel bussiaknast välja, nutsin oma
pisarad ära ja leidsin siis hingeseisundi olevat täpselt sellise,
et taaselustada üks kirjavahetus, mis kolm ja pool aastat tagasi
minu süül katkes.
Kogu
see reis raputas
mind ikka korralikult, tõmbas lahti sellised hingeniidid,
mis juba täiesti unustusehõlma vajunud olid, ja ma tundsin, et üks
neist
vajab
nüüd jäädavat
kokku
sõlmimist. Nii et ma kirjutasin Nathanile ja vabandasin, tegin
lühiülevaate oma viimasest
kolmest
aastast
– ega seal tegelikult suuremat olnudki, mõned siia-sinna kolimised
ja kaks vastamata
armastust
– ning avaldasin lootust, et ta mind üldse veel mäletab ja
võib-olla ka
oma eluga kurssi viia tahab.
Ja
lisasin, et kui ta mulle ei vasta, on see täiesti arusaadav ja okei.
Kirja
saatnuna tajusin endas kummalist rahu. Ma tundsin, kuidas
Iisrael ei olnud järsku
enam lahtine haav või eufooria, millele järgneb valus allatulek, ei
olnud enam miski, millega ma peaks üldse
midagi
võrdlema või
kõrvutama. See oli muutunud kuldseks mälestuseks minevikupäevilt,
üheks järjekordseks ilusaks postkaardiks, milletaolisi tuleb edaspidi kuhjaga veel.
Ma
vaatasin
bussiaknast välja päikesesse, välja mägedele ja väikestele küladele,
välja silmiriivavalt koledatele betoonbussijaamadele ja mahajäetud
vabrikutele, ja tajusin, et ma ei vaja õnnelik olemiseks enam
mingeid erilisi olusid.
Et rahu on mu sees ise olemas ja ma võin
seda
kõikjal tunda.
Ja
olgu, Bulgaarias ei olnud küll
palme
ega
läbitungivate
silmadega müstilisi semiite,
aga seal
olid
tädid, kes mu
eest bulgaariakeelseid kõnesid tegid,
mind
käekõrval õigetele
platvormidele
viisid,
taksoga linna aitasid
ja enda juurde ööbima võtsid.
Ja kas ei ole see päikeseloojangutest
ja välkuvatest naeratustest mitte
tähtsamgi.
Hommikuhahetuses
jõudsin tagasi turvalisse ja
tuttavlikku Kreekasse.
Thessaloniki
ei lõhnanud
niimoodi nagu Tel Aviv – seksuaalselt ja müstiliselt, hinge
kriipivate
vürtsi- ja muskusepuhangutega, mida
soe öötuul
aeg-ajalt aknast sisse kannab – aga teda
täitis ilmalikult magus,
roosade kirsiõite
ja kohevate kreemisaiade hõng.
Mu
kõrvu ei kostnud enam
see kõhuõõnsustest
läbi tungiv
jõuline ja salapärane, säbruline
hašše
ja šaasid
täis pikitud heebrea
keel,
vaid natuke rohmakas ja puine, peaaegu
täiuslikul konsonant-vokaal-konsonant-põhimõttel töötav
ellinika
oma ola’de ja kala’de, parakalo’de
ja
malaka’dega.
Aga see oli okei.
Oli
küll varajane hommikutund, aga inimesed olid ikkagi tänavatel,
tegemas seda, milles nad siinkandis kõige paremad on – tšillimas
ja vabalt võtmas, täitmas linnapilti oma nõjatumiste ja
naerupahvakutega, oma laisa laialivalguvusega.
Ma
arvasin, et ma ei tunne Thessalonikisse jõudes midagi, et mul ei ole
ühtegi asja ega
inimest,
mis mind siin ootaks või kinni hoiaks – noh, tegelikult on see
tõsi
– aga siiski
oli mõnus ja lihtne
jälle neid tänavaid kõndida, minna
nurga peale Muy Bieni ja osta pooleteise euroga veganvõileib (jah,
ka Kreekas) ning
põigata „alumisse poodi” et küsida ümarikult müüjahärralt
oma koduvõtmeid.
Thessaloniki
ei
tekita mu südames
tulevärki, aga need merega paralleelselt jooksvad tänavad ja valged korrusmajad,
kioskid
ja kohvitopsid,
see ööpäevaringselt tasa
hõõguv
ja
sütel podisev elu
paneb
mind tundma, et midagi
elamisest lihtsamat ja
mõnusamat siin
ilmas ei
leidugi.
Ta
on laul, mis ei pane sind
küll
valust kägarasse tõmbuma ega
joovastunult mööda tänavaid tantsima, vaid
pigem
see hitt üheksakümnendatest,
mille sõnu sa eluaeg
peast
teadnud
oled
ning rahulikult pesupesemise või kohvi
tegemise kõrvale
kaasa laulda oskad. Ilma
mõtlemata, ilma suuremat
tundmata, ilma eksistentsiaalsetesse
aruteludesse laskumata paneb ta kogu elu
korraks
pausile ja
laseb südamel lihtsalt puhata. Rohkem
nagu
Backstreet
Boysi „As Long as You Love Me” kui Andrea Bocelli „Nessun
Dorma”.
Mälupilte
Juudamaalt ja reisi algusest jagan teiega järgmises postituses.
No comments:
Post a Comment