Kes
mind vähegi sotsiaalmeedias jälginud on, sai
ilmselt aru, et ma armusin sellesse Iisraeli ikka korralikult ära.
Üldse ei oodanud midagi sellist, sest käte värinal ja suurte
kõhkluste saatel see lennupilet ju tegelikult ostetud sai ning ka
esimesed muljed kohalikust lennujaamast olid pigem ärevakstegevad.
Esiteks
juba lennukilt maha astudes (kui ma oma suureks üllatuseks järsku
avastasin, et õhk ei teegi enam näole haiget) lasti kõigil teistel
reisijatel rahulikult lennujaamabussi kõndida, kuid minuni astusid
kaks hiiglama suurt korrakaitsjat, püssid kaenlas, ning hakkasid igasugu
küsimusi esitama.
Kes ma olen, kus ma elan, kuidas ma Bulgaariasse
sain, mida ma Iisraelist otsin ja nii edasi. Vastasin neile nii
ilusti kui suutsin ja hingasin kergendunult, kui mind lõpuks koos
teistega bussi lasti, kuniks sees kordus sama pull. Korda kümme.
Sedakorda
oli ülekuulajaks naisterahvas, kes ei alustanud teps mitte rõõmsalt
noodilt. "Sa tulid Iisraeli Bulgaariast, sa elad Kreekas, sul on
Rootsi pass ja sa oled eee...eestlane?" veeris ta mu
dokumentidelt ning vaatas mulle altkulmu otsa. Okei, sel hetkel oli
veits mr Worldwide tunne küll, aga see lahtus suht kiiresti, kui ta
mu reisiharjumuste kohta küsimusi esitama hakkas.
„Sa
läksid Kreekast Bulgaariasse hääletades? Üksinda? Naisena?”
sain järjekordse kõõrdpilgu.
„Noo..
mul tegelikult oli tol hetkel veel sõber ka,” piiksatasin
enesekaitseks.
„Kelle
juures sa Iisraelis ööbid?”
„Ravi.”
„Ravi?
Kas sa tead temast veel midagi peale ta eesnime?”
„Eee...”
kogelesin ja üritasin ruttu ta Couchsurfingu profiili silme eest
läbi lasta. „Ee... tal on koer ja.. ja... tal on omajagu
surmalähedasi kogemusi olnud!” teatasin lõpuks võidukalt. Ma ei
olnud kogu seda asja ikka üldse läbi mõelnud.
Ülekuulaja
takseeris mind tükk aega vaikuses.
„Sul
on ikka jube palju julgust, et niimoodi võõrasse riiki tulla,”
ütles ta üldse mitte tunnustaval hääletoonil. „Okei. Palju sul
raha kaasas on?”
See
oli hetk, kus pidasin paremaks natuke luisata.
„Sada
eurot,” ütlesin oma tegelikku rahasummat kahekordistades ning sain
vastuseks täiesti varjamatult jahmunud näo.
„Sada?
Nädalaks?” küsis ta kulme kergitades ning tundus, nagu oleks ta
sealsamas valmis mind tagasi Euroopasse eskortida laskma ja ema
järele kutsuma. Õnneks ei teadnud me tol hetkel kumbki, et kogemata kombel olin oma kontojäägi isegi kümnekordseks valetanud.
Millalgi
see küsimustelaviin igatahes lõppes, ülekuulaja andis mulle ohates
passi tagasi ja soovis ilusat puhkust, ning mina suundusin
süüdlaslikul ilmel rongipeatust otsima. Kõhus keeras, vastik tunne
oli sees ja ma hakkasin isegi mõtlema, et wow, kas need on ikka
päris targad otsused olnud, mis ma siiamaani vastu võtnud olen.
Äkki maailm ikkagi on kuri ja kole paik?
Mida
ma üldse siia Lähis-Idasse otsima tulin, ise üksinda ja
naisterahvas, kaks kätt taskus ja rahakotis ulumas tuul, tüübi
juurde, kellest tean eesnime ja seda, et ta on mõned korrad surmaga
silmitsi seisnud... kui lihtne on selline libakonto teha, noori
tüdrukuid enda juurde kutsuda ning nad pärast maha koksata.
Sellised
mõtted keerlesid mu peas, kui passikontrollist eemale kõndisin. Mu
hirmud hajusid aga üpris kiiresti, kui
1)
nägin ootesaalis tüdrukut sildiga
Welcome
home Talia
Congratulations
on your sex change
Love
you brother
sister
ja
mõtlesin et ohhoo, see on ikka üks liberaalne maa
2)
astusin rongile ning nägin lühikeste
seelikutega tüdrukuid
mööda vahekäike jooksmas ja naermas, ja mõtlesin et ahhaa, siin
võib vist ikkagi ennast vabalt tunda
3)
kohtusin Ravi ja tema koera Pigletiga, kellest esimesega paar õlut
võtsime ja hommikutundideni rääkisime, ja mõtlesin et huhhuu, see
olustik võib siin veel põnevaks minna.
Järgmisel
päeval võtsin kohe esimese asjana suuna merele ja – nagu ma
pärast ühes väikeses kohvikus oma märkmikusse kirjutasin, siis...
„Okei
davai. Ma hakkan juudiks, vahetan nime ja kolin Tel Avivi. Täiega
pekkis ikka kui normaalne koht. Täiesti ulme. Ma olen nii rõõmus
ja rahul, ma olen ausalt öeldes õnnest täiesti pulbitsemas, mu
jalad on väsinud Vahemere laiades lainetes kõndimisest, mu
silmad on valusad päikesesse kissitamisest, mu pea kumiseb
meretuulest, mu näol on kindlasti kiht liiva, igal pool kõlab
see imeliselt arusaamatu heebrea keel, ja ma olen lihtsalt nii
õnnelik.
„Tel
Aviv is the most open-minded place on earth,” kuulsin kõrvallauas
öeldavat. „There are no limits, no borders. You can be just about
anyone you want to be here.””
No comments:
Post a Comment